Jun’ichirō Tanizaki, Arutu armastus. Jaapani keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Margit Juurikas, toimetanud Taimi Paves. Kujundanud Mari Kaljuste. Sarjas „Hieronymus“. Eesti Raamat, 2025. 240 lk. Amalie Skram, Constance Ring. Norra keelest tõlkinud Sigrid Tooming, toimetanud Ene Mäe. Kujundanud Mari Kaljuste. Sarjas „Hieronymus“. Eesti Raamat, 2025. 344 lk. Doris Lessing, Suvi enne pimedust. Inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Krista Kaer, toimetanud Katrin Kern. Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2024, nr 22–25. 208 lk.

„Mulle on alati tundunud, et kui eksisteerib selline asi nagu loomne elekter, siis Naomi silmades võis seda kohe kindlasti tajuda. Tema viha täis silmad olid nii hirmuäratavalt läbitungivad, et vaevalt võis neid enam naise omadeks pidada. Aga neis oli ka mingi sügav, mõistetamatu võlu, mis pani mu värisema iga kord, kui ta mind sel moel põrnitses“ („Arutu armastus“, lk 51).

Sedamoodi mõjub vihane Naomi romaani „Arutu armastus“ minategelasest mehele. Too tunneb, et naine, keda ta tahtis „nukuna hoida ja hellitada“ (samas, lk 44), hakkab tema kontrolli alt väljuma: naine, kes peaks mehe meelest olema murust madalam, sest elab tema kodus ja tema rahakoti peal, on muutunud „jultunuks ja isekaks“, keeldudes olemast „väike puurilind“ (samas, lk 8), nagu mees oli plaaninud. Seetõttu on mees pärast konflikti vastuolulistest tunnetest puretud: ühelt poolt peaks ta justkui naist karistama, teiselt poolt tahaks teda jätkuvasti ümmardada, sest on Naomisse arutult kiindunud, pealegi on ta naisele nende suhte algusest peale lubanud elada ainult talle ja täita iga tema soovi.

Kas pole sellises loos midagi arhetüüpset? Et on nagu muinasjutt ja ei ole ka? Ei, muinasjutt see küll ei ole, pigem üks järjekordsetest vaimsetest sadomaso-juhtumitest, millest kubisevad nii elu kui ka kirjandus ning eriti meeste-naiste suhted.

Kurbkoomiline farss

Jaapani kirjanik Jun’ichirō Tanizaki pajatab romaanis „Arutu armastus“ üsna koomilise loo, kuidas üks ontlik mees, kel on nii elu- kui ka töökoht, kus ta teenib sada viiskümmend jeeni kuus – hea teenistuse olemasolu on kogu narratiivi mõttes oluline, see justkui annab mehele võimu ja tähtsuse –, võtab enda juurde elama 15aastase ettekandjast tüdruku, et teda harida, toita ja katta ning lõpuks temaga abielluda. Tema unistus on teha Naomist endale naine ja teenijatüdruk, nii-öelda kaks ühes. Tüdruku vanemad Naomist suurt ei hooli, neil oli lausa hea meel, et keegi nende tütre ülal pidada võtab. Peatselt selgub, et mees on tubli ja pühenduv küll, aga sel hoolitsusel on oma varjuküljed. Nimelt avalduvad mehel mõned seksuaalsed hälbed: pedofiilia ja jalafetišism (naiste kauneid jalgu olevat imetlenud ka romaani autor, nagu selgub tõlkija järelsõnast; samuti see, et Naomil on olnud prototüüp).

