Maarjamäe memoriaalidest ja avalikust ruumist

Maarjamäe ainulaadne avalik ruum väärib säilitamist, edasiarendamist ja ühendamist teiste parkidega. Loodetavasti ärgitab uue memoriaali rajamine ühenduste kvaliteeti parandama.

TOIVO TAMMIK

Kultuuriministeeriumi ja arhitektide liidu korraldatud kommunismiohvrite memoriaali arhitektuurivõistlusest osavõtjad pidid juba 2011. aastal peale arhitektuurilahenduse leidma memoriaalile ka asukoha. Ühe kahest esikohast saanud Koit Ojaliiv pakkus oma töös „Mälutulbad“ välja geniaalselt lihtsa ja selge idee: olemasolevast Maarjamäe memoriaalist viib trepp puudest puhastatud klindiastangule. Klindialune pidi tänapäevaste haljastusvõtete abil muudetama rahulikuks, hästi proportsioneeritud mäluväljaks.

Kui Ojaliiva suurepärasest kavandist ja ideest loobuti, mängiti maha võimalus suurejooneline memoriaal praegusaja tingimustes tervikuna avaliku ruumina ümber mõtestada ning ühtlasi ka korda teha.

Väliruumi mütologiseerimine ja ideologiseerimine

Meid ümbritseva ruumi inimtekkelised osad on reeglina seotud omaaegsete ideoloogiatega ning suures osas ka majandamis- ja kaitseviisidega. Näiteks ajalooliselt ei olnud alleepuude esmane eesmärk esindusliku ruumikogemuse tekitamine, vaid maaparanduse abil koostöös puudega kuivema ja kvaliteetsema teepinna saavutamine. Meie ajal kiputakse selektiivselt ülistama või materdama üksikuid ajaloolisi ruumielemente. Kaugemasse minevikku kuuluvad mälestised (kas või linnade keskaegsed kindlustused) on oma harukordsuse pärast soositud ja omaaegne vägivaldne ideoloogiline aspekt asendunud romantilise rõõmuga mälestise säilimise üle. Samal ajal lähimineviku ehitusmälestised ja maamärgid on tihti üleideologiseeritud, sildistatud ja täiesti põhjendamatult vaenatud.

1970. aastatel rajatud Maarjamäe memoriaalil (kavandi autorid arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Varik) asukohal puudub ajalooliste sündmustega otsene side. Mereäärne vanalinna­silueti ja klindiastangureljeefiga asukoht on esinduslik ning oma loodus- ja keskkonnanäitajatelt memoriaali(de)le sobiv. Looduskaitse ja Saksa sõdurikalmudega seotud piiranguid oli Nõukogude tingimustes võimalik eirata.

Tuleb arvestada, et kallas Pirita tee ääres oli veel 1970. aastatel täitmata ning merelaine loksus üsna Orlovi lossi trepi ja memoriaali konsoolväljaku all.

Vanalinna- ja merevaadete ning loojuva päikese eksponeerimine, endise Saare tee sihi rakendamine aeglaselt mäkke tõusva protsessiooniteena, abstraktsete maastikuliste ja skulpturaalsete vormielementide eksponeerimine – kõik see on ka praegu lagunevas memoriaalis alles ja loetav. Lisame siia veel heliefektid Šostakovitši V sümfooniast ja „igavest“ gaasituld hoidvad dolomiitkäed ning saame terviku, mille kunstiline tase on ajatu ja vaieldamatu. Kuna memoriaali olemus seisneb eelkõige pinnavormides ja abstraktsetes kujundites, oli neid riigikorra vahetumisele järgnenud lammutusaastatel raske hävitada ning kompleks on meie päevini säilinud.

Nõukogude memoriaali omandivorm ja hooldus on kogu iseseisvusaja olnud ebamäärane. Autorid hoidsid Allan Murdmaa sõnutsi algusest peale abstraktset joont, luues maakunsti, millest ideoloogiline tunnusmaterjal õnnestus tõepoolest suures osas välja jätta. Meenub Murdmaa kirjeldus projektimeeskonna kohtumisest parteijuhtidega EKP keskkomitees, kus memoriaali maketti vaatlevad väiksemad ülemused olnud nördinud kavandi abstraktsusest. Puhastele, geomeetrilistele maastikuvormidele osutades oli keegi neist nõudnud Murdmaa käest: „Mis see on?“ Murdmaa vastanud, et see on lihtsalt vorm (vn forma). Mispeale kohtumist juhtinud toonane Eesti NSV esiparteilane Johannes Käbin visanud nalja ja teatanud: „Teate, kuidas mulle meeldib formalism!“ – päästes seekord (ja ilmselt ka edaspidi) kompleksi jutustav-figuraalseks muutmisest ja (üle)ideologiseerimisest.

