-
Saaremaal on 1920. aastal üles kirjutatud Mustjala pulma kirjeldus, mis hämmastab üksikasjade rohkuse ja kavakindlusega. Kuigi pulmi peeti sügisel mardipäeva aegu, algas peamiste osatäitjate valimine juba kevadel; pulmakülalised kutsuti aga suvel. Etenduse põhiosa kestis kolm päeva ja oli täis igasuguseid tavasid ja nippe, mida pulmalised pidid teadma. Toimunu teatraalsusest annab hästi aimu teise päeva tegevus, kus peiupulmalised sõitsid pruudikoju:
-
-
Keele mõiste on tänapäeval muutunud järjest mõistatuslikumaks. Ühest küljest on „keel” kõik see, mille abil väljendatakse suhtumisi ja hoiakuid: nii võib sõnalise keele kõrval rääkida „keha keelest” (mis on veidi naljakas, sest keel on ka üks kehaosa). On igasuguste märkide, piltide, helide, rõivaste keeled, lõpuks veel sõnalist keelt asendav või täiendav viipekeel. Teisest küljest on olemas tohutu hulk loomulikke ja kunstlikke keeli, millest saab kokku panna kirjalikke tekste. Kõik see…
-
Paiga vägi ulatab mäletamatusesse, ja võib, kummaline küll, tulla tagasi ja puudutada isegi siis, kui enam keegi sellest midagi ei tea.
-
Majandus peab kasvama. See on tänapäeva ühiskonna põhiuskumus, mitte üksnes asjalik ja kokkuleppeline vaid ka üleloomulik alus: majanduskasv on nagu saarepuu Yggdrasill, müütiline maailmapuu, mille juures jumalad iga päev peavad oma otsuseid tegema. „See saarepuu on kõikidest puudest suurim ja parim; tema oksad sirutuvad üle kogu maailma ja ulatuvad üle kogu taeva; kolm juurt hoiavad puud püsti ja hargnevad tohutult kaugele. . . .” („Noorem Edda”, Gylfaginning XV) Igaüks, kes sellest uskumusest lahti…
-
Ajaloo lõpp on äranämmutatud teema. Alles see oli, kui Francis Fukuyama lehvis nagu valge tuikene üle globaliseeruva ilmamaa, kudrutades kõikidele, et sõjad ja verised revolutsioonid lõpevad ära. . . . Siis aga käis trahh-trarahh, paar pilvelõhkujat kõmmutati maapõhja ning terve filosoofia muutus. Valgest tuikesest sai must kaaren, kes kraaksus kõikidele kurivaimudele kadu. Mõne aja pärast, ennäe imet! kaaren tikub jälle tuikeseks tagasi.
-
Eestis luuletatakse palju. Olin seda varemgi kuulnud inimestelt, kes on olnud luulevõistluste žüriides; tänavu kevadel oli mul seesama kogemus, ja kõik kuuldu leidis kinnituse. Luuletusi kuhjus nagu murdu, nende lugemine oli omaette töö – vist esimest korda minu elus. Paratamatult hakkasin mõtisklema, mida tähendab tänapäeval luuletamise kunst.
-
Usu ja teadmise vastandus on vana teema. Kui palju on inimesel vaja usku ja kui kaua saab ta läbi ilma teadmiseta? Neid küsimusi ei esitata ainult isiklikust huvist. Sageli on küsimuse taga mingi retooriline kavatsus, soov tõestada ühe või teise etteantud teesi õigsust. Kavatsus muutub eriti läbinähtavaks, kui küsija hakkab arutlust kallutama nimme just uskumise kasuks. Siis tuleb varsti ka välja, missugust uskumust ta teistele soovitada tahab. Lühidalt, selgub see,…
-
Pagan on eesti keeles uhke sõna. Hüüdsõnana on ta veel vägevam kui jessas või issand, sest pagan väljendab ka tunnustust; sellega võrreldav on ehk ainult jumal, näiteks noorema keelepruugi väljendites jumala äge või jumala lahe, mis annavad hinnangule juurde veidi pidulikkust. Mõnikord tundub, et emotiivselt on need ühe ja sama mündi kaks külge, kusjuures pagan kõlab mõnusamalt ja humoorikamalt, jumal aga tõsisemalt ja mõtlikumalt. Siiski, paganas on rohkem veendumust, rohkem…
-
Ideoloogiakriitika on pikaajaline ja isegi auväärne distsipliin. XVIII sajandi lõpus tähendas ideoloogia küll lihtsalt “ideedeteadust”, kuid juba järgmise sajandi keskel võrdlesid Marx ja Engels seda camera obscura’ga: “Kui inimesed ja nende vahekorrad osutuvad kogu ideoloogias pea peale pööratuiks otsekui camera obscura’s, siis tuleneb see nähtus niisamuti nende elu ajaloolisest protsessist, nagu esemete ümberpööratud kujutised silma võrkkestal tulenevad nende elu vahetust füüsilisest protsessist.” (“Saksa ideoloogia”, Tallinn 1985, lk 25). Siit saab…