Elu Naomiga pole lihtne, sest tüdruk on osutunud „pahaks“, ei viitsi õppida, vaid tahab ainult ilusaid riideid ja tantsimas käia, ning on hakanud siis, kui mees on tööl, teiste meestega sõbrustama. „Paha tüdruk“ ei viitsi ka koristada, mis on toonud talle ka teenijatüdrukuna hulga miinuspunkte. Ka inglise keele õppimine läheb Naomil mehe juhendamise all raskelt, nii et mees käratab talle: „Kus su ajud on, kui sa ikka ja jälle samadest parandustest aru ei saa?“ („Arutu armastus“, lk 48). Kui noor naine sellise tooni peale vihastab, siis lubab mees ta oma majast välja visata, kui too ei „kummarda ega vabanda korralikult“. Kuna Naomil pole kuhugi minna, siis teeskleb ta kahetsust ja elu läheb edasi. Ühesõnaga, mees pole sugugi mingi kullatükk, kellele sarvi tehakse, vaid ta püüab naist endale sobivaks dresseerida, et mitte öelda terroriseerida. Naomi küll põgeneb, aga naaseb siis „papa“ juurde, sest too pakub talle mugavusi, mida ta mujalt ei leia. Seega saab suurest armastusest tehing: naine esitab hulga tingimusi, mis lasevad tal vabadust nautida, samal ajal kui mees peab teda ikka toitma ja katma, mille eest saab ta siis öösiti Naomi valget nahka nautida ja tema varbaid lutsida.

Möödunud sajandi algusaegadele tunnuslikult me seksistseene raamatust ei leia, küll on aga palju viiteid ihale, mis peategelast väntsutab ja tema meeli painab, teeb temast eneseväärikuse kaotanud kentsaka marioneti. Seega on „Arutu armastus“ parajalt pöörane lugu, algusest lõpuni üks kurbkoomiline farss „pahast tüdrukust“, kes „head meest“ ära kasutab, kuigi „hea mees“ on haiglaslike kinnisideede kütkes siplev enesekeskne türann.

Miks farss? Nimelt tundub alailma, et romaani alltekstis võbeleb autori iroonia, ometi ei pruugi see nii olla. Pigem on sündmustikku ja dialooge iseloomustav väljapeetud naivism, omalaadne „karune kohmakus“ teose orgaaniline osa. Kui mõelda, et romaan on kirjutatud üle saja aasta tagasi, aastail 1924–1925, siis pole selle tõsimeelsuse taga ilmselt muud kui seesama tõsimeelsus, mis mõjub siin ja praegu paratamatult naljakana. Aga olen varemgi jaapani kirjanduse stilistikas kohanud nähtust, millele võiks anda koondnimetuse ilus puhtus: see hõlmab endas puhtaid hingi ja puhtaid tundeid, mida nood puhtad hinged kogevad ning millega ühtekokku kaasneb omalaadne kerge õhustik, mis loob end justkui ise ja mille autor ülemäära komplitseerimata edasi annab. Võib-olla on see rikutud maitsega lugeja viga, kui ehedate tunnete ja elust tuttavate olukordade kirjanduslik näitlikustamine mõjub klišeeliku ja karikatuursena. Olgu kuidas on – olen alati imetlenud kirjanikke, kes tõmbavad klišeedest kubisevast argielu ookeanist välja mõne eriti värvika klišee ja teevad sellest suure kirjanduse.

Olukord, kus naine tahab turvalisust ja mees ihaldab naise ihu, on just nii jõuline klišee ja nii arhetüüpne suhte­mudel, mis toidab kirjandust ikka ja jälle. „Arutus armastuses“ rullub kon­flikt lahti momendist, mil naisele turvalisusest ja ilusate kleitidega ehitud nuku staatusest enam ei piisa, tema tahab ka vabadust. Sellest saab alguse säärane sisujoonis, mis teeb romaani klassikaks ning tõestab, et „Arutu armastus“ pole mingi muinasjutt printsist, kelle pakutud õnnemaad pirtsakas printsess vääriliselt hinnata ei mõista, vaid romaan vabadust ihkavast naisest, kes hülgab talle ette nähtud suhteklišee. Sellest vaatevinklist on see üleni feministlik romaan.

