Ülo Tuulik sai veebruaris 85aastaseks ja tegi endale kirjastuses Argo kadestamisväärse kingituse esseekoguga „Viiest kaheksakümne viieni“, mis on läbilõige tema elust olukirjelduslikus žanris. Raamatukaanel tervitab meid autorina elegantne, aga põhiliselt usaldatav mees päikeseprillide, ruudulise pintsaku ja täpilise lipsuga, täpselt nii, nagu nõudis idaeurooplase kuvand läänelikust intellektuaalist pool sajandit tagasi. Samasugune on ka raamatu sisu – elegantne ja põhiliselt usaldatav.  

Seda raamatut on lausa lust kätte võtta. Laused on reas nagu kraapjalga tegevad poisid, reipad ja isikliku nüansiga. Välise kerguse vaim ei madalda psühholoogilist loodi. Autori piiritu imetlus oma parima meheea lipsude ja pintsakute ees on niisama siiras kui ta eneseiroonia. 

Tuulik on kirjandusliku portree ja poliitilise mõtteproosa meister. Pilt Saksamaal teatrisaalis õndsasse unne vajuvast Eri Klasist on nüüd juba klassika, mis pärjatud kunagi Tuglase novelliauhinnaga. 

Vere paneb tarretama reisikiri külaskäigust punaste khmeeride taparežiimi järgsesse Kambodžasse. Nõukogude kirjanike delegatsioon koosnes tollal juudi rahvusest KGB ohvitserist Teodor Gladkovist, sõjaväeluure ohvitserist ja vene marurahvuslasest Mihhail Demidenkost, ning läänelikust, parteitust eesti liberaalist nimega Ülo Tuulik. Tuulik võeti juhuslikult kampa, sest ta jäi silma on pintsaku ja Stockmannist ostetud lipsuga, mis pidi ilmselt hajutama lääne välisvaatlejate kriitilist tähelepanu.