Teiselt poolt, Alessandro Damiano ritta seatud terasplaadid näevad tõepoolest välja kui liikvel ratsavägi. Ent siingi tasub Itaalia ajalugu meenutada. Kui Apenniini poolsaar oli paljudeks riikideks jagunenud, kuulus sõjapidamise monopol lepingu alusel töötavatele kondotjeeridele. Sõjatellijad võisid ju omavahel vaenujalal olla, ent sõjatööettevõtjad olid kõigest konkurendid. Vahel madistasid kondotjeerid omavahel lepingutäiteks, ühtegi meest maha löömata. Ratsanikel olid uljad hobused, uhked raudrüüd, sulgedega ehitud kiivrid, sest teenistus oli hea. Puhas võidurõõm.
Tundub, et justkui vastukaaluks majanduslikele raskustele on viimasel ajal hakanud kunstigaleriidesse tagasi tulema ilus, ülev ja lõbus. Walesi kunstniku Tim Daviese „Seeria” pakkus vaadata videosid asjadest, mille taustaks on klassiühiskonna ülemuse-alamuse suhted. Ühendkuningriik on demokraatlik riik, aga sellegipoolest kuningriik koos oma hierarhiatega. Need ei ole siiski sellised punnitatud hierarhiad nagu Eestis, kus varvastantsu ja nina püstiajamisega muust murust kõrgemale tahetakse tõusta. Need on ajalooliselt päritud hierarhiad, mille kihtidele on sõda üks viis solidaarseks saada. Ning monumendid rajatakse, et solidaarseks jääda. Igaüks teeb oma tööd pühendumusega. Aednik seab pärga mälestusmärgile viimiseks, trummilööja põristab rütmi. Mõlemad on tõsised, pühendunud ja pikalt kestvad seisundid. Noor kadett ja vanad veteranid seisavad auvalves. Tormine tuul sakutab neid ühes taktis nagu viljapäid põllul.
Raske, aga elurõõmus oli ka Silja Saarepuu ja Villu Plingi monumentaalne etendus Vabaduse väljakul 21. mail kell viis õhtul. Põllult korjatud munakivid olid laotatud maha ning kunstnikud kündsid sinna spiraali sisse. Rahvariided seljas ja õhetavi põsi tõmbas Villu atra ja Silja seadis sahka õigele joonele. Noored mehed müüris müristasid regilaulu. Kui spiraal sai valmis, ühinesid kunstnikud vaatajatega ning lauljad sammusid vakku nagu vakatäis seemnekartuleid. Siis jälle lauldes tagasi, põllult minema, nagu korjatud saak. Edasi, kartulirahvas! Hobusepea galerii näitusel künti maapõuest välja „Naeru võlu”. Kunstnik Aili Vahtrapuu muretseb, et naer hakkab Eestimaal otsa saama. Vahemärkusena, see arvustus puudutab muu hulgas ka väheolulisi teemasid. 1992. aastal, kui agoonias vaakuv satiiri- ja huumoriajakiri Pikker end huvitavaks žurnaaliks ümber nimetas ja hiljem suri, ilmus Eesti entsüklopeedia VI köide „Lõuna – nõud”. Teadmishimuline lugeja ei leia sealt ei „naeru” ega „nalja”. Et need nii vähetähtsad on, pean piirduma Wikipedia artikli tõlkega: „Naer on õnne hääleline väljendus ja nähtav esitus või sisemine rõõmutunne (sisemine naer). Selle võivad esile kutsuda (psühholoogilise reaktsioonina) naljad, kõditamine või teised stiimulid. Enamasti on see väga meeldiv tunne. [—] Teadust, mis uurib huumorit ja naeru ning nende psühholoogilist ja füsioloogilist mõju inimese kehale, nimetatakse gelotoloogiaks”.
Sellelsamal 1992. aastal vermis gelotoloog Jaak Panksepp „afektiivse närviteaduse” mõiste ja sai maailmakuulsaks. Muu hulgas avastas ta rottide naeru. Ka teda ei ole EE VII köites „Nõuk – rah” olemas. Aili Vahtrapuu püüdis naeru kõrgetel jalgadel seisvatesse roostes konteineritesse, mis on kaetud maist päritolu materjalidega. Leib, puidutolm, lumelt kogutud autorehvikummipuru. Selle puudutamine vallandab peidus oleva naeru. Mõni naer saadi sülelapselt, mõni helistuudiosse istuma pandud inimeselt – et loe raamatut ja naera midagi. Vaatajad jagunevad kaheks: ühed jooksevad näituselt läbi, teised hirnuvad kui hobused. Naerukonteinerite kohal ripuvad vahaga paberil kujutatud naerupuhangud. Kui ma võrdlesin neid leiliviskeläigatustega, siis autor ainult naeris selle peale. Keldri seinal jookseb 1930. aastate filmikroonika lõik, kus mees äestab põldu, taustaks mügistab naerda näitleja Aivar Simmermann. Teisel videol lükkab naine künkast üles ja künkast alla 1930. aastate lapsekäru, taustaks kõkutab meloodiliselt autor ise. Kui naer veereb nõlvast üles, läheb ka heli üles, kui naer veereb nõlvast alla, läheb ka heli alla. Ent lapsevanker on tühi ja teine äkkerakend juhita, mõnel inimesel hakkas Hobusepea keldris hoopis õudne.
