
Entroopia jõud on selge ja vääramatu, lõhutut on keeruline tagasi kokku panna, kuigi vahel ka õnnestub. Ehk ongi see, mis pärast kokkupanekut ilmneb, hoopiski uus, ilus ja huvitav?

Mariana Enriquez näitab jutukogus „Asjad, mis me tules kaotasime“ argist koledust, millega inimesed on pidanud ning peavad edaspidigi toime tulema.


Krõõt Kukru näitusel „Elutuba“ tundub kõik ilus ja helge, kuid selle kõige all peituks nagu mingisugune oht, mis ei ilmuta end ka siis, kui pealispinda üksjagu kaua kratsida.

Kunstnike maale silmitsedes võib hakata tajuma tühimike, lünkade ja ellipsite kohalolu.

„Morfogeneesi“ näitust kandiski peamiselt liminaalsuse tunnetus – väljapanek kui vaheala, milles toimub moondumine, ühinemine, brunolatourilik hübridiseerumine.
Karl Ristikivi romaan on küll võetud Tartu Uue teatri ja Labürintteatriühenduse G9 „Hingede öö“ aluseks, ent tõlgitud kogemuse, läbielamise keelde.

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.