Omaenda piiride või piiratuse tajumine võib olla keeruline, kuna piiritõmme on üürikesem, kui esmapilgul näib. Piir kui selline on laialivalguv, sattumuslik, ent ka turvaline, s.t turvatunnet kehtestav. Igasugune muutumine ja moondumine toimub aga paljuski just piiride vahealal, piire ületades, ning seda võib olla ootamatult raske, isegi ebameeldiv täheldada. Kõik meie ümber on pidevas muutumises (ja kadumises) nagu ka inimesed ise, ehkki seestpoolt vaadates oleme justkui kogu aeg samad – vähemasti minapilt näib järjepidev. Kuid ühel hetkel märkab inimene tagasi vaadates, et on vahepeal muutunud ja saanud kellekski teiseks. Selles protsessis paljastub midagi ebaõdusat, aga ka positiivset. Kusagil terendab alati ka lõpp. Mis siis ikkagi imbub meie mõtetesse kui moondumisprotsessidele aktiivselt ja kunstipäraselt otsa vaadata – nende tõde põrnitseda?
Arsi projektiruumi Pärnu maanteel vallutas paariks nädalaks Kadri Liis Räägu mitmeid tajusid hõlmav lavastuslik osalusnäitus „Morfogenees“, mille üheks peamiseks eesmärgiks oli tõmmata näitusekülastaja teise tajuruumi, teise (keha-)tunnetusse, bioloogilistest protsessidest ja tsüklitest inspireeritud kunstikogemusse. Suures ja avaras saalis pakuti erisugustest materjalidest loodud skulptuurikogumeid – kunsti, mida oli võimalik katsuda, tõsta, mudida, kanda, sellesse vajuda, lasta sellel enda peale vajuda. Need teosed polnud vaid eemalt vaatlemiseks, vaid mitmekülgseks kogemiseks – liikudes mõttemeele kompamisest kaugemale, mis pole kunstikogemuses just üldlevinud. Näituse lävimisvõimekus süvenes, mida rohkem andsin oma kogemusele aega, mida mugavamalt rahulikku seisundisse jõudsin.
Kõnetada inimese tajusid
Külastasin näitust kokku neljal korral, veetes seal iga kord mõnes nurgas erineva hulga aega – keskmiselt ehk tund-paar – et (tehis)maailma tajuruumi süveneda. Üritada seda mõtestada. Osaluseks vajalike tingimuste loomine on omaette kunst, millel on omad ohud. Igasugune osalusteater – mida olen kogenud, milles osalenud, mille kohta olen arvustusi kirjutanud – kohtab neid probleeme tihti, sest külastajat ei saa ega tohi sundida midagi tegema (ootamatult, fookust tema peale surudes), vaid tema vabadus osaleda tuleb alles aegamisi turvalist keskkonda tekitades luua.
Projektiruumi aladele olid paigutatud lavastus-näituse komponendid – skulptuurikogumid, mis mõjusid nagu väikesed, mugavad, pehmed ja kutsuvad saared keset suuremat betooniookeani. Iga külastaja võis ruumis liikuda omas tempos, olla omal teekonnal, läheneda iseenda harjumuse ja mugavustunde tasandilt, minna kaasa või mitte, luues nõnda omaenda narratiivi. Näituse saarealad läbikäimiseks mingit nii-öelda õiget järjekorda peale ei surunud. Värskendav oli külastada näitust, kus lubati skulptuure puudutada, sest kunsti puudutamise tõrge on inimestele sügavale kultuuriliselt sisse kodeeritud. „Morfogeneesi“ puhul mängisid olulist rolli aga just interaktiivsus ja sulandumine. Seda toetasid ka valgustus (luues lisavärve-varje-varjundeid), lõhnad (üldse liigharva kasutatav võte) ning taustahelid – nn field recording loodus-salvestised, mis vuhisesid, vulisesid, mühisesid, krigisesid, ragisesid, prõksusid, siristasid jne. Helimaastik vajus vaikselt taustale, avades tehis-ruumi loomuliku-loodusliku ümbruse, mis aitas ka kunstikogemusse paremini süveneda.
Kunstniku lähenemist tundub iseloomustavat vahetus ja siirus, katse kõnetada inimese tajusid, moondada arusaamu meist endist ja ümbritsevast maailmast ning selle vormidest.
