Kumu siseõue näitust võib vaadelda 10. septembril Riias avatava rahvusvahelise skulptuuri suurürituse, Riia skulptuuri kvadriennaali sissejuhatusena. 1972. aastast regulaarselt toimuv Riia skulptuuri kvadriennaal on üks Läti kunstielu suuremaid ja väärikamaid rahvusvahelise kunsti sündmusi, võrreldav Tallinna graafikatriennaaliga. Olete sel aastal selle kunstisündmuse üks kaaskuraatoreid. Millised on selle kvadriennaali tähtüritused ja kas Eesti kunstnikud ka seal esinevad?
Kirke Kangro: Olen Aigars Bikše kõrval üks kaaskuraatoritest. Ilmselt täiendame teineteist tänavuse konservatiivse ja liberaalse maastiku mõtestamisel. Bikše on väga eksperimentaalne mõtleja, mina olen pigem filosoofilisem ja kontemplatiivsem. Seekordne kvadriennaal toimub kahe suurema põhinäituse ja mitmete vabaõhuekspositsioonidena, millega kaasnevad konverents ja teised üritused.
Uueks näitusekohaks on Riia Wagner Hall, omaaegne historitsistlik linnateater, mille esimeseks dirigendiks Richard Wagner oma noorusaastatel mõnda aega tõepoolest oli. Kunagine ooperimaja on tänaseks nii halvas olukorras, et alates 2007. aastast seal enam teatrielu ei toimu. Teater sulges oma uksed, ja üsna väsinud, ent kunagi uhket maja üüritakse välja. Ekspositsioon tuleb ka ooperimaja ette ja mujalegi. Eesti kunstnikest esinevad seal Jaanus Samma, kelle Versailles’ aedu meenutavad baroksed lillepeenrad on asustatud nõgestega. Tõrjutud taimed moodustavad euroopaliku aiakunsti kvintessentsi meenutavaid mustrilisi kujundeid. Johannes Säre valge lõpmatu ruum juhatab vaatajate assotsiatsioonid teispoolsusse ning Terje Ojaveri akude toitel veerevad kivid hakkavad võõrkehadena liikuma kusagil Vabadussamba ümbruses.
