-
Ma tahan midagi öelda, aga ma ei oska seda öelda. Ma tahan midagi öelda, aga ma ei saa seda öelda. Ma tahan midagi rääkida, aga ma ei saa sõna suust. Ma hakkan rääkima, aga ma ei tea, mis ma ütlen. Ma räägin ja räägin ega oska kuidagi lõpetada. Ma räägin seda uuesti, aga ma ei mäleta, mida ma õieti rääkisin. Ma räägin millestki muust, aga taipan äkki, et räägin jälle…
-
Martin Heidegger on oma raamatus „Kunstiteose algupära” kirjeldanud nägemust kreeka templist, sellest saab ühtlasi alguse tema arusaam kunstiteose olemisest: „Üks ehitusteos, üks kreeka tempel ei peegelda ega kujuta mitte midagi. Ta lihtsalt seisab olem’as keset lõhestatud kaljuorgu. Ehitusteos ümbritseb jumala kuju ning laseb tal selles varjamises läbi avatud sammashalli välja seista pühasse alasse. Läbi templi on jumal templis olevasti ligi. See jumala olevasti ligi-olemine on ise-endas selle ala avardumine ja…
-
Küll oleks mõnus pugeda talve tulles kohevasse pessa, tõmmata end kerra ja vajuda ebamäärasesse poolunne, nii et kõik, mis ümberringi toimub, läheb meile korda veel vaid hõredalt ja osaliselt. Kehatemperatuur langeb, hapnikuvajadus ja süsihappegaasi tootmine vähenevad. Hingamine aeglustub, aeg-ajalt tekivad hingetõmmete vahel mitmeminutilised pausid, mis lõpevad võimsa vabastava ohkega. Kaovad kõik psüühilised pinged, niinimetatud argised mured, mis enamasti keerlevad vahetusväärtuse ümber, ja isegi metafüüsilised pained, millele tänapäeva inimene tihti ei…
-
Peter Sloterdijk on oma „Sfääride” triloogia kolmandas osas uurinud üht episoodi rahvusvahelisel sürrealismi näitusel Londonis 1936. aastal. Salvador Dalí, kes „esines oma karjääri algul ülereaalsuse-riigi isehakanud suursaadikuna” (1), tahtis seal pidada kõne oma paranoilis-kriitilise meetodi põhimõtetest. Muidugi pidi publik algusest peale mõistma, et Dalí „kõneleb neile Teise nimel, radikaalse muuilma esindajana”, seepärast otsustas ta esineda tuukriülikonnas, mille kiivri peale oli kinnitatud auto ventilaator. Käes oli Dalíl piljardikii ning teda saatsid…
-
Pöfil näidati tänavu Mali filmi „Faro – vete jumalanna”, kus keskmes ühe Lääne-Aafrika küla kombed. Juba filmi alguses ilmub ekraanile kortsulise näoga vanamemm, kes vaatab tõsise ja läbitungimatu pilguga jõele. Jõega seotud ootused ja hirmud käivitavad sündmuste rea ja toovad päevavalgele hulga kogukondlikke probleeme. Vanamemme käes on haralise otsaga kepp. See osutub hiljem teatavaks võimusümboliks.
-
Aeg-ajalt langeb taevast maa peale üleüldine õnnistus. Otsekui kosutav vihm kastab ta metsad ja põllud, ujutab üle teed ja rajad, peseb puhtaks lojused ja sunnib veest tilkuvad inimesed kogunema kodukollete ümber. Puutumata ei jää mitte keegi, mitte keegi ei jää looduse suurest lahkusest ilma. Rõõmustab linnuke oksal, rõõmustab ussike mullas. Igaühel on hea meel, ja ainult külmad kalad suures meres ujuvad ükskõikselt edasi, toimuvast midagi taipamata.
-
Utoopia mõiste omandas möödunud sajandiga kaksipidise maine. Ühest küljest on utoopia hädavajalik, et hoida käigus pideva arengu ideed: kui poleks kujutelma, et senine ajalookäik võib lõpuks viia täiuslikuma elukorralduseni, oleks väga raske õigustada „progressi” nimel tehtud eksitusi, kuritegusid ja hullusi. Teisest küljest sunnib just see õigustusfunktsioon üksteise järel kõrvale heitma äratarvitatud utoopiaid, mis muidu uutele jalgu jääksid.
-
Jüri Üdil on proosaluuletus „Kõned sisemaal”, kus ta nimetab kogu oma elutegevust „lõputuks eelmänguks”: see olevat „elusuuruse pildi eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses”. Sellele vangistusele vastandub vabadus, mille paraku saavad vaid need, kes on sisemaal lõpuni kuulanud tema kõned, „ühekordsed kõned vabadusest”. „Neile,” kuulutab Üdi, „annan ma siis oma vabaduse, mis minust läbi lendas.”
Selline mõttekäik võtab esialgu nõutuks. Kuidas saab keegi, kes on just tulnud „eluaegsest vangistusest”, niimoodi ära anda kogu…
-
Suvel ei viitsi ma eriti raamatut lugeda. See ei tähenda, et mind ei huvitaks ükski raamat – vastupidi, ma kuulan hea meelega lugusid ühest või teisest teosest, mis kellelegi kätte on juhtunud. Isegi mõne raamatu juhuslik nimetamine võib köita tähelepanu, kui sellele lisanduvad isiklikud seosed, meenutused, ristuvad muljed ja põimuvad fantaasiad. Siis on raamat nagu unenägu, mis omandab pärast ümberjutustamist müütilise mõõtme.
-
Modernse inimese enesepilt on põhinenud arusaamal, et elame tänapäevas, mis on enneolematu ja eriline. Seda tänapäeva saab kritiseerida ainult eeldusel, et on toimumas areng millegi veel erilisema poole, mis oleks nii uudne, et me ei suuda seda isegi ette kujutada. Kui see ükskord tuleb, on seda esialgu raske ära tunda. Kuid kui see on tõesti kätte jõudnud, muutub ta niisama enesestmõistetavaks nagu XX sajandil autod ja lennukid või XXI sajandi…