Värskendavalt mõjus ka see, et „Morfogeneesi“ puhul polnud seda tüütut künismi, mida leiab vahel ikka-veel-postmodernismi-iroonia-lainest kantud metakihistatud kunstiüllitiste puhul. Kui neis süvendatakse eraldatust, siis „Morfogenees“ ujus justkui vastupidises – ühendavas, liitvas, kokku koguvas – suunas. Igasugused meta-iroonilised postmodernistlikud teosed on, vähemasti minu meelest, end ammuilma ammendanud ning mõjuvad tolmunult ja aegunult. Võib-olla suutis neoliberaalne kapitalism tolle omas ajas provokatiivse kunstivormi kriitilise potentsiaali lihtsalt ära süüa, endasse omastada – kapitalismil on ju komme kõike kaubastada ning tagasi müüa as an act of rebellion – seega mõjub too irooniline-metakihiline mänglevus nüüd sisutühja korporatiivsuse ja elitaarse võõrandumise väljendusena. Selline looming mõjub tänapäeval banaalselt, sest ei julgeta võtta ühtegi positsiooni ning peidetakse end vaid üleolevasse distantsi.
„Morfogenees“ üritas lähendada, tuua silme ette inimtasandist suuremaid, kauem kestvaid protsesse, luua sildu, avada arusaamu. Osati ilmnes too suhtlusakt kunstniku ja külastaja vahel otseselt – kantavates teostes oli võimalik tajuda Kadri Liis Räägu füüsilise maailma tunnetust, üritada sellega kohtuda ja sobituda (või mitte). Nii mõnigi objekt oli kunstniku enda kehaliste parameetrite järgi mõõdetud ning mateeriasse, objektideks ümber valatud. Neid selga tõmmates või nende sisse vajudes leidis aset nihe, mis aitas hetkeks aduda natukenegi teise inimese ruumi- ja kehataju, tõmmata ülle kunstniku kogemus ja vormid. Tundsin, kuidas ma ei mahu hästi neis mõõtmetes teoste keskele, sellal kui mõni teine külaline võis sobituda täpselt. Sealgi leidis aset kompamine – ei õnnestu ometigi moonduda teiseks, ent ollakse kummastavalt lähedal meie vahel leiduvatele piiridele, kulgetakse tolles vahealas. Ruumi taganurga seintel leidus ka visandeid ja joonistusi, mis avasid kunstniku tööprotsessi tagamaid. See on samuti harjumatult isiklik ning sedasi ka pisut ohtlik lähenemine, mis aga sobitus hästi ülejäänud näitusega. Kunstnik muutis loomeprotsessi ilmsemaks, demonstreerides sealgi muutumist – visandid näitasid, kuidas mõte ja taju leiavad oma tee paberile, seal aga kehastuvad, kasvavad materiaalseks teostuseks. Kõige selle vältel võib toimuda nihkumisi.
Muutuda millekski teiseks
Suurtematel kunstisaartel võis heita end ussipesalaadsesse baldahhiini, et seal kõiksugu väätide ja siuglevate olluste vahel vedeleda, neid endale ümber tõmmata. Taamal asus võrestikust koosnev koopalaadne ruum, mille pehmetel alustel vedeledes võis tajuda erinevate materjalide tekstuuri, nende täitematerjali erinevusi, samas siiski tundes seda ootamatut kindlust, mille ümbritsev võrestik lõi – õhuke ja läbipaistev võis see ju olla, ent siiski tekitas see automaatse eristuse turvalise-mugava sisemuse ja justkui ohtliku väljaspoolsuse vahel.
Eriti põneva kogemuse tekitas aga kookonilaadne kehavormi järgi loodud kest, mille sisse võis näitusekülastaja end mahutada, kui pikkus-laius-jäsemed seda võimaldasid. Ilmselt ei sobinud teos klaustrofoobidele, ent mulle (nagu ka kuuldavasti paljudele) pakkus see omapärast vabastust ja kindlustunnet. Ehk ilmnes selle puhul mingit laadi alateadlik üsas oleku tunnetus, mis põimus veidi õõvastava kirstus viibimise meeleoluga? Kindla peale ei tea muidugi öelda, aga peamiselt lõi kookoniga ümbritsetus veidralt rahustava hoitud-olemise tunde.
