Mu riiulid, raamatuist üle koormatud, on jaotatud Tallinna ja Tartu vahel. Kuna riiulisse rohkem ei mahu, kõrgub mul Tallinnas lauanurgal raamatute kolmiktorn. Ähvardavalt, valmis iga hetk langema (nagu lehed). Tornid on sinna nurgale kogunenud viimase seitsme aasta jooksul: kõigepealt üks, teine, kolmas. Erinevalt riiuleist, kus raamatutel on kindel paigutusloogika, nimelt temaatilised plokid + kvaliteedihinnang (parimad silmade kõrgusel), kujunevad tornid lugemisjärjekorra alusel. 

Iga mõne kuu tagant tõstan torni raamatuid meelevaldse tuju ajel ümber uude järjekorda: kõigepealt ikkagi see, alles siis too. Miski minust sõltumatu teab järjekorda paremini. Tornid on seega igaveses roteerumises. Ükski järjestus pole lõplik ega õige, iga kombinatsioon on ajutine. Kuid järjekorra olemasolu on siiski tähtis. See korrastab kaootilist maailma. 

Suurt osa torniraamatutest pole ma lugenud, vahel pole ma neid isegi mitte avanud või kätte võtnud – ehk vaid selleks, et need järjekorras ümber tõsta. Mõni on pooleli. Võiks ehk arvata, et ma tegelikult ei loegi raamatuid, aga see on vale. Loen neid hoopiski e-lugerist, kas siis reisides (on mugavam linnade-riikide vahel tuhandeid teoseid kaasa tarida) või õhtuhämaruses (ekraanivalgustus on suurepärane feature). Moodne värk. Lugeris on hoopis teised raamatud, hoopis teises järjekorras. Lugemisjärjekorda ei saa seal koostada, uue teose haaran eelmise lõppedes hetketuju järgi. Inimese käitumisloogika pole järjepidev. 

Vahel loen lugerist ka mõnd torniraamatut, ehkki see on lauanurga peal olemas. Mulle ei meeldi füüsilisi raamatuid rikkuda, muljuda, tagakülgi murda jmt. Raamat püsigu heas korras. Pärast saab teose lõpuks ometi sinna ülekoormatud riiulisse suruda, oma õigele kohale. Ühel päeval langevad müüriks laienenud raamatutornid mulle kaela. Olgu siis nii. Sõnal on kaalu, mateeria vastu ei saa.