Feministlikule allhoovusele viitamine on paratamatu, sest „Arutu armastuse“ põhiteema on mehe-naise võimuvahekorra muutlikkus. Pilt pildi haaval selgub, et ka keset kõige kangemaid armumisi – olenemata vanusest, olenemata kellegi rikkusest või vaesusest, olenemata ajalootaustast või kontekstist – tahavad suhte osapooled võimu, mõnikord rohkemgi kui armastust, aga nii armastus kui ka võim on muutlikud ega kipu püsima.

Hea mehe välimääraja

On vihjatud, et „Arutu armastus“ toob meelde George Bernard Shaw’ näidendi „Pygmalion“, mis ilmus aastal 1912 ja on samalaadne konstruktsioon: vanem, tark ja hooliv mees ning lihtne lilleneiu, kangekaelne noor naine, keda mees kannatlikult koolitab, mille tulemusel saab tänavatüdrukust leedi. Samasse klastrisse kuulub ka menukas Hollywoodi film „Kaunis naine“ (1990) Richard Gere’i ja Julia Robertsiga peaosas: positsioonikas mees armub prostituuti, tulemuseks sütitav armulugu ja happy end – vana narratiiv, uus lugu.

Eesti kirjandusest tuleb kõigepealt meelde A. H. Tammsaare „Elu ja armastus“ (1934), Rudolfi ja Irma juhtum, kus Rudolfile maalt teenijaks tulnud Irma lihtlabaselt ära võrgutatakse, nii et siin eriti midagi arutada pole. Mu meelest haakub teemaga paremini pigem Johannes Aaviku „Ruth“ (1909), kuigi žanr on teine ja „kaunist naist“ ei panda kirjanduslikul malelaual vastamisi mõne positsioonika mehega, kes naist ümber kasvatama ja omatahtsi kujundama asub. Ei, seal ei ole kasutatud mingeid „vahemehi“, vaid kujundaja rollis on kirjanik ise, et luua haritud ja moeka ideaalnaise portree, võttes üksikasjalikult ette kõik tolle tegelase parameetrid, nii välised kui ka sisemised, näidates üles märkimisväärset mõttelendu ja fantaasiat.

„Ruth“ pole mõni elust võetud muusa, keda kirjanik fännab, Ruth on naise koondkuju, keda olemas ei ole, aga kes võiks seda olla. Kuigi meeskirjanik Aavik ei ole teinud oma fiktsioonis ideaalsest naisest mingit kodukana, vaid on omistanud talle ka ajud, ei tähenda see suurt midagi: Ruth on puhtakujuline objekt (või projekt), mida saab voolida nii või teisiti – ja nii Aavik tegigi.

Millegipärast on see tekst mus alati veidraid tundeid tekitanud, olgugi „Ruth“ tänapäeval pigem kirjanduslooline seik. Kui üks meeskirjanik ehitab oma teose üles olematu ideaalnaise portreteerimisele ja teeb seda silmatorkava õhinaga, kerkib paratamatult kiuslik küsimus, kas siin mitte mingit erilist laadi šovinismi ei harrastata, kuigi nii lihvitult ja libedalt, et võib publiku pimestada. „Ruthi“ ainetel on ju terveid konverentse peetud ja teos paistab kirjandusteadlasi siiani erutavat.

Miks ei ole meie kirjanduses säärast ideaalmehe portreed? Olgu, „Ruthi“ kirjutamise ajal oli Ruthi-sugusest edumeelsest naisest meelisklemine juba piisavalt progressiivne akt, aga uus sajand on ammu käes ja keegi võiks ju ka kirjandusliku ideaalmehe luua – visandada Keni või Robini, Martini või Rasmuse, Kevini või Oliveri portree. See võiks olla tore lugemine. Saaksime teada, mida too tegelane sööb ja joob, kus restoranis käib, missuguseid veine tarbib, missuguseid brände kannab, missugust jõusaali väisab, kas eelistab tennist või golfi, kus ta reisib, missuguseid filme vaatab, missuguseid arvutimänge mängib, missugust somet tarbib, missuguse autoga sõidab, missugune on tema investeeringute portfell, missugused ülikoolid on ta lõpetanud, missugused teaduskraadid omandanud ning nõnda edasi. Eks mõned sellised meediaportaalid nagu Elu24 seda omal moel teevadki: üllitavad mõtteid ideaalmeestest ja nende omadustest, et oleks agenda, mille toel neid tuvastada.

