
Silvia Lorenzi: „Püüame normaliseerida seksuaalsust, mis ei põhine ekspluateerimisel, pealiskaudsusel või pideval partnerivahetusel. Usun, et vabam vestlus sel teemal lubab meil teatud teemasid paremini kõnetada.“

„Püha viigipuu seemnega“ tõestab Mohammad Rasoulof taas, et filmikunst võib olla midagi tõeliselt ohtlikku. Nii autorile kui ka süsteemile, mida kritiseeritakse.

François Ozon: „Mulle meeldib mõte, et sügisel ei ole elu veel läbi. Seetõttu on ka seened sümbolina olulised. Sügisel kasvavad seened, mis võivad olla väga ohtlikud, aga ka väga maitsvad.“

Sandrine Kiberlain: „Sarah Bernhardt oli tohutult populaarne näitleja, aga põhiosas tegutses veidi liiga vara, et teda oleks veel filmitud.“

Jonathan Millet: „Ma vihkan kõige rohkem arhetüüpe nagu kurjuse kehastus või valge päästja. Ma ei usu sellesse, sest ma arvan, et inimesed on komplekssed.“

Florian Wahli ambitsioonikas Estonia-kontsert tõestab taas, et kultuuris on nähtused tihti kõige huvitavamad siis, kui need on kujunemisjärgus.

Céline Sallette: „Me ei saanud Niki de Saint Phalle’i kunsti näitamiseks õigusi. Väljendasime soovi teha Nikist film, aga perekond ütles kohe, et nad ei luba seda teha.“

Peeter Simmi on alati huvitanud inimene, kellesse ta suhtub enamasti erakordse empaatiaga, mida tal jätkub isegi lurjustele, sest ka need on mõistmist väärt.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.