-
Kas pilti saab teha nii, et me ei tea, mis pildi peal on? See küsimus tekib juba abstraktse ekspressionismi ja sürrealismi juures, aga ta lahendatakse teisiti. Abstraktne ekspressionist peab teadma, mida ta on pildil väljendanud, lihtsalt vaataja ei pruugi sellest aru saada, sest ta ei tunne kujutist ära. Sürrealist ei tea, mida pildil kujutatu täpselt tähendab, sest selle sisu on väljaspool teadvust, aga ta eeldab, et vaataja tunneb kujutise ometi…
-
Väide, et kord juba tehtud kuritegusid enam heaks teha ei saa, on poolik tõde, sest neid kuritegusid põhjendanud ideoloogia on alles.
Jake Page, Suure Vaimu rüpes. Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2011. 472 lk.
Ajalugu tuleks kirjutada tagurpidi. Alustama peaks praegusest hetkest, millest me teame kõige rohkem ja samas ometi peaaegu mitte midagi, sest praegu kestvate protsesside kohta ei saa suuri üldistusi teha. Ajaloolane…
-
Aafrikas on laialt levinud lugu mehest, kes leiab võsast pealuu ja küsib: „Kuidas sina siia said?”. „Eks ikka jutu pärast,” vastab pealuu. Mees läheb nüüd kuninga juurde ja räägib, et on võsast leidnud kõneleva pealuu. Kuningas nõuab, et imet talle näidataks, ja mees juhatabki kuninga koos saatjaskonnaga võsasse, kust ta pealuu leidis. Ometi ei vasta pealuu seekord küsimise peale midagi. Vihane kuningas annab käsu, et mehe pea maha raiutaks ja…
-
Eesti kultuuri nimetatakse sageli „väikeseks kultuuriks”. Selline suhtehinnangul põhinev otsustus on täiesti õige, kui Eestit võrreldakse mõne kultuurikooslusega, millel on rohkem koostisosi või mis väljendub suuremates mahtudes, nagu näiteks euroopa kultuur, aafrika kultuur, india kultuur, saksa kultuur, prantsuse kultuur jne. Sealsamas jätab see hinnang arvestamata tõsiasja, et enamik maailma kultuurikooslusi on mahult tunduvalt väiksemad. Keel, mida kõneleb miljon inimest, ei ole iseenesest sugugi väike keel. Kui me nimetame oma kultuuri…
-
Humanism on tänapäeva avalikus pruugis suuresti devalveerunud mõiste. Ühest küljest läheb ta paratamatult segi „humaansusega”, inimkeskse väärtushinnanguga, mille järgi inimesel peaks looduses olema eriline koht, sest ta pole nii julm ja vägivaldne kui teised loomad. Kuna tegelikkus näitab selgelt vastupidist (just inimesele on omased äärmise julmuse vormid, mida teised imetajad ei valda), jääb sõnale külge irooniline varjund ja see näib sobivat ainult lihtsameelsetele. Ka poliitilises keeletarvituses on humanism teisejärguline: sellal…
-
Elusus ja süvaökoloogia Kas elu on meie jaoks väärtus iseeneses? Esimese hooga tahaks vastata sellele küsimusele ühemõtteliselt: jaa, elu on meie jaoks väärtus iseeneses, teda ei pea õigustama ühegi teise väärtuse kaudu. Kui aga natuke järele mõelda, võime sattuda segadusse. Tõepoolest, minu elu on mulle väärtus iseeneses; ma ei suuda ette kujutada, et miski, mis on minu elust täiesti lahus, võiks sellest olulisem olla – sest kui mul ei oleks…
-
Üks kummalisemaid nägemusi universumi ehitusest on eelmise sajandi kaheksakümnendatel tekkinud holograafilise universumi mudel, mis lähtub Karl Pribrami ja David Bohmi ideedest ja mida populariseeris Michael Talboti tuntud raamat „The Holographic universe” (1991). Selle järgi on meie maailm sõna otseses mõttes tohutu hologramm, mille iga üksikosa sisaldab informatsiooni kogu terviku kohta, samuti nagu Dennis Gabori loodud holograafiline jäädvustus. Kuna selline idee võimaldab võrdlust paljude müstiliste nägemustega, on seda tublisti kasutatud Uue…
-
Ameerika antropoloog Laura Bohannan kirjeldab oma romaanis „Tagasitulek naeru juurde” (1966), kuidas ühes Nigeeria külas pärast rõuge-epideemiat kogunetakse jutustama ja kuulama lugusid. Esitus on väga teatraalne, jutustamisega käib kaasas tegelaste jäljendamine, tants ja laul; samal ajal kõlab ka lugude kriitika, vahelehüüded ja kommentaarid. „Igavaid lugusid polnudki. Kuulajad ei oleks seda sündida lasknud. Nad väljendasid valjuhäälselt niihästi kiitust kui laitust, ja kui mõni jutuvestja ei suutnud nende tähelepanu köita, karjuti temast…
-
Tõnu Õnnepalu päevik vastandub selgesti tüüpilisele intiimpäevikule, mida lauasahtlis peidetakse.
Päevik on piiripealne kirjandusžanr. Ühest küljest peaks päevik olema dokumentalistika musternäide: kõik sündmused, mõtted ja tunded pannakse kirja juba samal päeval, niipea kui mahti saab. Esitatav materjal peaks olema veel läbi seedimata, tal ei tohiks olla küljes viimistluse ega küpsuse maiku – see on ju esmamulje, esimene dokument, mille võlu on just tema rabeduses ja värskuses, mitte sujuvuses ja lõpetatuses. Mitte…
-
Millal tekib massiühiskond? Algus on alati ebamäärane, kuid üldjoontes võib öelda, et see sünnib proletaarse linnastumise ja avaliku meedia kokkupuutepunktis. Kriitilise piiri ületamiseks peab suulise kultuuri positsioon nõrgenema, ajakirjandus (hiljem televisioon) muutuma hõlpsasti kättesaadavaks ja ühiskondliku käitumise motivatsioon tegema hüppe kollektiivsusest individualismi poole.
