-
Religioon tekitab tänapäeval ebakindlust. Kõige rängemad ühiskondlikud konfliktid on sageli seotud religiooniga; veel enam, religioonide sobimatusest tahetakse tuletada tervet tsivilisatsioonide konflikti, mis võtab sellisel juhul samuti usulise ilme. Kuigi lääne demokraatia peaks oma eelduste kohaselt olema ilmalik ja ususalliv, armastab ta näiteks „sõnavabaduse” nimel provotseerida tülisid, millel näib olevat varjatud religioosne taust. Mis siis veel rääkida islamist, kus pühaduse kaitse ja sõjapidamine lähevad ikka veel väga hõlpsasti segi. Mõistlikkus ja…
-
Mis seos on Eestil ja Tiibetil? Eesti on väikese pindalaga, mereäärne ja suhteliselt lameda reljeefiga põhjamaa, Tiibet suur mägismaa, kust mere äärde niisama lihtsalt ei pääse. Eesti on asustatud väga ammu, ligikaudu kümme tuhat aastat tagasi, Tiibet aga kõigest paari tuhande aasta eest. Eesti kultuur ja usund on kuni hilise ajani põhinenud peamiselt suulisel pärimusel, Tiibetis on aga VIII sajandist innukalt tegeldud budistlike pühakirjade tõlgendamisega. Lõpuks, Eesti on viimase saja…
-
Saaremaal on 1920. aastal üles kirjutatud Mustjala pulma kirjeldus, mis hämmastab üksikasjade rohkuse ja kavakindlusega. Kuigi pulmi peeti sügisel mardipäeva aegu, algas peamiste osatäitjate valimine juba kevadel; pulmakülalised kutsuti aga suvel. Etenduse põhiosa kestis kolm päeva ja oli täis igasuguseid tavasid ja nippe, mida pulmalised pidid teadma. Toimunu teatraalsusest annab hästi aimu teise päeva tegevus, kus peiupulmalised sõitsid pruudikoju:
-
-
Keele mõiste on tänapäeval muutunud järjest mõistatuslikumaks. Ühest küljest on „keel” kõik see, mille abil väljendatakse suhtumisi ja hoiakuid: nii võib sõnalise keele kõrval rääkida „keha keelest” (mis on veidi naljakas, sest keel on ka üks kehaosa). On igasuguste märkide, piltide, helide, rõivaste keeled, lõpuks veel sõnalist keelt asendav või täiendav viipekeel. Teisest küljest on olemas tohutu hulk loomulikke ja kunstlikke keeli, millest saab kokku panna kirjalikke tekste. Kõik see…
-
Paiga vägi ulatab mäletamatusesse, ja võib, kummaline küll, tulla tagasi ja puudutada isegi siis, kui enam keegi sellest midagi ei tea.
-
Majandus peab kasvama. See on tänapäeva ühiskonna põhiuskumus, mitte üksnes asjalik ja kokkuleppeline vaid ka üleloomulik alus: majanduskasv on nagu saarepuu Yggdrasill, müütiline maailmapuu, mille juures jumalad iga päev peavad oma otsuseid tegema. „See saarepuu on kõikidest puudest suurim ja parim; tema oksad sirutuvad üle kogu maailma ja ulatuvad üle kogu taeva; kolm juurt hoiavad puud püsti ja hargnevad tohutult kaugele. . . .” („Noorem Edda”, Gylfaginning XV) Igaüks, kes sellest uskumusest lahti…
-
Ajaloo lõpp on äranämmutatud teema. Alles see oli, kui Francis Fukuyama lehvis nagu valge tuikene üle globaliseeruva ilmamaa, kudrutades kõikidele, et sõjad ja verised revolutsioonid lõpevad ära. . . . Siis aga käis trahh-trarahh, paar pilvelõhkujat kõmmutati maapõhja ning terve filosoofia muutus. Valgest tuikesest sai must kaaren, kes kraaksus kõikidele kurivaimudele kadu. Mõne aja pärast, ennäe imet! kaaren tikub jälle tuikeseks tagasi.
-
Eestis luuletatakse palju. Olin seda varemgi kuulnud inimestelt, kes on olnud luulevõistluste žüriides; tänavu kevadel oli mul seesama kogemus, ja kõik kuuldu leidis kinnituse. Luuletusi kuhjus nagu murdu, nende lugemine oli omaette töö – vist esimest korda minu elus. Paratamatult hakkasin mõtisklema, mida tähendab tänapäeval luuletamise kunst.
-
Usu ja teadmise vastandus on vana teema. Kui palju on inimesel vaja usku ja kui kaua saab ta läbi ilma teadmiseta? Neid küsimusi ei esitata ainult isiklikust huvist. Sageli on küsimuse taga mingi retooriline kavatsus, soov tõestada ühe või teise etteantud teesi õigsust. Kavatsus muutub eriti läbinähtavaks, kui küsija hakkab arutlust kallutama nimme just uskumise kasuks. Siis tuleb varsti ka välja, missugust uskumust ta teistele soovitada tahab. Lühidalt, selgub see,…
