Moskva patriarhile alluvad õigeusklikud Eestis võisid hetkeks hõisata, kui president Alar Karis pärast kaht nädalat süvamõtisklusi otsustas riigikogus 60 poolthäälega vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse välja kuulutamata jätta. Vihjeid, et kaldub keeldumise poole, oli president andnud varemgi, juba siis, kui ta varjamata vastumeelsusega leppis põhiseaduse muutmisega, millega riigikogu õiendas ära ajaloolise eksimuse, välissurve tõttu kunagi Venemaa kodanikele asjatult kingitud valimisõiguse kohalikel valimistel. Presidendi arvates oleks riigikogu pidanud enne otsustamist võimalikke tagajärgi „põhjalikumalt analüüsima“. Aga liiga lihtne ja selge oli hääleõiguse küsimus ja parlamendi tahe ning võimatu leida õiguslikke põhjendusi selle eiramiseks.
Kirikute ja koguduste seadust tagasi lükates võttis president väikese revanši, kuid teo eesmärk on jäänud hämaraks. Varem oli president korduvalt selgitanud, et sellistel seadustel on alati ka „välispoliitiline dimensioon“ ning Venemaa heidutamiseks (sealhulgas ka Eestis elavad Venemaa kodanikud) tehtavaid samme peab vaatama koosmõjus ehk nende vahele peaks jääma piisavalt pikk (kui pikk?) aeg, et siinsed Venemaa kodanikud ja muidu venelased ei tajuks neid süsteemina. Otsus ise viiteid võimalikele välispoliitilistele tagasilöökidele ei sisalda.
Nagu mitmed pahased kriitikud on märkinud, ei ole sellest juriidilises kõrgstiilis sõnastatud otsusest võimalik aru saada, mis siis presidendile lõpuks ei meeldinud. Kui põhihäda on sõnas „juhinduma“, siis milline on parem sõna? Kui häda on eelnõu seletuskirjas, siis asjaolu, et seletuskirjas esitatud põhjendused seaduse eesmärgi osas presidenti lõpuni ei veena, ei tekita seaduse enda vastuolu põhiseadusega. Nii mõjub otsus ebasiirana ning seda muljet tugevdab veelgi fakt, et kaalukat otsust avalikkusele inimkeelsemalt selgitama ei asunud president ise, vaid suunas sellele tööle oma õigusnõuniku, kelle jutt jäi eesmärgist vägagi sirgjooneliselt rääkinud riigikogu liikmete kõrval sedapuhku vägagi uduseks. Mis muu kui puhas demagoogia on väide, et nõue ühele konkreetsele ja sõjakurjategija juhitud kirikule viia oma põhikiri vastavusse Eesti seadusega (Moskvale allumise keeld) viib järeldusele, et „samalaadse keelu võib seada ka teistele ühingutele, võib-olla isegi poliitilistele erakondadele“. Ei saa võrrelda võrreldamatut. Presidendi otsuses kirjutatu järgi on usuühingud kõigist muudest niikuinii tugevama põhiseadusliku kaitse all. Ka erakondi kaitseb eriseadus, kuid nende eksistentsi üle otsustavad kodanikud regulaarselt valimistel (hääli ei saa, kaod olematusse), usuühingutele samasugust hinnangut anda kodanikel võimalust pole.
Demagoogiaga vastates võib presidendilt küsida, miks ta küll sanktsioonide alla pandud Venemaa ettevõtjate-oligarhide õiguste ja vara kaitsele ei ole asunud, kui ettevõtlusvabadus on samasugune põhiseaduses sätestatud põhiõigus nagu ühinemisvabaduski. Igal juhul võib öelda, et kui presidendi varjatud eesmärk oli hoida ära Venemaa võimalik Eesti-vastane infolahing, siis saavutas ta oma otsusega just vastupidise: seaduse iga uus menetlusetapp tekitab ka uue infolaine, kuid ei muuda vääramatut. On küsitlustetagi selge, et Eesti kodanike ülekaalukas enamus ei tunne vähimatki sümpaatiat Moskva kiriku ja selle Eestis tegutsemise vastu ning ei hakka kunagi mõistma, kuidas ilmalikus riigis saab olla nii, et mõne jaoks seisab Eesti õigusruumi sobimatu kanooniline ehk kirikuõigus põhiseadusest kõrgemal.
