Tumedatele (halbadele) inimestele tähendab see maailma lõppu, heledatele inimestele aga pimeduse lõppu. Paljud tumedad muutuvad heledateks, need, kes ei muutu, hukkuvad. Seda lugu võib uskuda, võib ka mitte. Mina usun. Ja usun ka sellesse, et ümberkorraldused saavad toimuma kõigil elualadel. Nad juba toimuvadki. Vaadake kas või seda, mis toimub teaduses, eriti kvantfüüsikas. Blufile ehitatud rahandussüsteemid kaotavad pinna jalge alt. Vaimsed kogukonnad vaatavad üle oma põhitõdesid, üha suuremad inimgrupid on aru saanud, et me oleme ÜKS, ja otsivad uusi võimalusi koostööks. Suured muudatused on alanud ka kunstis. Vanad kokkulepped enam ei kehti.
Paljud andekad kuraatorid on suundunud itta, kus mõistetakse paremini energeetilist maailma. Walesi metsades elab kunstnike kogukond, kus Londoni eilsed kuulsused otsivad kunstilist vastet elu uuele vibratsioonile. Muudatused toimuvad ka arhitektuuris.
Kõige sellega, millest eespool kirjutasin, on vastavuses Tallinna Linnagalerii ja Kunstihoone galerii näitus „Piirilinn: Tallinn-Lissabon”. 17 autorit, kellest enamik on ehtekunstnikud, on esitanud oma subtiilsed materjalikesksed sümbolistlikud tööd. Mõlemas galeriis valitseb soe, sõbralik ja mõnus atmosfäär. Siin on tunda erinevate loojate ühisesse teemasse suunatud täpset, aga ka ülimalt müstilist energeetikat. Paljud tööd mõjuvad intiimselt ja väljendavad kunstnike personaalseid mõttehoovusi. Mitmed objektid mõjuvad oma orgaanilisuses kui omamoodi kultuuri juurestik, mille on inimene valmistanud. Siin on tunda portugali kunstnike sidet ookeani lõputu vaimu ja mägede suursuguse rütmistikuga. Olen käinud Portugalis vaid korra, kuid mind võlus ja hämmastas sealse rahva eksistentsiaalsus ja müstikalembus. Mäletan kaljuserval kohvikuterrassil istuvaid sonidega vanamehi, kes tardunult imetlesid ookeani ja päikeseloojangut. Mäletan põlvekaitsmetega palverändurit põlvili roomamas pühakoja poole, mäletan kirikute riitusi, mille vibratsioon oli erakordselt kõrge sagedusega.
Mäletan ka gooti stiilis kloostri tühjas sammassaalis „Ave-Mariat” laulvat ülikõrge häälega kontratenorit, kelle laul ühines ümbritseva arhitektuuri ja valgusega mingiks transtsendentaalseks tervikuks.
Näituselt jäävad meelde Ana Albuquerque’i minimalistlikud sõrmused, Hugo Madureira kujundite maagiline jõud ja João Martinsi väike soolalaud, mida ühelt poolt toetab mingi rattaga tugisammas ja teiselt poolt tilluke kullast atlant.
Tugevad kujundid on ka Sónia Brumi tekstiilist kaelakee, Tereza Seabra väike orgaaniline asjandus ja Miguel Branco hobune. Tegelikult tuleks üles lugeda kõigi portugali kunstnike nimed, sest nende väljapanek moodustab ühtse ja tugeva terviku.
Eesti kunstnikud on oma portugali kolleegidest veidi erinevad, aga ei ole ka. Paistab, et on tegemist inimestega, keda seob miski: mingi müstiline niit seob nende taiesed ühte. Ja see tervik sobib kokku Portugali tervikuga. Tundub, et see, mis kunstnikke ühendab, on spirituaalsus. (Sõna „vaimsus” on meie keelepruugis veidi devalveerunud. Miskipärast armastavad väljendit just materialistid.) Tiina Käeseli püramiidne graniiditükk on kroonitud seadeldise tipus paikneva kullast ja hõbedast sõrmusega. Loodud on väikesemõõduline energiaaparaat või nagu mina neid kutsun – stuupa. Kadri Mälgu valgest kullast mustaks rodeeritud prossid meenutavad müstilisi olendeid, Katarina Kotselaineni sarveviiludest pilv mõjub väikese ikoonina. Tanel Veenre kaelas rippuvad raamatud on usutavad, Jaanus Samma kaks väikest fotot päikeseloojangust ja veepinna sillerdusest tekitavad minus värina. Eestlaste ehted ja väikesed skulptuurid on väga tundlikud ja peegeldavad universumi meeleolusid. Nad on kui peatse koidiku kuulutajad. Jällegi tuleks üles lugeda kõik nimed ja kõik tööd ühtses tervikus. Sellest eralduvad veidikene Leonhard Lapini esinduslikud seadeldised.
Olen alati imetlenud tema väikesemõõdulisi installatsioone. Seekordsed Buddha kujukesed lambivarrel ja tindikuivatuspressil mõjuvad aga veidike deklaratiivselt ja on täidetud mingi popiliku irooniaga. Võib-olla oleks tulnud Buddhad ära jätta ja saavutada metafüüsika vaoshoitumate vahenditega. Ka Laurentsius on veidike teisest ooperist, aga, miks ka mitte. Üldisest meeleolust erinevate tööde lisamine tekitab näitusesaali teatava pinge, mis aitab aga kogu tervikut paremini mõista. Kiitust tuleb avaldada näituse kuraatorile Harry Liivrannale ja kujundaja Taso Mäharile. Kokkuvõtteks saab näituse kohta öelda, et see avaldab vaatajale tervendavat ja positiivset mõju. Põhimõtted on siin üksikisikutest tähtsamad, iroonia ja ühiskonnakriitika asemel näeme kontemplatsiooni ja sissepoolepööratust.
————————————————-
Laupäeval, 10. IX kella 17–18 tutvustab kunstnik Kadri Mälk näitust „Piirilinn: Tallinn-L issabon”. Ta alustab kell 17 Kunstihoone galeriis (Vabaduse väljak 6).
