Nagu lugude valikust nähtub, on ansambli viljakamaks heliloojaks klahvpillimängija Sergei Pedersen. Iseloomulikuks jooneks antud perioodi teisele poolele on kollektiivsest improvisatsioonist tekkinud muusikalise materjali vormimine instrumentaalpaladesse nagu käesoleval plaadil „Tipptund kesklinnas” ja „Sünnipäev”. „Sünnipäev” kõlab nagu Jaco Pastorius, päris kindlasti ka järgmine lugu – kui ei teaks, siis…
Vana elektrijaama on (taas)avastanud uue aja naised. Aga palun ärge saage valesti aru, siinne tuum on mehed. Nemad on need, kellel on võtmed ja suured plaanid, naised teevad väikseid ilusaid kombatavaid esemeid. Majadega on meil vastastikune ja isiklik suhe. Nii nagu mul on mingi maja suhtes tunne, on see temal ka minu vastu. Kärdla vana elektrijaama ma armastan. Kui temast mööda lähen või seal sees olen, siis tean päris kindlalt, et elektrijaam armastab ka mind. Oh õnn! Näitus „Õnnelikud inimesed” on lähenenud elektrijaamale respekteerivalt, tundetäpselt. „Õnnelikud inimesed” ei tüki edvistavalt esile, vaid on olemasoleva, isegi puuduoleva osa. Selles sümbioosis on lahendatud küsimus, kuidas panna kokku asju, aegu ja kohti nii, et tulemus ei ole ainult unistus õnnelikest inimestest, vaid ka õnnelikud inimesed ise. Maria Valdma, Ketli Tiitsar, Anneli Tammik ja elektrijaam, tänan teid! Radari muusika on kõlanud paljudes Nõukogude Liidu linnades, samuti kontserdireisidel Bulgaarias, Slovakkias ja kuues Lääne-Aafrika riigis.
Hommikul tuleb näituse valvur, paneb plaadimängija tööle ning kahtleb oma terves mõistuses: „Ma võiksin vanduda, et viimati, kui siit lahkusin, oli plaadimängijas Fix. Radar. Radar!?”.
Ere Neet, Kärdla diiselelektrijaamas 29. juuli õhtul kella 21. 25 – 22. 55