Suhteliselt terviklikku kompleksi täiendati aastatuhandevahetusel diskreetselt Saksa sõjahaudade tähistega. Kahe ajastu ja vaenupoole vormiloogika koondamine on kompleksi pigem rikastanud. Murdmaa Maarjamäe memoriaali aastatega kujundatud avalik ruum on ainulaadne, väärib säilitamist, edasiarendamist ja ühendamist teiste parkidega.

Avalik ruum vajab ühendusi

Tallinna merele avamine ja sinna avaliku ruumi kavandamine on olnud väga mitmetahuline protsess. Kujutlegem korraks, et jalutaja saab renoveeritavast Kadrioru pargist liikuda üle lauluväljaku alade. Kadrioru ja Maarjamäe memoriaali vahele jääb ka veidrat segadust: lauluväljak, paeklint, ambitsioonikad ja liigsuured uudisarendused. Eesti Näituste planeeringult hämarad alad moodustavad kummalise lapiteki, üle selle tuleks avalik ruum mõistlikul moel ühendada. Praegune kurioosum, kus Eesti Näituste alale jäänud „näidismajad“ on oma valdusse võtnud ka klindialused kergliiklusteed, peab saama linlasi rahuldava mõistliku lahenduse. Kadrioru parki Lillepi pargiga ühendavas võrgustikus on Maarjamäe memoriaalil koos värske memoriaaliga kõige muude funktsioonide kõrval ka tõsine rekreatiivne roll. Ühendus Maarjamäe memoriaalist ülemisele klindiastangule oleks Viimsis sellelesamale klindile rajatud trepi analoog.

Veider on olukord, kus piki mereäärt liikumine on küll võimalik mööda nõukogudeaegset Pirita tee esinduslikku kergliiklusrada, mitte aga klindipiirkonnas. Orlovi lossi uuendatud siseruumidele peaks järgnema ka lossi ja hiljuti rajatud filmimuuseumi ümbritseva tara eemaldamine ja rahvale vaba kulgemise võimaldamine. Kommunismiohvrite memoriaali avamisele järgnenud konverentsile minekuks ei saadud kasutada otseteed Maarjamäe memoriaalist filmimuuseumi, mis on tarastatud tsitadellina paigutatud võimalike liikumissuundade vahele. Rohevõrgustiku ja sidusa avaliku ruumi kontseptsiooni puudumine on viinud olukorrani, kus linna ja riigi parimatel kruntidel vohab malts ja kõrgub muuseume ümbritsev tara.

Palju on kõneldud Lasnamäe ajakohastamisest. Selle irdpiirkonna integreerimine peab algama heade ühenduste loomisest. Ometi tundub, et klindipiirkonnas on tegeldud enese kaitsmisega „Lasnamäe pättide“ eest. Linnajagusid ja eri kõrgusi ühendav klint kui tundlik haljaskoridor on madaldunud ebameeldivaks võsastunud tühermaaks. Kindla tarakaitse sisse on pakitud ka Orlovi lossi taha sätitud punamonumendid. Kadriorust Viimsini suurepäraselt paljanduv klint ja sellele asetuvad vertikaalühendused kui avaliku ruumi olulised maamärgid on välja arendamata ja hooldamata, ulatuslik ebaturvaline ja mahajäetud maastikuvorm meenutab keelupiirkonda, segase struktuuriga tühermaad. Meenutagem, et tegemist on merelähedase linnasüdamega, mitte kauge ääremaaga.

Kogu selle segaduse keskel asetseb nüüd juba kaks memoriaali: üks suurejooneline ja käest lastud, teine veidi nurgatagune ja kallis.

Uue memoriaali konkursi tagamaadest

2015. aastal oli kultuuriministeerium jõudnud lõpuks mäluseltsidega kokkuleppele, et kommunismiohvrite memoriaal tuleb ning et see tuleb Maarjamäele. Kena. Paistis, et suur esinduslik maastikukompleks saab uue hingamise, mõtestatakse ümber, päästetakse valla omaaegsetest hirmudest ja mütoloogiast. Otseselt Nõukogude võimule või okupatsioonile osutavat selles lahenduses ei ole. Teame Nõukogude armeele püstitatud monumente ka Lääne-Euroopast, näiteks Berliinis Tiergartenis Nõukogude sõjamemoriaal, mida nõretavast sotsrealismist hoolimata sakslased targu juba seitsekümmend aastat perfektses korras hoiavad. Midagi niisugust meil ei ole, memoriaali teid palistama pidanud punamälestusi sisaldavatele kividele rajati küll vundamendid, kuid kivid õnnestus paigaldamata jätta.

Põhjendused, miks Koit Ojaliiva tööd looduskaitse ja hauarahu ettekäändel realiseerida ei saanud, on otsitud ja formaalsed. Arvestades praegust Maarjamäe avalikku ruumi tuleks selle ideega edasi töötada ja Maarjamäe memoriaali peateljele trepp ikkagi ehitada. Sellega saaksid senised lõpule viimata ning sellisena klindi all juhuslikuna mõjuvad maastikuvormid „taevatrepina“ sobiva lõpetuse.

