Pealelend. Priit Raud

Pealelend. Priit Raud

Läti etenduskunstnike uuema põlvkonna töid näeb 3. – 7. detsembrini Kanuti gildi saalis ja Tartu Uues teatris korraldataval festivalil „Läti kama”.

Kas festivali lõbus ja vastuokslik pealkiri vihjab 2006. ja 2011. aastal Lätis korraldatud eesti etenduskunstide festivalile „Eesti palsam” („Igauņu balzams”)?

PRIIT RAUD, festivali „Läti kama” kuraator: „Läti kama” kõlab tõepoolest enam-vähem sama uskumatult kui „Eesti palsam”, ehkki tuleb välja, et kohe Eesti-Läti piiri taga elavad lätlased täitsa söövad kama, kaugemal ei teata küll kamast mõhkugi. Pealkiri „Läti kama” on küll vihje neile Lätis olnud eesti festivalidele, ent seejuures tähendab „kama” slängis ju ka „asju” jm. Selline mitmetähenduslikkus sobib hästi.

Milline on praegu Lätis n-ö sõltumatu teatri olukord?

Festivali kava kokkupanemisel oligi üks eemärke näidata, et Riia on paik, kuhu tasub sõita ka kultuurireisile, kusjuures mitte ainult rahvusooperisse ja Riia Uude teatrisse, vaid tekkinud on rida uusi põnevaid väiketeatreid nagu Ģertrūde tänava teater (Ģertrūdes ielas teātris) või teater Dirty Deal. Sisult pole Lätis teatripilt kehvem kui meil, tõsi, küll aga finantsiliselt.

Eestiga võrreldes torkab silma, et nn sõltumatuid lavastajaid kutsutakse Lätis märksa rutem ja lihtsamalt suurtesse riigiteatritesse lavastama. Neid ei võeta seal küll palgale, kuid lavastamist pakutakse üsnagi hõlpsasti. Meil käivad asjad teistpidi: võetakse kas päriselt palgale või siis ei tehta üldse välja.

Keda ja milliste lavastustega on Lätist oodata?

Kõik need lavastajad, kelle lavastusi „Läti kamal” näidatakse, on juba teinud tööd Läti suurtes riiklikes teatrites – kindlasti ei saa neid nimetada algajateks. Uus põlvkond on nad pigem Eesti publikule ja ka teatriringkondadele, sest palju neid ikka on, kes käivad Lätis teatrifestivalidel. Enamasti teatakse  meil ikka Alvis Hermanist ja Riia Uut teatrit, ei enamat.

Ģertrūde tänava teatri „Leegionärid” („Legionnaires”), mille on lavastanud Valters Sīlis, pälvis läinud nädalavahetusel Läti eelmise hooaja parima algupärandi lavastuse auhinna. Läti teatriauhindade nominentide hulgas olid ka lavastaja Sīlis ja üks osatäitjatest Kārlis Krūmiņš. See lavastus on tekitanud Lätis elavat diskussiooni: seal on juttu leegionäride saatusest Teise maailmasõja järel, kui Rootsi andis sinna põgenenud lätlased Nõukogude Liidule välja, teema, mis puudutab ka eestlasi. Lavastust mängitakse segamini mitmes keeles: üks osatäitja on lätlane, teine soomerootslane ning peale läti ja rootsi keele kõlab ka inglise keel.

Ģertrūde tänava teatril on näidata ka teine lavastus, Andrejs Jarovojsi multimeedialik „Mees trepil” („Man on the Stairs”), kus puudub tekst – on vaid muusika ja video. Nii heli- kui ka pildikeelelt väga põnev lavastus.
Omanäoline esineja on Lätis elavatest vene luuletajatest ja kunstnikest koosnev grupp Orbita, mis toob Tallinna lavastuse „Aeglane show: Luuleraadio FM” („Slow Show: Poetry Radio FM”), poeetilise meditatsiooni luulest, muusikast ja raadioülekandest.

Vladislavs Nastavševsit – tema tuleb festivalile teatri Dirty Deal lavastusega „Poisid lõhnavad nagu apelsinid” („Boys Smell Like Oranges”) – peetakse läti teatri tõsiseks tulevikulootuseks ja vanade teatraalide troonilt tõukajaks. Tallinnast reisib see lavastus edasi Moskvasse.

Sõltumatu nukuteater Umka.lv on võrreldes teiste sellel festivalil osalejatega vahest kõige tuntum, nad on teinud juba mitu Euroopas läbi löönud lavastust. „Vanaisa show” („The Grandpa’s Show”) on täiskasvanutele mõeldud koomiline kabaree-show.

Sirp