„See on nagu onu Raivo „Jutupliiats“!“ Seda kuulen ikka ja jälle, kui arutelusid ja ettekandeid reaalajas üles joonistan. Näiliselt on sarnasus suur – töö käib paksu musta markeriga –, olemuslikult on aga tegemist väga erinevate meetoditega.

Reaalajas visualiseerija on inimene, kes joonistab kohapeal kõigi üritusel osalejate silme all üles olulisemad ideed (tihtipeale suurtele paberilehtedele, aga vahel ka digitaalselt), et luua kõigile nähtav visuaalne tervik, n-ö suur pilt ses ruumis jagatud teadmisest. Seda meetodit kasutatakse konverentsidel, seminaridel, töötubades, aruteludel, seal, kus hulk inimesi on ideede vahetamiseks kokku tulnud. Erinevalt „Jutupliiatsist“ on reaalajas visualiseerimise suurimaid võlusid see, et joonistaja saab iga kord alles protsessi käigus teada, millest räägitakse. Paksu musta markeriga joonistuse sisu ja vorm sünnib kõigi ruumis viibivate inimestega koos, selsamal hetkel. Kõigi silme all loodavat suurt pilti võib nimetada ka visuaalseks vastava grupi mäluks. Joonistus on siin osalejate praktiline tööriist samal lainel püsimiseks: hoiab käsile võetud teema silme ees ja on abiks, et lahendustega edasi liikuda. Visualiseerimise puhul on oluline ka interaktsioon, kuna loodav pilt sünnib vahetus suhtluses – jagatud ideede, esinejate, osalejate ja joonistaja koostoimes.

Koopajoonistused ja koosolekud

Visualiseerimise algeid võib leida juba koopajoonistustes, kuid praktilise meetodina hakati seda välja töötama 1970ndatel San Franciscos, kui arhitektuuritaustaga konsultandid David Straus ja Michael Doyle hakkasid oma koosolekute mõtlemisprotsesse kõigile nähtavalt üles joonistama. Samal ajal töötas koolitaja Geoff Ball Stanfordi instituudis oma meeskonnaga selle kallal, kuidas arvutite abil grupi mälu nähtavaks muuta. Temalt pärinebki mõiste „group memory“¹ ehk „rühmamälu“. Järgmise suure hüppe visualiseerimise meetodite vallas tegi koolitaja David Sibbet, samuti koostöös eespool nimetatud arhitektidega. Sibbeti käe all saab rühma protsesside visualiseerimisest tööriist, mis on aluseks kogu valdkonna arengule.

Mitmenäoline praktika

Reaalajas visualiseerimise puhul tuleb eristada praktikaid, millel on ka omavahelisi kattumiskohti. Laias laastus saab need jaotada kolmeks: tegutseb graafiline hõlbustaja (graphic facilitator) ehk koolitaja ja joonistaja ühes isikus; graafiline salvestaja (graphic recorder) joonistab üritusel osalejatele ning (üldjuhul) kõigile nähtavalt; ja visuaalsete märkmete tegija (sketchnoter) joonistab põhiliselt enda tarvis. Nii inglise kui ka eesti keeles on kasutatud nende nimetuste puhul mitmeid sünonüüme. Minu peamine roll on olnud 17aastase visualiseerimispraktika jooksul reaalajas visualiseerimine ehk graafiline salvestamine, mistõttu on selle artikli fookus just sellel.

Visualiseerimise olemus ja John Dewey

Reaalajas visualiseerimise kui täiesti omanäolise joonistamismeetodi võib lahti harutada mitmest küljest. Kuna selle puhul on ühendatud esteetiline ja praktiline külg, on selle tähendusväljade avamisel abiks John Dewey pragmatistlik käsitlus kunstist kui kogemusest. Visualiseerimise tuum on seotus keskkonna ja üritusel osalejatega: seda tehakse osalejate silme all, nende endi pärast ja osalusel. „Mäetipud ei hõlju õhus; nad isegi ei toetu lihtsalt niisama maapinnale. Nemad ongi maa ühes oma teostunud ilmingus“.² Selles kunstipraktikas ei ole loodud objekt lahutatud oma „päritolutingimustest ja kogemuslikust toimest“. Ehk teisisõnu: puudub müür, millest Dewey räägib, kui viitab loomingule, mis on oma loomiskeskkonnast eraldatud. Seetõttu võib ka öelda, et visualiseerimise juures on kohalviibijad teistmoodi kogemuse osalised, neil on olemas algne „kogemusühtsus“³, s.t tervikliku kogemuse võimalus. Lisaks osalejatele saab ka joonistaja oma pilte luues olla tervikliku kogemuse osaline, sest tema joonistused sünnivad aruteluteemade ja osalejatega otseselt suhestudes. Analüüsides kontakti publikuga, leiab Dewey, et „kõneosavuse, muusika ja etendatud dramaturgia abil loodud otsene isiklik kontakt on unikaalne“⁴. Reaalajas visualiseerimine kuulub selles osas publikuga vahetu osaluse ja kontakti omavate praktikate valda.