Kommunismiohvrite memoriaali konkurssi ette valmistades pöördus RKASi projektijuht ka minu poole, küsides arvamust võimaliku memoriaali paiknemise kohta. Pidasin pakutud asukohta mitte kuigi heaks. Kuna Maarjamäe osas oli konsensus ja otsus olemas, tuli täpsustada asukoht. Ja nagu toonane arhitektide liidu esindaja žüriis rääkis, võeti asukohana kaalumisele pea ainus lagedam koht senise memoriaali lähikonnas. Et tegemist oli soisevõitu, kõrvalise, spordirajatiste ja eramajade embusse jääva kohaga, ei olnud ka toona mingi uudis ja nendele asjaoludele ma ka oma kirjavahetuses arhitektide liidu ning RKASi esindajatega osutasin.

Konkurss toimus ja esimese preemia saanud arhitekti Kalle Vellevoo juhitud meeskonna (Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaja, Kersti Nigols, Martin Prommik, Liis Voksepp, Marianna Zvereva, Annika Liivo) võistlustöö võttis hädalahendusena pakutud asukohast välja maksimumi – rajas ülimalt jõulise kujundi, mis murrab otse Pirita teele välja, lisas intiimsema osa ja püüdis leida sideme senise memoriaali arhitektoonikaga. Nagu valmis tööst näha, õnnestunult.

Kommunismiohvrite memoriaali dominant ja tugevaim osa on pikk nimekoridor, mis ruumilahendusena on mõjus ning sellest õunaaeda pääsemine mõjub tõesti kergendusena. Niivõrd ulatusliku maastikuelemendi asetus ja kulgemine tuleneb asukohaotsusest. Hiiglaslikud mälestusseinad lõikuvad maastikku, sekkumine on jõuline ja efektne. Mingil moel tuli etteantud maa-ala omavahel ühendada ja autorid on ülesande hiigelkoridori abil lahendanud.

Iseasi, kas memoriaalil peab olema literatuursete elementidega teemapark, kuhu on kaasatud mesilasteemal luulekatked ja pisiplastika. Kogu kompleksi teostus on selge, meisterlik, detailideni täpne ja hea. Saatetekste lugedes meenus siiski lugu Priit Pärna multifilmiga „Ja teeb trikke“ (1978), mille abstraktset pildi- ja kujundirida Moskva ülemused omal ajal vastuvõetavaks ei pidanud ja millele autorid lisasid selgitava teksti peategelase, ühe karu kohta, kellele meeldisid need moondamistrikid. Sedasorti selgitused on armsad ja aitavad järjele, kuid memoriaali mõjusus on literatuursete kujunditeta ehk jõulisemgi.

Pikkade mustade nimekirjade tüüpi memoriaalidest on kahtlemata tuntuim ligi nelikümmend aastat tagasi Washingtonis valminud Maya Lini Vietnami veteranide ligi 50 000 nimega memoriaal, mis mõjub minimalistlikult, soliidselt ja on loetav ka pimedas. Maarjamäe metallseinte maht oma 22 000 nimega on muidugi kordades suurem. Välise sarnasuse otsimine New Jersey 9/11 monumendiga „Empty Sky“ meid eriti huvitama ei peaks.

Memoriaalkoridori pääs Pirita teelt mõjub pöördena põiktänavasse ega ole stardipositsioonina veenev. Taas põrkame asukoha hädadele. Maastikuline üleminek õunaaia „kraatrist“ Murdmaa memoriaali kuusemetsa on kenasti välja kantud, „uus ja parem“ ei püüa sealjuures domineerida, vaid sulandub. Kõik asukoha plussid, mis Murdmaa omal ajal suutis välja mängida, on vanas memoriaalis alles jäänud, aga uus neid nautida ei saa.

Edasisest arengust

Oma lähedaste nimesid sisaldava mälestusseina vastu jagub rahval huvi ilmselt pikaks ajaks.

Uue memoriaali linnaehituslik mõju on palju laiem. Loodetavasti on selle rajamine ärgituseks ja tõhusaks stardiks avaliku ruumi ja ühenduste kvaliteedi parandamisel Kadrioru ja Pirita vahel. Riigile ning Tallinna linnale on ulatuslik uuendatav maastikukompleks raske proovikivi. Näiteks võiks kilomeetreid merega paralleelselt kulgevate parkide potentsiaali rahvusvahelise arhitektuurivõistluse abil uuele hingamisele aidata. Seni on poliitilisse taaka mähkunud Murdmaa memoriaali karget ilu märganud ärksamad välismaalased, nüüd on memoriaalide olemasolu ja neist tulenev haruldane ruumielamus hüppeliselt jõudnud rahvahulkade teadvusse.

Memoriaalide lähedusse ehitatava jalgpallihalli ja selle ümber sagivate noorte üle tuleks tunda siirast rõõmu, järjekordset vastandumise intriigi ei ole mõtet üles kiskuda. Kesklinna külje all asuvatesse memoriaalidesse ja nende ümbruskonda võiks asja olla eelkõige elavatel inimestel.