Vähem mulli, rohkem kino!

Tristan Priimägi

Sellel, kas kinoketi Apollo ostutehing Coca-Cola Plaza omandamiseks jääb jõusse või mitte^* on loomulikult mõju kohalikule filmimaastikule, aga mõnes aspektis muutuks müügi tagasipööramisega vähem, kui me kahjuks sooviksime.

Olgem ausad, pole eriti vahet, mis järjekorras näitab täpselt samu kommertsfilme praegu Apollo, Cinamon või Viljandisse taanduma löödud Forum Cinemas. Selle kõrval on veel üks aspekt, mis on üsna masendust tekitav ja mis on toonud kaasa selle, et multikinode asemel sobiks kasutada sama hästi sõna „mullikino“.

Mullikino ei tähenda esmajärjekorras seda, et seal näidatavates filmides aetakse mulli keskmisest rohkem (eks pisut ka seda), vaid et kommertskino filmikogemuse lahutamatuks osaks on saanud magus, kleepuv, krõbisev ja mullitav foon, mille on tekitanud sealne snäkivalik – äravahetamiseni kohutav kõigis nimetatud kolmes kinoettevõttes.

Hakatuseks peaks igaüks sügavalt endasse vaadates esitama küsimuse: milleks kinos – erinevalt teatrist või muuseumist – üldse on vaja midagi süüa? Filmikunsti soovi ja püüdluse saada teiste kunstide hulgas tõsiselt võetud lämmatavad tarbimisharjumused, mis liigitavad kino tivoli ja muu laadameelelahutusega ühte ritta, sellele annab omakorda hoogu sagedane positsioneerimine ostukeskusse.

Olgu peale, see lahing on ideoloogiline ja igikestev, aga sellel väiksemal toiduskaalal tekitab ikkagi suurt meelehärmi, et iga kinokülastus koos lastega toob kaasa lõputust suhkrubarjäärist üleronimise. Ühest küljest rõhutame igal vabal hetkel (kui keegi kuuleb), kui väga me oma järelkasvu heaolust hoolime, teisest küljest on kinode menüüs ainult ajusurma soodustavad krõbisevad-mullitavad tooted ja isegi see viimane õnnetu kärbatanud üheeurone banaan on Plaza riiulilt nüüd lõpuks manalateed läinud.

Ma mõistan, et odavam ja lollikindlam on varustada lette suhkru ja naatriumglutamaadiga, sest nende toodetega ei juhtu midagi järgmised 20 aastat, paistku neile peale päike või sadagu rahet. Pressis pühendatakse palju reklaamiauru oma kinosaalide super-hüper-tehnoloogilistele uuendustele, mis muudavad kinoelamuse ainulaadseks, aga teises otsas lastakse kett täiesti maha ja minnakse kõige madalama ja organismi lõhkuvama lahenduse peale välja.

Probleem ei ole ainult kinodes. Sama nüri on, kui spordivõistlustel saavad kõige tervislikumad, tugevamad ja kiiremad nooratleedid endale võiduauhinnaks mingisuguse sponsori kinni makstud või toodetud suhkrupommi, justkui oleks nemadki selles võidus osalised. Joo kaks liitrit limpsi päevas, siis jõuad rohkem.

Te tahate ju lastest kasvatada järgmise põlve kinovaatajaid? Hakake siis juba praegu planeerima eskalaatoreid, erilifte ja ratastoolide rampe, sest need põlved tulevikus küll omal jõul trepist üles ei lähe.

* Tanel Saarmann. Konkurentsiameti juht kino­tehingu kallale minekust: see võib minu kirstunaelaks osutuda. Delfi Ärileht, 4. IX 2023.