Aastatuhandevahetusel, kui globaliseerumine edenes täie hooga, ilmus prantsuse sotsioloogi Pascale Casanova raamat „Kirjasõna maailmavabariik“ (1999). Raamatu põhiteesid võtab kokku tema essee „Kirjandus kui maailm“ (Vikerkaar 2005, nr 10-11). Casanova kirjeldab ülemaailmse kirjandusruumi kujunemist. Ühe tõendina selle olemasolu kohta nimetab ta Nobeli kirjandusauhinda ja „peaaegu üksmeelset usku selle universaalsesse tähendusse“. See kirjandusauhind on ainulaadne laboratoorium, kus määratletakse seda, mis on kirjanduses universaalne. Teiseks, ehkki raskemini tabatavaks märgiks sellise kirjandusruumi kohta pidas Casanova „erilise ajamõõdu teket“: olevat tekkinud modernsuse Greenwichi meridiaan, millega mõõta kirjandusruumis tegutsejate kaugust keskusest.
Nüüd, veerand sajandit hiljem on majanduslik-poliitiline globaliseerumine läinud tagasi. Maailm on liigendumas blokkidesse, mille vahele kerkivad barjäärid. Küllap pole enam ka mõtet rääkida maailmakirjanduse moodsusmeridiaanist, mis laseb hinnata, kes on parasjagu eesrindlane. Viimase paari kümnendi nobelistide valik on pendeldanud idast läände ja põhjast lõunasse. Kirjandusmaailm muutub lamedamaks umbes nii, nagu majanduslik-poliitilise maailma kohta ennustas Thomas L. Friedman raamatus „Maailm on lame. XXI sajandi lühilugu“ (2005). Kuigi ühetasase majandusliku mänguväljaku teke jäi ära, paistab kirjandusmaailm edasi liikuvat parema haaratavuse ja läbipaistvuse poole. Nobeli auhinna tähtsus maailmakirjanduse maamärgina püsib endiselt.
Mis on silmapaistev teos ideaalses suunas?
Aastatuhande algul ilmus Rootsi Akadeemia kunagise sekretäri Kjell Espmarki (1930–2022) raamat „Nobeli kirjandusauhind“ (2001, ee 2005, tlk Ülev Aaloe, Enno Turmen ja Tiina Mullamaa). Espmarki üks taotlusi oli selgitada, et Nobeli komiteed ei maksa võtta ühe ja sama järjepidava isikuna. 18liikmelise Rootsi Akadeemia ja selle viieliikmelise Nobeli komitee koosseis ja põhimõtted on kümnendist kümnendisse mõistagi muutunud. Kujuteldava järjepidevuse tõttu kiputakse Nobeli auhinnale tänini ette heitma Tolstoi, Joyce’i või Borgese ignoreerimist – justkui praegune auhinnakomitee kannaks ikka veel vastutust toonaste otsuste eest. Veel enne surma 2022. aastal jõudis Espmark oma raamatut täiendada uue sajandi kogemusega.*
Alfred Nobel sätestas oma testamendis, et auhind antakse inimesele, „kes eelmise aasta jooksul on toonud inimkonnale suurimat kasu“, ning kirjandusauhind tuleb anda autorile, „kes on loonud kõige silmapaistvama teose ideaalses suunas“. Selle üle, mida „ideaalne“ võiks siin tähendada, murti auhinna esimesel poolsajandil palju pead. Alguses jäi auhinnakohtunike hulgas peale arusaam, et see peaks tähendama elujaatavust, lausa krooni-, altari- ja perekonnatruudust – mis sest et Nobeli enda vaated olid anarhistlikud ja kirikuvastased.
