Minu lapsepõlvekodus Harju tänava Kirjanike Majas oli väga palju raamaturiiuleid, mitu neist lausa põrandast laeni. Neid täitsid vanavanemate August Sanga ja Kersti Merilaasi raamatud ning need, mida mu vanemad peaaegu iga nädal juurde hankisid.  

Väikesele lapsele mõjusid riiulid omamoodi põneva maastikuna. Raamatuid oli pakse ja õhukesi, suures ja väikeses formaadis, nad olid riiulis püsti ja põiki, neid oli mitmes keeles ja kogu värvigammat hõlmavas kujunduses. Raamatuselgadelt sai lugeda keerulisi nimesid ja arusaamatuid pealkirju. Nad lõhnasid erinevalt: välismaised raamatud magusalt, vanad, poorsele paberile trükitud köited tolmuselt ja tüdinult. See raamaturiiulite maailm avanes vertikaalse ruumina, mida sai uurida ja avastada nii põrandal kõhuli olles kui ka toolil kikivarvul kõõludes. Uudishimu oli suur, väikese lapse võime kõike mõista veel väike.  

Ma pole kindlasti ainus, kellel on hästi meeles koduriiulist vastu jõllitavad 1970. aastate alguse Eesti nõukogude entsüklopeedia kõited. Kirjad nende selgadel: Kirv-Maao, Rund-Ting, Pais-Rumo, Tink-Yver. On ju tore? Või Paul-Eerik Rummo lasteraamat „Lugemik-lugemiki“. Tidiri-hup, tidiri-pah? Mida see veel pidi tähendama? Alles nädalapäevad tagasi tulid meelde teise lasteraamatu, Aino Perviku „Kaarist on kasu“ illustratsioonid. Ei mäletanud autorit ja vaevalt ma seda tüdrukute raamatut üldse väga lugesin, aga Lilian Härmi ilusad pildid, mida ma viimati vaatasin ligi 50 aastat tagasi, olid hästi meeles. Tõesti väga ilusad pildid.  

Raamaturiiulite vahel on ka praegu väga rahustav ja põnev viibida. Endiselt uurin raamatuselgadelt nimesid ja pealkirju, mõtlen ja mõtisklen nende üle. Vaid kõhuli visata ei viitsi ja toolil turnima ei pea.