„Arutu armastuse“ peategelane ideaalmeheks kindlasti ei kvalifitseeruks, selleks on ta liiga nutune, ebakindel ja huumorimeelega on tal kohe eriti halvasti.

„Arutu armastuse“ tuules tuli meelde ka Mario Vargas Llosa romaan „Paha tüdruk“¹, kus peategelasest mees on kiindunud naisesse, kes on kogu aeg teistega abielus. Vahel saavad nad juhuslikult kokku, et siis jälle uutesse suhetesse tuisata. Kas see on õnnetu armastus? Nii ja naa. Nende suur tunne jääb puhtaks justnagu kõrgel taevas hõljuv kaunis pilv, mille peal laulavad inglikoorid. Ma küll ei mäleta, et kirjanik oleks selle nii sõnastanud. Küllap tõukub romaani pealkiri ikkagi hüljatuse või ilmajäetuse tundest, mille mööda ilma saaliv ja üha teistega abielluv naine on meestegelasele põhjustanud. Niisiis tundub „paha tüdruk“ olevat ühe mehi ähvardava suhtekriisi koondnimetus.

Vihaste naiste foorum

Missugust sisu „paha tüdruku“ silt siiski edastab? „Arutu armastuse“ näitel viitab see olukorrale, kus „paha tüdruk“ mässib „hea mehe“ ümber oma sõrme ja teeb temast ohvri. „Paha tüdruku“ otsa komistanud „headele poistele“ ei maksaks siiski uisapäisa kaasa tunda, sest „paha tüdruku“ tiitel kätkeb endas ohtralt demagoogiat ja annuse patriarhaalset õõnestustaktikat eesmärgiga tekitada naistes süütunne, kui nad teevad midagi sellist, mis meestele ei meeldi.

Mis juhtub, kui „paha tüdruk“ keeldub olemast negatiivselt lahterdatu, keeldub patriarhaalsetest hindamisvõtetest? Eeldatavasti saab temast siis vaba ja iseseisev naine, kes elab, nagu tahab. Aga see ei juhtu üleöö, enne nukust liblikaks koorumist tuleb tal läbi teha veel mitu faasi: kõigepealt tuleb vabaneda „paha tüdruku“ raamidest, seejärel saada „vihaseks naiseks“, kärkida ja paukuda nii palju kui annab, ja siis ühel päeval ärgata kellenagi, kelle ümber on jäänud imelikult vaikseks.

See on vägagi loomulik ja kirjanduses kenasti dokumenteeritav protsess. Viimastel aastakümnetel on ka eesti lugejani jõudnud üsna palju tekste, kus peategelane on rohkem või vähem dramaatilistel asjaoludel iseseisvunud naine – nii meie oma kirjanduses kui ka rohkete tõlgete varal. Võrdõiguslikkuse aspektist on kindlasti märgiline, et Nobeli kirjandusauhinna saanute hulgas on nüüd varasemast rohkem naissoost autoreid, kes toovad kirjandusse naise vaatepunkti – kui see on „naiskirjandus“, siis las olla, kuigi meie oludes on sellel sildil ikka juures madaldav või teatud tõrksust esile kutsuv varjund.

