Usun, et ei eksi, kui väidan, et Tiit Pääsuke armastab maalikunsti ning naudib maalimist. Ta olevat väitnud oma Vaala galerii näituse avamisel, et teda ei huvita üldse tulemus, vaid maalimine kui protsess ning sellest saadud nauding: „Näitusel püüdsin viidata tegemisprotsessile: näeme, kuidas üks motiiv rändab ühelt töölt teisele, muutub, omandab teistsuguseid tähendusi.” Vähemalt nii seisab galerii kodulehel ning sellele väitele on galerii andnud ka hinnangu: Pääsuke intrigeerib selle väitega publikut. See väike lisandus – publiku intrigeerimine – iseloomustab üsna täpselt nii Tiit Pääsukese viimast näitust kui ka publiku ootusi. Ja toob välja veel midagi.

Kõigepealt, et Pääsuke on öelnud lahti maalimisviisist, mille puhul pika ja vaevarikka töö tulemusena valmib terviklik, lõpetatud tulemus, ainukordne objekt. Teiseks, et publik ehk siis vastuvõtja, maalikunsti hindaja ja nautija ootab endiselt Pääsukeselt (aga ka üldse igalt hinnatud ja korralikult maalikunstnikult) just nimelt terviklikku, lõpetatud tulemust, unikaalset kunstiobjekti. Vaala galerii näituse põhjal tuleb Tiit Pääsukese kunstist, selle loomisviisist, -meetodist rääkides pöörata erilist tähelepanu protsessile. Visuaalse jutustuse ülesehitamine protsessina pole tegelikult võõras ei Tiit Pääsukese ega ka laiemalt kas või Euroopa maalikunstile. Kõige ilmsem näide on keskaegne kunst, kus mitmete väikeste piltide esitamise abil ühes suures tervikus, olgu siis vitraažis, seinapinnal, gobeläänis, anti edasi nii sündmuste järgnevus, ajaline telg kui ka sellest järgnevusest moodustuv tervik. Aga miks mitte ka ajalehesabas ilmuv koomiks. Pilt kui visuaalselt kergesti ja kiiresti haaratav alajutustuste kogum. Pääsukese Vaala näituse puhul võib sellise jutustamisviisi näiteks tuua kas või tööd „Sinine ja punane” (2009/2010), „Punane ja sinine” (2011). Kuid erinevalt keskaegsest pühakirja visualiseeringust või ka koomiksist ei ole Pääsukese alajutustused, fragmendid loodud ühe kunstikeele või isegi esteetika alusel. Endastmõistetavalt kõrvutab ta n-ö kõrvutamatut: maaliliselt lopsakat, kuid siiski äratuntavat realistlikku detaili lihtsustatud, märgina mõjuva kujundi, hoolikalt kaalutletud abstraktse pleki või ka näiliselt hooletu värvijäljega. Iga fragmendi, alajutustuse loomisel on kunstnik kasutanud erinevat lähenemisviisi, visuaalset loogikat, nii et esmapilgul jääbki mulje kiirest, palavikulisest, isegi hoolimatust maalimisviisist, protsessuaalsest lähenemisviisist. Aga see on vaid esmapilgul, sest nii maaliliselt nauditavate, kuid üsnagi keerulise struktuuriga piltjutustuste, aga ka kujutise, portree valmimisetappe, materjali, vahekihte, eksimusi, parandusi, viiteid avalikult ja iseenesestmõistetavalt esitavate maalide puhul on küll rebitud klassikalisele maalile, lõpp-produktile omane kattev ning ülendav loor, kuid kunstnik on jäänud siiski maalikunsti kui esteetilise terviku lummusesse ning lõksu. Uks loomingulisse kööki on vaid pisut irvakil, vaatajale antakse loomingulisest protsessist aimu just niipalju, kui osalemisillusiooni tekkimiseks vaja, ülejäänu on aga kunstniku range järelevalve all.

Tiit Pääsuke on vaieldamatult tark kunstnik, kes annab endale aru, et igavesi, puutumatuid ja pühasid kriteeriume ei ole olemas, et kolm-, nelikümmend aastat tagasi hinnas olnud väärtused ja tähendused ei maksa praegu mitte midagi. Aga ta on ka üdini maalikunstnik, kes „elab ja hingab” maalilisest kvaliteedist, disharmoonia harmooniast, tervikust. Tiit Pääsukese protsessi astmed, fragmendid, alajutustused on loodud küll näilise üleoleku ning argise kõnetusviisiga, kuid oma loogika kohaselt on iga realistlik kujund, abstraktne nüansseeritud pind kui ka pintslilöök ainukordne ja -laadne tervik. Ka n-ö vead ei ole tema maalidesse kogemata eksinud, vaid sihikindlalt sinna programmeeritud.

Tiit Pääsuke intrigeerib publikut, sest „Käsi ja vari”, „Ema portree”, „Portree sünnib hämaras” (kõik 2011) või isegi „Sama ja teine” ei ole „Poiss viiuliga” (1980) või „Naine punase kleidiga” (1974), aga ta ka lepitab teda, sest ei ole pööranud selga väärtustele, mis on tõstnud „Poisi ja viiuli” või „Neli naist” või „Kajaka”, kui veel mõningaid tema töid nimetada, klassikaseisusse. Tiit Pääsuke on võtnud õlivärvi asemele või kõrvale akrüüli, ilmselt hakanud seetõttu ka kiiremini (ning näiliselt lohakamalt) maalima, kuid tema loomingut saatnud analüüsiv mõtisklus kunsti, kunstiajaloo ning enda üle, arupidamine, uue sünteesi loomine sealt vaevalt kunagi kaovad. 70aastane Tiit Pääsuke kommenteerib Eesti Kunstimuuseumi kogusse sattunud punase kleidiga naise ning linnuga tüdruku maali saatust, bürokraatlikku märgistust ning kaugenemist oma loojast, kunstnikust. Loodetavasti võtab 75aastane Tiit Pääsuke ette „Jahimehe südame” (1997) ning keerab camp’ile veel mitu vinti peale.