Õnnelik sümbioos

Õnnelik sümbioos

Anneli Tammiku, Ketli Tiitsari ja Maria Valdma ehtenäitus „Õnnelikud inimesed” Kärdla elektrijaamas (Vabaduse tn 2) 27. VII – 8. VIII .       

Oma esimesel kauamängival heliplaadil „Trofee” pakub ENSV Riikliku Filharmoonia jazz-rock (fusion)-ansambel Radar kuulajatele grupi originaalloomingu läbilõike aastatel 1982–1984. Nimetatud aastail tuli Radar kolmel korral Tartu levimuusikapäevade grand prix’ võitjaks. Sellise erandliku saavutuse eest otsustas festivali organiseerimiskomitee jätta senise rändauhinna igavesti Radarile.        Roosad nelgid ja keskkonda sulanduv ehtekollektsioon – siin lõpeb kilbi- ja algab ehteruum, praktiline ja dekoratiivne sulanduvad ühtseks esteetikaks. On huvitav, et Kärdla DEJ on tõmmanud taas ligi rõhutatult feminiinset loomingut. Eelmise aasta etenduse „Ei teki ega kao” lavastaja käekiri oli hoomatavalt naiselik. Samas on elektrijaam iseenesest – masinad! diislilõhn! – mees mis mees, traditsiooniline vana kooli tegelane, kes tuleb roosade nelkidega, oskab parandada aparaate ja kuulab improvisatsioonilisi instrumentaalpalasid džäss-rokkansambli Radar esituses. Vuntsid on ilmselt ajastule omane paratamatus. Jõuline ja hingeline, kindlasti mitte liiga lihtne. Minagi olen valinud tänase õhtu veetmiseks elektrijaama, seda ehete ja generaatorite sünteesi pärast. Mulle meeldib sundimatu ja üllatusi pakkuv kokkumäng, milles on ometi säilinud puhas  aine.     

 

Nagu lugude valikust nähtub, on ansambli viljakamaks heliloojaks klahvpillimängija Sergei Pedersen. Iseloomulikuks jooneks antud perioodi teisele poolele on kollektiivsest improvisatsioonist tekkinud muusikalise materjali  vormimine instrumentaalpaladesse nagu käesoleval plaadil „Tipptund kesklinnas” ja „Sünnipäev”. „Sünnipäev” kõlab nagu Jaco Pastorius, päris kindlasti ka järgmine lugu – kui ei teaks, siis…       

Vana elektrijaama on (taas)avastanud uue aja naised. Aga palun ärge saage valesti aru, siinne tuum on mehed. Nemad on need, kellel on võtmed ja suured plaanid, naised teevad väikseid ilusaid kombatavaid esemeid. Majadega on meil vastastikune ja isiklik suhe. Nii nagu mul on mingi maja suhtes tunne, on see temal ka minu vastu. Kärdla vana elektrijaama ma armastan. Kui temast mööda lähen või seal sees olen, siis tean päris kindlalt, et elektrijaam armastab ka mind. Oh õnn! Näitus „Õnnelikud inimesed” on lähenenud elektrijaamale respekteerivalt, tundetäpselt. „Õnnelikud inimesed” ei tüki edvistavalt  esile, vaid on olemasoleva, isegi puuduoleva osa. Selles sümbioosis on lahendatud küsimus, kuidas panna kokku asju, aegu ja kohti nii, et tulemus ei ole ainult unistus õnnelikest inimestest, vaid ka õnnelikud inimesed ise. Maria Valdma, Ketli Tiitsar, Anneli Tammik ja elektrijaam, tänan teid! Radari muusika on kõlanud paljudes Nõukogude Liidu linnades, samuti kontserdireisidel Bulgaarias, Slovakkias ja kuues Lääne-Aafrika  riigis.     

Hommikul tuleb näituse valvur, paneb plaadimängija tööle ning kahtleb oma terves  mõistuses: „Ma võiksin vanduda, et viimati, kui siit lahkusin, oli plaadimängijas Fix. Radar. Radar!?”.

Ere Neet, Kärdla diiselelektrijaamas 29. juuli õhtul kella 21. 25 – 22. 55

Sirp