Näiteks Nobeli kirjandusauhinna 2007. aasta laureaadi Doris Lessingi teose „Suvi enne pimedust“ (1973) keskealine peategelane Kate avastab ühel hetkel, et tema pere ei vaja teda enam: lapsed on kasvanud suureks ja mees petab, olles suure osa ajast kodust ära. Ka naine lahkub kodunt ja läheb tööle, tõlkijaks rahvusvahelisele konverentsile. Ta leiab seal noore armukese, kellega koos sõidab Hispaaniasse. Kui armuke jääb haigeks, läheb too Kate’ile tüütuks (sic! ta ei jää noormeest põetama, nagu oleks ehk teinud „korralik“ naine) ja naine sõidab Londonisse tagasi. Kuna ta on sellelt mehelt nakkuse saanud, jääb ta omakorda haigeks ja läheb hotelli elama – koju ei saa, kodu on välja üüritud. Kate mõtiskleb oma elu üle, tunneb end pidevalt süüdi, süüdi absoluutselt kõiges, kaasa arvatud emaduses, mille definitsioon ongi tema meelest süüdi­olek. Ta näeb oma minevikku kõrvalt, vaatleb ennast ühiskonna peeglis ja see pilt tekitab temas raevu.

Vähemasti tuleb Kate tupikust eluga välja. Nii hästi ei lähe Amalie Skrami romaani „Constance Ring“ nimitegelasel, kes on sattunud elama umbes sada aastat varasemal ajal. Raamat ilmus Norras 1885. aastal, ajal, mil Eestis olid kirjandusareenile jõudnud juba Lydia Koidula ja Lilli Suburg, kes üksteise võidu (kuigi omavahel läbi saamata) kutsusid eesti rahvast üles armastama isamaad. Siiski oli Lilli Suburg selleks ajaks juba kirjutanud jutustuse „Liina“ (1877), kus ta nimetab naise olukorda eesti ühiskonnas orjapõlveks. Abieluteemade lahkamine naise vaatevinklist oli siinsel kirjandusmaastikul siiski alles kauge tulevik.

Skrami romaanis on esil noor naine, kelle elu osutub orjapõlveks (ehk piinaks) pärast abiellumist: tema mees on küll rikas, aga joob palju ja on talumatult matslik. Juhtumisi teeb mees teenijale lapse, mispeale tahab naine lahutust, aga teda manitsetakse olukorraga leppima ja mehele andeks andma. Ent Constance ei kohanenud väljapääsmatusega, mille säärane olukord kaasa tõi, ja raamat lõpeb traagiliselt. „Temas võttis võimust hävitav elutüdimus. Kadunud olid viha, kättemaksuiha ja valu. Äkki oli hing nii vaikne, nii tühi, nii surnud. Ta sai aru, et ei suuda edasi elada,“ kirjutab Amalie Skram („Constance Ring“, lk 331).

Nüüd on ühiskond niipalju edenenud, et ebameeldivast mehest pääsemiseks ei pea enam enesetappu tegema. Aga kuidas on kõige muuga? „Imeliku naise“ kuvandile mõeldes meenub peale Lessingi teosele ka norra kirjaniku Nina Lykke romaan „Ei ja veelkord ei“², kus mees korraliku pereema Ingridi maha jätab – Ingrid leiab iseenda alles siis, kui on vana elu hüljanud ja kõige täiega autosse kolinud.

Kuigi „Arutu armastuse“, „Constance Ringi“ ja „Suve enne pimedust“ ilmumise vahele jäävad pikad aastakümned, seob nende peategelasi ahistus, mida nad kõik eri põhjustel kogevad. Constance pidi taluma abielurikkujast meest, Naomi oli sunnitud koos elama tüütu perverdiga ja Kate, kelle elu oli aastakümneid pihustunud erinevate „hea naise“ rollisoorituste vahel, avastab end äkki sellise elu lävel, kus on kadunud igavese süüdiolemise paine. Lykke teose Ingrid aga hakkab pärast seda, kui on rahaasjad paika saanud, oma päevi õhtusse saatma harvaesineva muretusega, justkui oleks ta lugenud prantsuse kirjaniku Françoise Chandernagori romaani „Esimene naine“, kus mahajäetud naine leiab oma elu üle mõtiskledes muu hulgas, et „on viga abielluda Casanovaga, kui sind pole õnnistatud muretusega“³.