Visualiseerimise üks nauditavamaid aspekte on joonistaja n-ö tants pildipinna ees: ta seisab mitmemeetrise valge paberiga silmitsi, puusal valmis markerid, et täita see pärast avasõna joonte ja värvidega. Kunagine kunstiõpetaja Andrus Kasemaa ütles, et joonistamise puhul osalevad loomisaktis ka varbad. Dewey kasutab esteetilise vormi väljendamiseks selliseid sõnu nagu „järjepidevus“, „kumulatiivsus“, „säilitamine“, „pinge“ ja „ootus“.⁵ Õnnestunud visualiseerimise korral varieerub vormi (joonte ja värvide) ja ainese (esinejate ja osalejate sõnumid) rütm, kord tasaste ja ühtlaste, siis dünaamiliste ja pingeliste intervallidega. Mitmed olulised edastatud sõnumid kulmineeruvad visualiseeritud pealissõnumiga ja ootamatute metafooridega. See on visualiseerija väljakutse valitseda loodava pildi tervikut ainest ja vormi pidevalt kokku sulatades: sellesse peavad olema sisse joonistatud pinge ja puhkepaigad, tasakaal ja ootamatu pööre. „Liiga lihtne on eemaletõukav“.⁶ Selles vahelduvate osade suhted võiksid endas kanda deweylikku kumulatiivset rütmi, mis loob sündmusel osalejatele esteetilise kogemuse võimaluse.

Visualiseerijaid seitsme maa ja mere tagant

Kumulatiivse sündmusena visualiseerijate enda tegemistes võib käsitleda korra aastas toimuvat Euroopa praktikute suurkogunemist. Selle aasta augusti alguses said Veronas kokku lausa kahe organisatsiooni, European Visual Practitionersi (EVP) ja International Sketchnote Community (ISC) liikmed. Need organisatsioonid koondavad kõiki eelpool mainitud praktikuid. Nagu igasuguse konverentsilaadse kogunemise puhul, oli ka selle kokkusaamise üks peamine väärtus omavaheline suhtlus. Kuna Eestis võib selles valdkonnas aktiivselt tegutsejad ühe käe sõrmedel kokku lugeda, on sellise hulga visualiseerijate nägemine korralikult vapustav kogemus, lisaks veel Verona 39kraadine palavus ja tsikaadide rütmiline tärin. Kõikehõlmava jagatud rõõmu kõrval üksteise olemasolust jäi konverentsi ühe riukalikuma teemana kõlama tehisintellekti pealetulek. Näiteks oli see üks põhiteema, kui arutleti visualiseerimise praktikate üle polükriiside tingimustes. Kohapeal läbi viidud podcast’is sketchnote’i teemal käidi välja, et visualiseerijad peaksid oma tegevuse nimetustes hakkama välja tooma, et see on inimeste loodud: mitte„sketchnoting“, vaid nt „human note taking“.⁷ Paljude kogemuste jagamise kõrval jäi eriliselt silma ettekanne programmist WE: graafilist hõlbustamist kasutati kaheksa riigi (Bangladesh, India, Kambodža, Tai, Etioopia jt) 458 tehases, et dialoogi ja lihtsate joonistustega kaasa aidata inimõiguste tagamisele.

Kui korraks Dewey mägede metafoori juurde tagasi tulla, võib tõdeda, et pärast kohtumist sadakonna visualiseerijaga Veronas ning oma visualiseerimispraktika mõtestamist Dewey kunstiteooria kaudu on maaga ühenduses olemise tunne avastuslikult hea.

(PS. Siinkohal tervitan Lagedi raamatukogu, tänu kellele olen saanud John Dewey mahakantud raamatus „Kunst kui kogemus“ rahuliku südamega allakriipsutusi ja märkmeid teha.)