Võõra keele ülemvõim ja sellest tulenev kreoolistumise problemaatika ei väljendu Erbosõn Meldibekovi kunstis (eelkõige „Perekonnaalbumi” seerias) küll otseselt keele kui kokkuleppelise märgisüsteemi ja selle vägivaldsuse üle mõtisklemises. Meldibekovi huvi keskmes on representeerimise viis, inimese, keskkonna ning valitsevate arusaamade suhe. Kunstnik on kasutanud vanu, nõukogude ajal võetud turistlikke perepilte ning pildistanud samu inimesi samas poosis samal kohal praegu. Inimesed on vanemaks saanud, mood muutunud, aga, mis kõige olulisem, keskväljakute monumendid on mitmel korral vahetatud uue, ideoloogiliselt õigema vastu: Stalinist kohalike kommunistlike kangelasteni ja sealt edasi uue mütoloogia loomiseni, rahva uue isani. Vaid pjedestaal on samaks jäänud, sest pole ju mõtet kogu planeeringut muuta. Meldibekovi puhul ei ole mõtet kõnelda niivõrd ikonoklasmist, monumentide tähendusest, kuigi päriselt ei saa ka sellest mööda vaadata, vaid ennekõike võõrandumisest – ka sel juhul, kui protsessis osalejad seda ise võib-olla ei teadvustagi – ning selle mõjust.
Kunstniku tuntuim töö on lömmitaotud plekk-kaussidest installatsioon „Talv Lenini mäetipul. Kevad Avicenna mäetipul”. Endise Nõukogude Liidu Kõrgõzstani ja Tadžikistani piiril asuva kõrgeima mäetipu nime on samuti mitmel korral muudetud, ikka vastavalt „õigele” ideoloogiale: Peeter Suurest Staliniks, Stalinist Kommunismiks, Leninist Avicennaks. Kui nõukogude ajal sai rääkida kogu territooriumile laiendatud ühtsest ideoloogiast ning sellest tulenevalt ka oluliste maamärkide nimetamisest, siis nüüd osutab mäetipu nimi ka lagunenud Kesk-Aasia ideoloogia lokaalsele eripärale: Kõrgõzstani valitsus soovib säilitada Lenini nime, Tadžikistanis aga eelistatakse pärsia kultuuri ajaloolise suurkuju Avicenna nime. Töötlemise käigus on kaussidelt email pudenenud ning need meenutavad lumiste mäestike makette. Kuna deformeerunud on ka kausside kuju, siis tekib vägisi mõte, et just nimi (sümboolne kokkulepe) on mõjutanud reaalset objekti ennast. Selles aga peitub juba otsene viide mütoloogilisele mõtlemisele ehk siis kogu selle piirkonna naasmisele mütoloogilise elukorralduse juurde. Kunstnik ise on läinud poeetilisemat teed ning leidnud igale nimele aastaaja vaste: talvel on mäetipp nimetatud Lenini, kevadel Avicenna jne järgi. Kas Lenin kui seiskumise, Avicenna kui tärkamise metafoor?
Videoinstallatsioon „Konkurss” on valminud Pärnu tarvis, sest Almatõs seda eksponeerida, vähemalt praegu, ei ole võimalik. Tegemist on Kasahstani presidendile loodava hiiglasliku monumendi valmimisprotsessi dokumentatsiooniga videona ning äravisatud metallist tarbeesemetest, vanametallist koosneva installatsiooniga. „Midagi pole teha, tarbeesemetest monstrumiks! Nii see meie elu on!” Kolmandat valitsemisaega püsivat presidenti – ülemaailmse majanduskriisi ja muu ebastabiilse olukorra tõttu oli lihtne valimisseadust muuta – on hakatud juba hellitlevat kogu rahva isaks kutsuma. Kunstnik võrdleb olukorda Mao Zedongi võimu lõpuajaga, mil kõnelda võis vaid positiivsetest asjadest. Monumentki anti teha kõige auväärsemale, valitsusele kõige lähedasemale skulptorile Ahham Tsatajevile, Meldibekov teenib elatist abilise, teostajana. Praeguse aja monumentalistika põhimõtete üle ei ole siin mõtet üldse arutada, sest tegemist on samm-sammult üha totalitaarsemaks muutuva sootsiumiga. Meldibekov on siiski positiivne, iseäranis, kui võrdleb Kasahstani Usbekistani, Tadžikistani või isegi Kõrgõzstaniga: kasahhid on nomaadid ja neid nii lihtsalt ei taltsuta. Kuigi kunstiõpetus on läinud rahvusliku käsitöö teed ning muuseumis on väljas vaid ajalugu, Almatõ Sorosi keskus suleti, nüüdiskunstiväljal tegutseb vaid kolm-neli kunstnikku on naabruses Kõrgõzstanis Biškekis mitu arvestatavat galeriid pühendunud kuraator nagu Mamedov ning Meldibekovil plaanis luua Almatõ oma nüüdiskunstikeskus.