„Välispoliitilisest dimensioonist“ sedavõrd, et põhiseaduse järgi president kõigest esindab Eesti riiki välismaal, aga tal ei tohi olla mingit oma välispoliitikat, mis lahkneb valitsuses ja parlamendis kujundatust. Isetegevuse piire on kombanud ja nihutada püüdnud kõik presidendid, kuid reeglina sellega ka vastu näppe saanud või end naeruvääristanud, kui meenutada näiteks president Kaljulaiu kohtumist Putiniga Moskvas või soolotamist Ukraina ajakirjanduses aastal 2021, kui ta vastupidiselt Eesti valitsuse ametlikule seisukohale teatas, et Ukrainal ei ole lootust ELi ja NATO liikmeks saada veel 20 aastat. Tõendid kinnitavad praegugi, et Eesti valitsuse ja parlamendi kindel välispoliitiline tahe on minimeerida igasugused suhted agressorriigiga vähemalt režiimivahetuseni ning teha kõik võimalik Venemaa mõjutusvahendite ja -kanalite, sealhulgas sealse riigikiriku omade tasalülitamiseks. Riskide maandamine. Miks president tarbetult riski suurendab?
Üks on juhus, kaks enam mitte. Korralik kodanik istub peatuses pingile bussi ootama ning tema kõrvale maandub halvasti ja valesti riides taat, kes ütleb, et on Pääsküla prügikuningas. Mida kodanik teeb? Teeb minekut või hoopis kutsub prügikolli külla, sest „nii on kombeks“ ja „see on niikuinii formaalsus“? Aga kui tuleb, siis mida selle tondiga kodus peale hakata? Just nii juhtus, kui saatuse tahtel sattus president Karis paavsti matustel kõrvuti Donald Trumpiga ning teda Eestit külastama palus. Jälle peab küsima, kas selline pakkumine on Eesti välispoliitikas praegu ohte suurendav või vähendav akt.
Välispoliitikute ja diplomaatide keeles öeldes ei ole ükski jõupingutus heade suhete säilitamise nimel süvaliitlasega liiast. Nii mõnigi välispoliitika kujundaja on presidendi esitatud kutsele tagantjärele viisaka heakskiidu andnud, kuid hinnanud visiidi toimumise vähetõenäoliseks. Lootkem siis, et Eestil jääb glamuurist puudu. Aga kui ei jää? Ka vähetõenäolise puhuks peab valmistuma. Paraku saab ohtude ja võimaluste tabelit kokku seades ühte tulpa hunniku muresid, teise aga mitte midagi.
Donald Trumpile meeldida püüdmise harjutust on saanud proovida paljude Euroopa riikide juhid, mõni õnnestunult, mõni mitte. Kuid ükski kordaminek või läbikukkumine ei tähenda, et järgmisel korral risti vastupidine ei juhtuks, nagu on kõige paremini näha Ukraina presidendi kogemusest.
Igal juhul häiriks USA presidendi visiit Eestisse kodanike argielu. Kõik need julgeolekumehed, liikluse sulgemine, snaiprid vanalinna katustel jne. Talutav, kui tegu oleks sama toreda, rahvale meeldiva, ent välispoliitiliselt ohutu selliga nagu prints William. Aga Eesti ja terve Euroopa elanike enamusele Donald Trump ei meeldi. Kas valitsus või president annab Trumpi saabumise puhuks kõigile inimestele ülesande sel päeval teeselda piiritut rõõmu ja panna punased MAGA-nokatsid pähe, et kõrgeausus ei pahandaks? Aga seegi vastik pingutus ei maandaks ühtki Trumpi ettearvamatusest tulenevat riski.
Kuidas saab ette teada, kas Trump on lennukist väljudes parajasti Vene-meelses või Vene-vastases tujus? Millised üllatusdokumendid ta Eestile allkirjastamiseks taskust tõmbab, kui on kaamerate ette jõudnud ning hakkab end, nagu ikka, telesaatejuhina tundma? Võimalusi on palju, alates Gröönimaa ja Kanada USA-le kuulumise tunnustamisest ning lõpetades lepinguga kõigi Eesti maavarade kuulumisest USA kompaniidele ja tehnohiidude maksuvabastusest aegade lõpuni. See on ette selge, et võlgu oleme USA-le niikuinii. Kõik ju on. Küsimus on ainult meile esitatava arve suuruses ja selle vastu ei aita ükski piiksatus viieprotsendilise kaitsekulu kohustuse täitmisest.
Seega on Eesti president astunud kummalisele, potentsiaalseid julgeolekuohte kasvatavale teele ja seda vastu kodanike enamuse tahet. Aga noh, rahvas ei ole presidenti ka valinud ning riigimehelikkus seisnevatki ju enamuse (pimeda ja juhmi) tahtega vastupidises käitumises, nn ebapopulaarsete otsuste tegemises. Kõik, mis valus, on kasulik, mis magus, kahjulik. Las õitseb Eesti pinnal tuhat nunna ning üks ja ainuõige Donald Trump!