Muidugi on igal kirjanikul oma käekiri, aga tundlike küsimuste käsitlemisel, ja seda naisküsimus on, kujutab kirjandus endast head lakmuspaberit ühiskonnas toimunud või toimuvate hoiakuliste muutuste kohta. Kui Lykke feminism seguneb iroonia, absurdi ja paraja annuse mängulisusega ning Lessing paneb oma tegelased meelega „ebanaiselikult“ käituma, siis on mõlemad teosed võrsunud siiski nüüdisaegsemast mentaalsusest, olles valgusaastate kaugusel vanamoodsast „Arutust armastusest“, ennekõike selle meespeategelase kohmakatest ponnistustest „paha tüdruku“ kasvatamisel „heaks tüdrukuks“.

Katkiste peresuhete tõlgendamisel on Lykke ja ka Lessing meistrid: mõlemad on feministid, aga Lykke feminism pole nii kramplik kui Lessingi oma. Kui Lykke tegelased on juba parajad klounid, kes keeravad elukarnevalile vinti peale, siis Lessingi protagonistid on intellektuaalid ja maailmaparandajad – üks selline tõug, keda kohtas kirjanduses enne postmodernistliku tsunami saabumist. Nii võib Lykke naisküsimuse teemal vabalt nalja visata, sest naiste võrd­õiguslikkuse teemal on Norras ees paras kultuurikiht. Lessing alustas varem ja kaugemalt ning tema võitlus on sellevõrra agressiivsem. Enamasti kõik tema naistegelased hoiavad fookuses naise rolli uuenevas maailmas, saatjaks alateadlik vajadus vabaneda koormast, mida mehed ja ühiskond naistele sajandeid on kaela ladunud. Küllap seetõttu kirjutas Lessing hulga trotslikke teoseid, eriti üle vindi on „Vanaemad“.

Kõrvalepõike korras: „vihase naise“ faas on nüüdseks ka eesti kirjandusse jõudnud. Sel on isegi nimi – transgressiivsus. Noored karmid naised puhastavad jõumeetodil ühiskonna Augeiase talle. Ent tarvitseb vaid nina mõnest krõbedast ja võitlusvaimu täis tekstist üles tõsta ja mõni uudisportaal avada, kui ka kõige vingem võrdõiguslikkuse mootor satub vastamisi tõsiasjaga: selle asemel, et vangis istuda või ühiskonnakasulikku tööd teha, istuvad naisepeksjad meil siiani kõrgetel kohtadel ja valitakse sinna esimesel võimalusel uuesti.

Kaane alt välja

„Vihaseid“ ja „imelikke“ naisi leidub ka teiste viimaste aastakümnete naissoost Nobeli-laureaatide teostes, näiteks Elfriede Jelineki (auhinna sai aastal 2004), Alice Munro (2013) ja Annie Ernaux’ (2022) omades. Kuigi kõigi nende teoste atmosfäär on üsna rõõmutu, sageli painav ja ilmselt ka transgressiivne (need tekstid ei pruugi mõjuda klassikalise hälbekirjandusena, pean silmas eelkõige nende ühiskonna ootustega dissonantset häält), on kõik ülimalt jõulised kirjanikud, vahest jõulisemadki kui mõni pärjatud meessoost kirjanik. Miks kirjutavad naised nii kalgilt, võiks aga küsida. Või veelgi norivamalt: miks on soe ja hoolitsev naispeategelane kirjanduse tipus naiskirjanike teostes nonsenss? Sest neid ei märgataks, kui nad teistmoodi kirjutaksid, kõlab üks võimalik vastus. Kalkus annab neile eelduse toimida meestega samal tasandil. „Kui naine tahab, et teda nähtaks pädevana, peab ta loobuma enda näitamisest soojana,“ väidab ka Caroline Criado Perez, analüüsides eri uuringute tulemustele toetudes naiste ja meeste olukorda töistes võimuhierarhiates⁴.

