Raamaturiiul ei ole lihtsalt mööbliese. Kaugeltki mitte. Ta pole ka passiivne panipaik ega muuseum, kus kõik on korrektselt sildistatud ja tolmuvaba. Ei! Raamaturiiul, vähemalt see, mis minu toas asub, on elus organism, džungel, kus valitseb küll mingisugune kord, aga see kord ei allu mingilgi viisil inimese tahtmisele. Seal valitseb metsikus, mille seaduspärad tuleb alles avastada ning alles seejärel saab raamaturiiuli taltsutada filosoofia, huumori ja kerge resignatsiooniga. Nagu teadlasele kohane.  

Aja jooksul olen ma välja töötanud meetodid raamaturiiulite uurimiseks. Kõige tähtsamaks on muutunud fenomenoloogiline vaatlus, mida nimetan kodusemalt „Vaata ja imesta“ meetodiks. Selle praktiseerimiseks tuleb võtta riiuli ees istet, teha olemine võimalikult mugavaks ja siis jälgida sihitult riiulit. No nagu vaataks merd või mägesid. Tõepoolest, mis seal siis on? Mida ta sulle öelda tahab? Miks on bioloogiaõpikud kõrvuti Norra krimkadega? Selline sihitu vaatlus toob tavaliselt välja kummalisi kooslusi, millega ei ole midagi peale hakata. Sellepoolest ei erine see muidugi teistest teadusharudest.  

Milliseid seadusi on mul siis õnnestunud kindlaks teha? Näiteks eksistentsiaalne paigutusseadus ütleb, et raamatu koht riiulis ei ole juhuslik, isegi kui see esmapilgul võib nii paista. Raamatute paigutus riiulis on salakeel, omalaadne inimese alateadvuse kaart. Lugemise ajatuse seadus väidab jällegi, et raamatu väärtus ei sõltu sellest, millal see loetud saab, vaid sellest, et ta on olemas. Ja muidugi on kõige olulisem tühjuse seadus: iga kord, kui riiulis tekib tühimik, vajab maailm uut raamatut. See on lausa ontoloogiline printsiip. Riiul ei talu vaakumit. Tühja koha tõmbetugevus on pöördvõrdeline minu vastupanuvõimega. Ja sealt see järgmine raamat tulebki – justkui juhuslikult, aga samaaegu täiesti vältimatult.