Kui Aili Vahtrapuu jaoks on naer ühest küljest kunstivahend ja teisest küljest meelte mõjutaja üheskoos ruumi, liikumise, valguse ja teiste helidega, siis Piero Steinle otsib naeru olemust. Ehedat naeru, naeru ilma põhjuseta, naeru naeru pärast. Tema naeruüldistus, naeru platooniline idee, on kirkalt selge. Lähtekohaks on India naerujooga, millest arst Madan Kataria arendas välja naeruteraapia. Tegemist on naeru kui puhtalt füsioloogilise tegevusega, millel ei pruugi mingit pistmist olla huumori ega koomikaga. 22 minutit pikk video „Naerutriumf” on esitatud kolme ekraani kompositsioonis. Piero Steinle lahkab naeru metoodiliselt nagu konnaprepareerija. Keskel on naerja portree, vasakul ekraanil ainult tema silmad, parempoolsel ekraanil suu. Vahel ilmub ühel ekraanil saateks kõrval olevale pildile mõni tekst või tsitaat. Tavaliselt konn minetab sellise analüüsi käigus „konnalikkuse” ning uurijale jäävad ainult sooled ja sooned. Piero Steinle saavutab hoopis vastupidise tulemuse, tema „konn” hüppab igapäevasest tuntud kestast välja veel ehedama ja elavamana. Video on pööraselt naljakas. Ent see pakub huvi ka teoreetilises mõttes, sest võttes puhast naeru „kunst kunsti pärast” skeemi järgi, ei ole tulemuseks puhta esteetika nähtus. Siin lähevad lühisesse eetiline ja esteetiline, millele Immanuel Kant piiri vahele tõmbas.
Peale India, Lõuna-Korea ja Saksamaa on paljud stseenid üles võetud Iisraelis. Hassiidi judaistid on tuntud lapsemeelselt lõbusa laulu ja tantsu poolest, nad ei karda lõbu tundes end teiste ees tolaks teha. See teeb nad naerule vastuvõtlikuks. „Naerutriumfi” alguses on näidatud vana rabi, kes end vähist terveks naeris. Näidatakse ka naeruteraapiat Iisraeli vanglas, kus istuvad „mõrvarid ja palestiinlased”, mis ei kõla just kõige õnnelikuma kollektiivina maailmas. Nendes stseenides näidatud puhas lõbu, mis aitab inimestel raskustest ja hädadest üle saada, ei jäta kahtlust, et see on ka puhas headus. Piero Steinle meetod on otsekohene ja lihtne. Kuna spontaanne naer on ootamatu, siis jääb kaamera selle filmimisega alati hiljaks. Seega tuleb naer konstrueerida, nagu on konstrueerinud seda Monty Pythoni koomikud, Aabel ja Nõmmik ning teised tuntud naljahambad oma saateid ja filme kokku pannes. Piero Steinle pani modelli kaamera ette ja käskis: „Nüüd naera!”. Mõni lõi käega, mõni aga hakkaski naerma kuni hingetu kõõksumiseni. Kui kunstnikuhärra pikalt videoretkelt koju naasis, naine väikese lapsega kärsitult ootamas, magamata ja väsinud, siis pani ta esimese asjana ka oma abikaasa stuudios kaamera ette istuma: „Nüüd naera!”. Reaktsioon ei sobinud autori kontseptsiooniga ning jäi välja.
Rõõmsaid teemasid ei too vaatajani ainult välismaalased ega vähetuntud teaduste uurijad, rõõmsat kunsti on alati tehtud. Maria-K ristiina Ulase „Kunstniku nahk noore koera seljas” Hausi galeriis on sobiv näide. Kust tuli hoog selle näituse jaoks? „Noore koera energiast,” ütleb kunstnik. See täidab päeva pilgeni. „Päev aja surnukslöömist on rohkem väärt kui tuhat tegusat sekundit”. Päike saab koera näo ja tema keha, sfinks saab tema näo ja lita keha. Hampelmann vihub võimatut kankaani, kus kõik jäsemed tõusevad korraga. Nii tunneb ennast ka kunstnik: „Ma hüppan väsimatult nagu hampelmann, kui keegi võtab vaevaks tirida. Ma loobin koerale käbisid ja vaatan, kuidas ta kargab nagu vedrust visatud”.
Kaks asja, mis Eestimaal otsa ei saa. Käbid ja naer.