Ka igasuguste uuringuteta on selge, et meessoost kirjanikud pole pidanud tõsiseltvõetavaks saamiseks nähtamatu kaane alt välja murdma nii nagu naised, kellele on kirjutama hakkamiseks ikka ja jälle vaja viitsadat naela raha ja oma tuba, nagu kirjutas Virginia Woolf. Ka ei saa ega pole saanud naissoost kirjanikud endale lubada keskpärasust: oma nahalgi olen kogenud, et kui juhtub, et mõni mu teos on varasemast nõrgem, siis tehakse see nii halastamatult pulbriks, et see võiks haprama kirjaniku­natuuri korral lausa suitsiidiga lõppeda. Meeskirjanik võib olla keskpärane, see ei takista tal leidmast kiitjaid ja premeerijaid. Tõsi, ajad on muutunud, aga kui mõnikord on juba tunne, et naiskirjanikke ahistavat kaant enam polegi, siis elab see kollektiivses alateadvuses ikka.

Seda halastamatumalt naised kirjutavad. Elu on õudne katsumus: see on pind, millest lähtutakse, ja järeldus, milleni jõutakse. Vähemasti nii Doris Lessing, Elfriede Jelinek, Alice Munro kui ka Annie Ernaux oleksid selles justkui kokku leppinud. Siia ritta sobiks ka Margaret Atwood, kes pole küll Nobeli auhinda saanud, kuigi võinuks saada juba ammu. Temagi naistegelastele, eelkõige klassikaks saanud „Teenijanna loos“, on elu kiskjalik, vangistav ja düstoopne. Atwoodi narratiivid kubisevad allegooriatest ja hoiatussõnumitest, need on suurepärased kunstilised pildistused, mida võiks kiitma jäädagi, aga lugeda on neid raske. Vaid Olga Tokarczuk (Nobeli auhind 2018. aastal) tundub sellest rivist eemale minevat. Tema loomingus on kurnavat tumedust vähe, rohkem on fantaasiamänge, allegoorilisi riukaid ja sellist võluvaimu, mis viib lugeja hallist argielust eemale.

Küllap võib veel paljude kirjanike loomingu najal – nad pole sugugi vaid naissoost – teha tähelepanekuid kirjandusse siginenud uudsete hoiakute kohta. Nii tundubki, et kui veel mõni aasta tagasi oli kirjanduses palju klounaadi, hepikuid narrimänge, veiderdamise kõrgpilotaaži, siis nüüd on mängud lõppenud, valitseb süngus, vanade haavade lahtikiskumine, dramaatiliselt rasked meeleolud. Sõjatandrite lähikonnas on loomulik, et senisest valjemini on hakanud kõlama mitmed häirekellad.

Ka „Arutu armastuse“ Naomi, „Constance Ringi“ nimitegelane ja „Suve enne pimedust“ Kate peavad sõda – kui pidada sõjaks võitlust stereotüüpidega, mis võivad tappa. Olgu aeg milline tahes, näeme, et naised ägavad ikka ja jälle siltide all, mis end neile imelise kergusega külge poogivad. „Paha tüdruk“, „vihane naine“ ja „imelik naine“ on nende seast veel ühed viisakamad.

Alles siis, kui sildid minema heidetakse, on võimalus astuda välja elust, mis on seni olnud kui painajalik unenägu, nagu avastab Kate, tunnistades sõbrannale Maureenile: „Unenägu oli see, mis … toitus minu päevasest elust. Nagu loode. Ma sain sellest just praegu aru“ („Suvi enne pimedust“, lk 172). Võib juhtuda, et alles siis, kui säärasest unenäost ärgatakse, läheb põnevaks.