Hiljutised kunstikriitilised avantüürid pakuvad mulle omajagu põnevust, kuna mul puudub märkimisväärne kunstiteoreetiline taust. Maalikunst on oma kohalolu kehtestavas visuaalsuses ja vaikivas materiaalsuses hoopis teistsuguse mõjuga, kui on mulle harjumuspärane kirjandus (või film, teater, muusika). Kunstiga mõttevahetusse sattudes tabab mind alati teatav kummastus – tehniline külg võib olla mõtestatavalt hea, muu aga ähvardab vahel käest libiseda.

Noblessneris, galeriis Tütar, sattusin silmitsi Kärt Hammeri ja Simon Sebastian Laumanni kümnest teosest koosneva näitusega. Seitse maali ja kolm kipskamakat, mis on paigutatud (kuhjatud?) omamoodi kokku ja vastastikku. Juba esimesest hetkest pole ma päris kindel, mida nendevahelise võimaliku kontrasti (või kokkukõla) kohta öelda – kas need tööd toetavad üksteist või eristavad ja lõhuvad? Jätavad midagi õhku, mida ma üritan aimata ja kinni püüda? Ilmneb tunnetus, et miski siin nõuab otsekui paljastamist, kui ma vaid piisavalt palju pingutaksin, jälitaksin, lahendaksin … Esiotsa aga vajab mõtestamist eeldus, et galeriiruumi kokku pandud teosed peavad ometigi toimima koos­kõlas – see lähtekoht ise annab maalidele juba mingi tähenduskihi. Miks nad muidu seal oleks?

Laumann on välja pannud neli pealkirjata (altari)maali ning kolm pealkirjata kipskamakat. Hammerilt on kolm suuremõõdulist maali („sunny“, „old but new“, „fresh 2“), mis seinal kõrvuti kõrguvad. Kunstnike maale silmitsedes hakkasin tajuma tühimike, lünkade ja ellipsite kohalolu. Igal pealispinnal lasub justkui midagi aimatavat, millelegi vihjatakse, ent ühtaegu juhitakse tähelepanu kõrvale.

Esimese hooga tõusis nende teoste puhul esile peamiselt negatiivne ruum, sest paljuski, eriti Laumanni maalide puhul, olid visuaalsed elemendid pinnamaterjali seest välja kooritud, kraabitud, voolitud, rebitud. Tavapärane kohtumine lõuendi pinnal oleva materjaliga asendus liikumisega n-ö kihi võrra sisse­poole. Justnagu ilmutaks end see, mis leidub Malevitši kuulsa musta ruudu taga, all või sees. Samal ajal oli kummastav seejärel minna Laumanni maalide taha (galeriides tavaliselt tagakülge vaatama ei pääse) ning uudistada lõuendi teist külge. Nendel leidus variatsioone esikülgedel lasuvatest piltidest: värve, kehaosi, kujundeid, ettekuulutuslikke trompeteid. Tagaküljest saab lisakiht, aga ka küsimus ja probleem – kas tohin sinna vaadata, kas see osa teosest ikka on oma ligipääsetavuses tähenduslik?

Peamiselt põrnitsesin siiski esikülgi ning nende n-ö negatiivset ruumi, tausta, tühjust, milles kajastus vaikimisi aimatav, tuttavaid konnotatsioone loov visuaalne muster. Esialgu lõi Laumanni neljaosaline maal mind veidra äratundmisega, mida oli raske täpselt määratleda. Peaksin pildiviiteid ju ometi mõistma, ent miskipärast jäin hämarusse kompama. See omakorda süvendas tunnet, et üritan näha või näen midagi peidetut, mis lasubki pinna all, pealiskihi taga või õigemini selle sees. Siis taipasin, et inspiratsiooni on ammutatud Niguliste kirikust, täpsemini sealsetest altarimaalidest ja suurejoonelistest hauakividest. Kohtumises sündis ka teatud ebamugavustunne (mille?) tühjuse ees, mis sunnib end täitma. Inimlik kaduvus ja surelikkus. Altaripaneelide värvi ja kipshauakivide pinnale lihvitud liminaalne muster ning selle ühendus religioosse kunstiga ainult süvendas teoste apokalüptilist, teispoolsusesse osutavat mõõdet.

