Kuigi kogu maailma või vähemasti Euroopa pilgud maailmapoliitika kajastajate meelest pidid lõppeval nädalal olema suunatud Türgile, võib arvata, et meelelahutuslik lauluvõistlus Baselis kogus enam silmapaare. Esiteks oli Eurovisioni lauluvõistluse toimumine kindel ning pealegi sai selles telesaates osalejatele punkte panna. Kestva rahu poole viiva Ukraina ja Venemaa juhtide tippkohtumise teokssaamine on aga selle algushetkeni ebakindel ning lisaks punktidele ja toetusele sõnades on valdav osa maailmast oma lemmikule kolme aastaga ära andnud ka hunniku raha ja relvi.
Kolmapäeval kirjutades saan päev hiljem toimuva või toimumata jääva kohta ainult oletusi teha. Võin eksida, kuid jagan kihlveokontorites panustajate ülekaaluka enamuse usku, et tipptasemel kohtumine jääb ära, sest Putin kohale ei ilmu. Ta on end ise mänginud seisu, kus on valida kahe ühtviisi vastiku võimaluse vahel. Ja miks peaks ta sel juhul eelistama kohtumist ebameeldivate inimestega, kellest mõnda üldse inimeseks ei pea, kui võib kodusel troonil istudes lasta kohalikel lipitsejatel oma kõrvu kõditada, nagu igapäevane rutiin ette näeb, ja jätkata jauramist „juurpõhjustest“. Kuidas saaks ta ühtäkki muutuda ja taibata, et tema ise just ongi probleemide, vägivalla ja hävingu juurpõhjus, mille lõplikult välja peaks juurima.
Kõigi mõeldavate stsenaariumide järgi on tegu Ukraina eduga, välja arvatud juhul, kui Putin saadab enda asemel Türgisse tuumapommi. Demokraatia võlu ja eelis mis tahes diktatuurivõimuga võrreldes seisneb selles, et saab vabalt ja avatult kõik variandid läbi arvutada ja analüüsida, see omakorda annab otsustajatele paindlikkuse, võimaluse käiguahelat vastavalt vaenlase käitumisele pidevalt muuta, võtta sahtlist oludele sobivaima stsenaariumi. Diktaatoril on ainult üks stsenaarium ja kinnisidee ning mingit teisiti mõtlejate analüüsi tema ümber ei toimu. Ei selle kohta, millal sõjapidamise ressurss otsa saab, ega selle, kuidas ja millal sõjarežiimile seatud majandus kokku variseb. Nii ta usubki jätkuvalt, et on kausil raskem kaaluviht ning vastane saab ainult veel kergemaks muutuda. Just nii peakski minema, et taastuks jõudude tasakaal, nagu seda poliitikakeeles nimetatakse.
Mingit tasakaalu (tuumarelva erandiga) ei ole Euroopa (eriti koos meretaguste sõpradega) ja Venemaa vahel külma sõja lõpust saadik olnud majanduses ega sõjanduses ning Euroopa ülekaal muudkui kasvab. Sellest ollakse Euroopa tähtsamates pealinnades loomulikult ka teadlikud, nagu kinnitavad diplomaatilise surve enesekindel kasvatamine ja julgeoleku alal langetatud otsused. Moskva valearvestuste järgi pidanuks olema kõik vastupidi: Euroopa lagunenud, Ukraina riik ja rahvas hävitatud, USA nõustunud olema väiksem vend mitmepolaarses maailmas ning tekkinud üleilmne austus Venemaa vägevuse vastu.
Oletagem siiski, et päevakese eest on juhtunud ime ning USA presidendi valvsa pilgu all on alla kirjutatud esmasele 30 päeva kehtivale relvarahuleppele, mille kohta kõik teavad, et sõnamurdlik Venemaa rikub seda esimesel võimalusel. Kurjategijate aukoodeksis on ju kirjas, et ohvriga sõlmitud kokkulepe ellujätmise kohta on sünnist saadik kehtetu. Kuid jääb ka võimalus, et Venemaa suudabki kuu aega relvarahu teeselda, sest usub oma järjekordse valearvestuse tõttu, et ukrainlaste poolt kahjutuks tehtud miljon sõjameest selle ajaga surnust üles tõusevad ja lahinguvalmis saavad, et võimsad vabrikud lisaks kolme ja enama aasta jooksul kaotatud sõjatehnika täielikule asendamisele meisterdavad valmis ka mõne uue analoogita imerelva ning et USAga on saavutatud ajaloo parim, sanktsioonideta majandussuhe. Küll siis alles eurooplastele näidatakse!
