Olen üsna veendunud, et kuigi teised kuraatorid oleksid teinud teistsuguse valiku või õigemini oleksid nende rõhuasetused olnud ilmselt teistsugused, on see näitus vajalik samm nõukogude naise idee ja selle visuaalse väljenduse demoniseerimisest vabastamisel (kasutades kuraator Katrin Kivimaa väljendust). Isegi praeguses käibepruugis ei tähenda nõukogude naine pelgalt negatiivset, sootut, hoolitsemata välimusega töökangelast, vaid ka endaga hakkama saavat tugevat naist. Vahest näituse kohta vaid üks tähelepanek: niipea kui ametlikku visuaalsesse esinduskuvandisse oli tekkinud esimene mõra, ilmusid ka kõige nõukogulikumatesse stseenidesse nagu töö kolhoosipõllul või suurehitustel sootute eesrindlaste asemele vägagi soolised mees ja naine ning nendevaheline seksuaalne pinge. Parim näide on Nikolai Kormašovi maanoorte kohtumine kolhoosis, nende pooside ja pilkude erotiseeritus. Pole tähtis, et nad on riietatud unisex univormidesse, nende noortest kehadest õhkuvat iha see ei sega.
See on tõeliselt hea ajastus, et Marge Monko näitus „Shaken Not Stirred” Tallinna Kunstihoone galeriis või õigemini kunstniku esimene kunstiline film, küll lühifilm (kestvus 19 minutit 38 sekundit, operaator Alis Mäesalu ja kunstnik Kadri Kontus), aga siiski, on sattunud Kumu nõukogude naise näitusega samale ajale. Ei julge väita, et nõukogude naise näitus pani kunstniku just sellist filmi tegema, aga usun, et mingisugune mõju sellel on olnud. Monko lühifilmi võib vaadata kui nõukogude naise näituse jätku, epiloogi. Kuigi juba pealkirigi osutab teisele ajale, ideaalidele ning käibetõdedele, sest James Bond on kõige ehtsam macho-poiss, kellele ükski naine ei suutnud vastu panna, on side, isegi kergelt nostalgiline side eelmise ajaga olemas. Marge Monko ei ole seda sidet idealiseerinud, seda on mainitud vaid vihjamisi: üks tema filmi tegelastest, venelannast koristaja ja nõudepesija, oli nii-öelda eelmisel ajal hinnatud vabrikutööline, nüüd aga peab viis tundi rügama, et saaks lubada endale restoranis prae. Marge Monko film on ühtaegu isiklike lugude ja kulunud stereotüüpide segu: ühelgi kolmest tegelasest, ei baarimehel (Anti Kobin), naisfirmajuhil (Carmen Mikiver) ega koristajal (Svetlana Dorošenko) pole nime, neil on amet, aga ka sellest pole lähemalt juttu, vaataja saab teada peamiselt nende hirmudest ja painetest, elusasipuntrast. Autori sümpaatia ning selle kaudu ilmselt ka paljude vaatajate oma kuulub koristajale, sest uuele elule jalgu jäänud venelanna on kõige vähem elust räsitud: kui teised räägivad – kas siis otseselt või sisemonoloogina – oma korduvast hirmuunenäost, siis koristajal on oma lugu, tegelikkusega seotud lugu. Kuigi ta käitub tüüpilise nõukogudeaegse koristajana, kes märja lapiga, kui klient ette juhtus jääma, ka temast üle käis, on koristajas rohkem eneseuhkust ja tasakaalu kui „uue elu peremeestel”. Raha, kuigi oma unistuse, väikese maamaja ostmiseks on tal seda hädasti vaja, ei ole tema jaoks peamine mõõdupuu.
Marge Monko filmi võlu seisneb eelkõige lähivõtetes: üheksateistkümnes minutis on neid märgatavalt rohkem kui ühes tavalises filmis. Nägude suur plaan kaldub üle detailidele: kokteilipokaalile, oliivile, huulepulgale. Kuigi ta on kasutanud võttepaigana Tallinna kesklinna hotellidest tuntuma, Radisson SASi hotelli katusebaari, oli seda algul raske ära tunda. Kunstnikku (režissööri) on huvitanud üksikasjad, ta on tahtnud näidata oma kangelasi ülilähedalt, vaata et samastuda nendega. Ja samas on ta jätnud nad anonüümseteks, nii-öelda sotsioloogilise uurimuse objektideks. Just see esmapilgul adumatu nihestatus kutsub Marge Monko filmi taas üle vaatama.