(Pool)juhuslikult seostus kogemus mul shibari’ga (või kinbaku’ga), Jaapanist pärit sidumispraktikatega. Ma ei mõtle siinpuhul nähtuse erootilis-seksuaalset tahku, vaid lihtsalt meenus hiljuti kuuldud arutelu, mis shibari’t mõtestas ja selgitas – selle tulemusel sain vaikselt paremini mõistma, kuidas nööride õige paigutus võib tunduda niivõrd turvaline. Kui nöör ja sõlmed vajutavad õigetele kohtadele, on õigesti pingul, s.t kui kõik põimub õigesti, võib tekkida sügavalt positiivne hoituse tunne, mida on inimestele tarvis. See on tunne, et miski hoiab sind, kogejat, täielikkuse ja täiuslikkusega, sellisel moel, mida teine inimene ei pruugi suuta eales pakkuda. Meil pole niivõrd hõlmava hoidmise jaoks piisavalt jäsemeid ega haaret. Üldiselt eemale hoidva, suhteliselt kinnise, füüsiliselt vähekontaktse inimesena on mul selliste tahkudega olnud pigem keeruline, tekib (ebavajalikke) tõrkeid, mistõttu vahel läheb kauem, et mõningaid asju või nähtusi mõista. Et teisi ja nende vajadusi mõista. Ent seegi läheb aegamisi paremaks, kui olla avatud.
Vaagides ruumis leiduvaid olendeid-ollusi ning vohavaid objekte tekkis küsimus, et kuivõrd drastiliseks oleks võimalik seda ikkagi ajada. Bioloogilis-biomorfses moondumises peitub ka oht – transformatsioon vajab senise inimeseks olemise arusaama ära andmist, et muutuda millekski teiseks, muuks. Minasuse kaotuse hirm on sügavale raiutud. Millal – kui viidata Darko Suvini ulme-teooriast pärit noovumi mõistele – oleks moonutus niivõrd sügav, et inimene ei suudaks seda enam aduda ja ära tunda? „Morfogenees“ püsis näitusena üldiselt just tuttava ja võõra piiri läheduses. Skulptuurides on tuttavat, vahel lausa nostalgilist, aga osalt ka võõristavat. Midagi kodust – midagi ebaõdusat. Kas oleks võimalik mateerias või vormiga neid piire ületada ja liikuda niivõrd kaugele, et see ei tundu enam kognitiivselt vastuvõetav? Kas on mitte-kodust või mitte-kodustavat kunsti(kogemust)? Mis siis juhtuks? See mõtteahel – ebaõdususe, kaduvuse taju – jäi mind kummitama.
Olin näituseruumis vajunud (mänguliselt, osaliselt) üheks ruumi ja mateeriaga, sulandunud (tehis)loodusega, üritades kaotada ennast ja oma piire, tunnetades seda hämarat ohtu, mis tuleneb minasuse ja harjumuspärase oleku hajumisest, olgugi et lühikeseks ajaks. Nõnda ilmnes „Morfogeneesis“ justkui paradoksaalne pingeala – hubasus, turvalisus, kindlus, aga ka tumedus, õõvastus, ohutunne. Kuigi tegelikult seal paradoksi ilmselt ei ole, näitas aset leidnud nihe taas, kuidas reaalsuses on need asjad alati olnud põimunud. Ei saa üht teiseta. Elu on risoomne.
„Morfogeneesi“ näitust kandiski peamiselt liminaalsuse tunnetus – väljapanek kui vaheala, milles toimub moondumine, ühinemine, brunolatourilik hübridiseerumine, olgu siis materjalis, bioloogilistes vohangutes või kunstniku ja külaliste vahel. Tekkis kohtumine võõra ja ebaõdususega, mis sundis mingis mõttes ka peeglisse vaatama. See oli näitus, mis nihutas mugavustsoonist välja, suutis olla transgressiivne ilma labasuseta. Esile tulid üleminekud, omavahel ühtisid-kattusid taimekehad ja lihakehad, looduslik (materjal) ja sünteetiline (materjal), mida objektide loomiseks kasutati. Siiski demonstreeris näitus mulle taas, kuidas teatud tunnetuspiiride ületamine avab võimalusi uuteks positiivseteks kogemusteks. Olgugi et iga taoline samm on riskantne. Nõuab julgust, et otsustada, valida, kas kaasa minna, astuda kontakti, teha samme, mille puhul pole kindlust, kuhu rada võib välja viia. Selline risk on alati olemas, aga karta ei saa igavesti.