Ukraina võimalused koos liitlastega selle pausi ajal armee võitlusvõime tugevdamiseks on kindlasti suuremad kui Venemaa omad. Kuid sõja jätkamise kõrval peab ka kestvama rahu (Venemaa rahule sundimise) nimel tööd tegema. Eriti seal, kus edumaa ettevalmistustes juba saavutatud. Näiteks võiks tähtajalise relvarahu leppes sisalduda punkt, mille kohaselt võitluse kontaktjoone kuumimatesse kohtadesse viivitamatult viiakse rahuvalveüksused, mille Ukraina toeks on nn tahtekoalitsioon juba ette valmistanud ja välja valinud. Venemaa muidugi jätkab korrutamist, et kõigi lääneriikide üksused on vaenlase väed ja Ukraina sõbrad, mitte erapooletud. Lahke pakkumisena võib sellele vastata, et ka teil, Venemaa, on ju sõbrad ja liitlased ning saate kutsuda endale sõbralikud Hiina, Iraani ja Põhja-Korea rahuvalveüksused omal pool rindejoont korda ja konflikti rahumeelse lõpu saavutamist tagama.
Pole kuigi oluline, kas rahuvalvajaid jätkub tervele pikale rindejoonele või ainult mõnele lõigule ning kas neid on viis või viiskümmend tuhat. Peamine, et nad kiiresti kohale jõuavad koos piisava hulga enesekaitsevahenditega. Sealhulgas Eesti üksus, mille väljasaatmiseks teadagi peab riigikogu loa andma. Iseenesest ei võta sellise otsuse langetamine poolt päevagi, kuid, nagu teada, leidub riigikogu liikmete seas ning mõnes erakonnas laiemalt ka tugevat jalaväristamist. Mõtterännakutes eksiteele sattunud poliitikute arvates Eesti ei või ega tohi Ukraina rahumissioonist osavõtust isegi mõelda, sest see olevat eskalatsioon, millele järgneb „peegelvastus“. Kõigepealt viidavat oma mehed kindlasse surma ning seejärel tuuakse kauge sõda vastutustundetult koduõuele. Hale jutt, mille Eerik-Niiles Kross 12. mai Postimehes argumenteeritult tühjaks tegi, ei hakka siin seda kordama.
Loomulikult sisaldab aktiivne hoiak ja otsustavus ohte, kuid sedapuhku oleks tegu kaalutud riskiga. Esiteks on kutselisi sõjaväelasi eluaeg treenitud mitte surma saama ning neil on ka ellujäämiseks vajalik varustus. Teiseks, hullumeelse käitumist ei ole küll võimalik lõpuni ette ennustada, kuid tõenäosus, et Putin annaks käsu tahtekoalitsiooni rahuvalveüksusi rünnata ning sellega astuda sõtta terve NATOga, on üliväike. Lõpuks on ta ju kõigest üks arg mehike, kellest saab kõva tänavakakleja vaid juhul, kui tal jõus mitmekordne ülekaal selja taga. Paljude luureteenistuste ulmestsenaariumides on aastate jooksul lõputult korratud, et ta, see on Putin, ründab kohe-kohe Lätit või Eestit ning külvab kaost kõigis Euroopa riikides. Aga fakt on, et kogu Ukrainaga sõdimise aja jooksul on Venemaad kõigis muus ilmas ette võetud sõjalistes ja hübriidavantüürides tabanud ainult tagasilöögid, olgu Kaukaasias, Aafrikas, Süürias või nõrgukeses Moldovas. Kindralitele võib ju käsu anda, aga neil ei ole vahendeid, millega käsku täita.
Arvestades, et Ukrainasse tahtekoalitsiooni rahuvalvejõu saatmist on arutatud ja arvutatud juba mitu kuud, võib eeldada, et planeerimisprotsessis ollakse üsna kaugele jõutud. Jah, alati on midagi puudu, aga kellel oleks sõja Ukraina võiduga lõpetamiseks parem plaan kui samm-sammult Ukrainasse sõjaväeline sisenemine ning sellelt sillapealt üha nõrgenevale Venemaale järgmiste nõudmiste esitamine kuni Moskva täieliku kapitulatsioonini? Teist plaani, Venemaa tõrjumist ukrainlaste käte ja ebapiisava relvaabiga, rakendatakse juba neljandat aastat ja see on väga verine tee. Kuigi iga järgmise ruutkilomeetri okupeerimine läheb Venemaale elavjõus ja tehnikas aina rohkem maksma ja võib jääda lootma tema võimete ammendumisele, ei ole poliitikutele, sealhulgas Eestis, keegi andnud mandaati jätta kasutamata avanenud lisavõimalused ukrainlaste elu säästmiseks ning riigi territoriaalse terviklikkuse taastamiseks.
