Millele tööde taas ringlusse tulek tegelikult osutab? Vaevalt et tegemist on kogujate pankrotistumisega ning seetõttu tööde (odavamalt) müümisega. Kas tegemist võib olla kunstituru teisenemisega ning nüüdiskunsti teoste hindaminekuga?
Selle nähtuse põhjuseks on olukorra teisenemine ja turu kasutamine kõigi võimaluste piires. Igal kollektsioonil on piirid ja nende piiride raames liigutakse. Inimesed tahavad midagi juurde omandada, maitse ja eelistused muutuvad, selle arvelt loobutakse millestki. Pildid lastakse liikumisse ehk siis teisele ringile, ühtlasi soetatakse teisalt midagi juurde. Hea märk on selle juures see, et pildid on likviidsed ja neid õnnestub müüa. Seega peab väärtus, mille oleme tekitanud, vett. Turg on ju kaubitsemine, ost ja müük. See, et kunsti ostetakse ja seda müüakse, on väga positiivne märk. See, et kogujad on hakanud nagu muu maailma kollektsionäärid oma kogusid kasutama ehk ostma, müüma ja vahetama, on väga loogiline tegevus. Just sellele tahtsime juhtida tähelepanu: kogujatel on tekkinud kindlustunne ja turutunnetus, nad näevad seal liikumise võimalust ja nad kasutavad seda.
Nüüdiskunst on kõige kõrval olnud nii ehk naa hinnas. Lihtsalt võib öelda, et suuremas plaanis erinevad nüüdiskunsti ja vanema kunsti ostjad. Kolmandik ostjatest kogub eesti kunsti kui tervikut ja vaatab ka praegusaegset ning noort kunsti klassikalise kõrval. See on täiesti omaette teema. Nüüdiskunsti ostmise puhul on enam emotsionaalsust, klassikalise kunsti ostmise puhul võib täheldada ka kalkuleerivat investeeringut. Ostja psühholoogia eri kunstiruumis on täiesti omaette teema, millest võiks eraldi rääkida.
Kuivõrd Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse tegevus, eelkõige galeristide koolitamine, ka galeriide teisipäevade korraldamine, ja mõningate galeriide osalemine rahvusvahelistel messidel on meie kunsti siseturule mõjunud?
Siseturul ei anna praegu veel miski väga drastiliselt tunda, ent kuna kunst on marginaalne valdkond, siis lasevad tulemused laiemas plaanis ennast oodata. Mulle näib, et ka KKAK tegutseb pisut nagu marginaalses ruumis, see võiks olla suurejoonelisem. Kunsti reklaamitakse endiselt vaid kunstiringkonnale. Kuigi info on meedias kättesaadav ju kõigile, pole keskuse tegevuse mastaap siiski nähtav, nii et selleni võiks jõuda ka see, kes meediast kunstiuudiseid ei loe.
Kunst tuleks tuua linnapilti, kas või ühekordse projektina, panna pilt linnaruumis kõnelema nagu Kumu suureformaadilised näituseplakatid. Kunsti linnaruumi toomiseks ja inimesi sellega suhtlema intrigeerimiseks on sootuks rohkem võimalusi. Koolitatud galeristid võiksid uue põlvkonnana mõelda ühiskondlikule aktiivsusele ja sellele, kuidas kunsti sotsiaalsus linnaruumis välja käia. Kuni kunst jääb üksnes galeriidesse, jõuab selleni vaid see, kes ise tahab. Linn on tulvil firmade reklaamikampaaniaid. Kujutame korraks ette, kui kõik avalikud reklaamplakatite kohad oleksid kas või ühe päeva jooksul üle linna asendatud meile oluliste kunstiteoste reprodega. Üks päev on kaduv hetk, ent sellega teeks väga palju ära. Olen ise palju mõelnud, kuidas midagi sellelaadset teostada.