Seejärel hakkasin kahtlema. Sala­pärase negatiivse ruumi tajumine käivitas mu enda sisemise loomingulisuse. Tühimike jõud selles seisnebki – nad käivitavad aju mustrituvastuse ja inimese tähendusevajaduse üldisemalt. Paratamatult tekib aga küsimus, kui tõelised need mustrid ja tähendused siis on. Kas kogu selle peidetuse-varjatuse-kihilisuse näol on ehk tegemist hoopiski diversioonirohke triksterlusega? Närvikõdi tekitava (tähendus)jahiga, sattumuslike seoste virvarriga? Isegi kui kõik see, mida ma visuaalses kunstis näen ja mõtestan, on osaliselt mu enda poolt sinna sisse loetud meelevaldne (uit)mõtete pagas, on ikkagi tegu millegi väärtuslikuga.

Kärt Hammer võib-olla iseloomustab teatud liiki triksterlust eriti hästi. Olen varemgi tema näitustel käinud ning tema seni nähtud teostes on siiani valitsenud jõuline ja erksalt ründav vähevärvilisus, mis on ühtaegu tabavalt raske ja konkreetne ning mille kohalolu sunnib ennast tajuma, märkama, tahab näitusekülastaja seda või mitte. Seekord leidus küll ka midagi leebemat – heledamaid värve, pastelle, mis ammutavad mõju tühjast ruumist nende taga või ümber.

Kolme maali (peamiselt „sunny“ ja „old but new“) juures tabas mind seoste kuhjumise kujutelm. „sunny“, nagu pealkiri viitab, on kui ootamatult ligitõmbav päikeselaik kesk pimedust, mille sees ollakse, millest vaadatakse väljapoole (ootavalt? igatsevalt?). Lõuendit pikemalt põrnitsedes hakkasin märkama selle pisemaid elemente, mis moodustasid otsekui osalise juhuslikkusega kollaaži. Tervikpilti hakkas koonduma tabamatuid tähendusi – energiliselt, jõuliselt ja intensiivselt. Kõik väriseb, joon ei ole kunagi sirge, piirid on hägusad. Lõuenditele on heidetud skeeme, kujundeid, jooni, võrestikke, sõnu, abstraktsust, värvilaike-alasid.

Teine teos, „old but new“, viitab nii oma pealkirja kui ka signatuuride (ühes nurgas Kärt 2017, teises Hammer 2025) kaudu uudsust, s.t uut kihistust ja tähendust loovale ümbertegemisele. Eriti põnevaks osutub aga tõik, et ma ei suuda seda seost ise kindlaks teha – nii mulle kõigest väidetakse. Kujutan ette, lausa veenan end, et suudan eristada uusi elemente vanadest, kuigi tegelikult pole võimeline sellist detektiivitööd läbi viima.

Kolmas maal, „fresh 2“, meenutab anumat – pudelit, ühes otsas kork. Hele ja beež pehmus, ootamatult lihtne ja malbe teiste kõrval. Veidi nagu üks neid klaaspudeleid, mille sisse miniatuurseid laevu ehitatakse. Veider küll, rohkem ma selle kohta midagi mõelda ega öelda ei oska. Vahel juhtub niimoodi – võimalik, et olin tähenduste otsimisest väsinud. Võimalik, et see ongi triksteri käekiri. Võimalik, et näituse tervik vajas midagi rahustavat, kuna ühel hetkel oli seda kõike ootamatult palju – pilk viskleb sinna-tänna, kuid seosed ei ole enam päris kindlad.

Eklektika võib esmalt mõjuda eemaletõukavalt või segaselt, ent pikapeale hakkab paeluma just seetõttu, et kõik tõrgub ega anna end kätte. Kümme teost on kuhjatud ühte ruumi, kuid nende kontrastne kokkukuuluvus jääb lõpuks pigem ikkagi aimatavaks. Tööde paigutus loob galeriiruumi keskele omamoodi raskusjõupunkti, enam-vähem sinna kohta, kus ma ise asusin. Sellest punktist, mustast august, võibki välja­poole põrnitseda – näiteks otse Hammeri lõuenditel leiduvate päikeseliselt kollakate värvilaikude poole.