Auhinna esimene kümnend polnud seetõttu kuigi lootustandev – kui pidada silmas, kes auhinna said (Paul Heyse, Sully Prudhomme), ja eriti, kes ei saanud (Tolstoi, Ibsen, Tšehhov, Zola …). Esimese maailmasõja aegu välditi poolte valimist, mistõttu sattus laureaatide sekka palju skandinaavlasi. 1920ndatel hakati soosima „suurt stiili“ (Anatole France, Shaw, Thomas Mann) ja pilt paranes. 1930ndatel tõsteti esile rahvapärasust-populaarsust (Sinclair Lewis, Pearl Buck, Galsworthy, du Gard). Pärast Teist maailmasõda kaldus eelistus suurte teerajajate poole ning auhinnati modernismiklassikuid (Hesse, Gide, Eliot, Faulkner). Hilisemaid laureaate on läbisegi iseloomustanud niisugused märksõnad nagu „teerajaja“, olgu ülemaailmselt (Beckett) või oma keeleruumis (Pamuk), ja „tundmatud meistrid“ (Singer, Canetti), sh luuletajad (Elitis, Szymborska). Alates 1980ndatest on iseloomulik geograafilise haarde avardumine (Soyinka, Mahfuz, Ōe, Gurnah), naiste esindatuse parandamine ning tunnistajakirjanduse tunnustamine (Kertész, Müller).
2017. aastal tabas Rootsi Akadeemiat siseskandaalide (ahistamised ja lekked) tõttu kriis ning auhinna jätkuminegi langes küsimuse alla. Pärast kiireid reforme, tagasiastumisi ja kõrvaletõrjumisi õnnestus kriis üle elada.
Tänu Espmarki jt refleksioonidele ning eelkõige tänu veebiajastule on auhinna tagamaad saanud läbipaistvamaks. Espmark tõrjus veenvalt kahtlustusi auhinna poliitilistes sihtides ning selgitas konfidentsiaalsusreeglite piires, miks üks või teine autor on auhinnast ilma jäänud – lisaks komitee maitse ja pilgu piiratusele võib põhjuseks olla ka varajane surm või tuntuse liiga hiline saabumine. Sajandi keskpaigani arvati kirjandusauhinna skoopi ka ajaloolaste, filosoofide ja memuaristide töö (Mommsen, Bergson, Russell, Churchill); viimasel ajal on žanripiire avardatud tunnistajakirjandusega (Aleksijevitš) ja laulusõnadega (Dylan). Pärast nurinaid Pearl Bucki premeerimise üle (1938) ei anta auhinda reeglina esimesel nomineerimisaastal, kandidaat peab seisma mõnda aega ootelehel. Nobeli testamendi soovist pärjata pigem aastasaavutust hakati kõrvale kalduma juba varakult.
Jutustamiskunsti virtuoos
Rootsi Akadeemia veebilehelt on võimalik teada saada, et kirjandusauhinnale esitatakse üle 200 kandidaadi aastas. Esitamised avalikustatakse 50 aastat hiljem. Enne 1975. aastat on Eestit puudutavateks auhinnanominatsioonideks olnud Eesti valitsuse esitamine rahuauhinnale (1922) ning kümmekonnal korral Marie Underi ja Friedebert Tuglase esitamine küll pagulasorganisatsioonide ja soome sõprade poolt. Niisugust ajakirjanduses sageli kohatavat staatust nagu „Nobeli kirjandusauhinna nominent“ pole tegelikult olemas – või siis langeb selle alla üle 4328 autori kuni aastani 1974 ja tõenäoselt veel teist sama palju sealt tänapäevani.
Auhinnale saavad kirjanikke esitada muu hulgas „oma maa kirjandustoodangut esindavate autorite ühenduste esimehed“. Eesti Kirjanike Liidus on esitamiste üle sageli otsustanud eestseisus kollektiivselt, mitte esimees üksi – kuigi tal oleks selleks õigus. Nõnda avastasin arvutis tuhnides, et olin tänavu 5. jaanuaril vastavas arutelus eestseisusele kirjutanud: „… uut aastat võiksime veeta kaasaegset maailmakirjandust lugedes ja kandidaate sõeludes, et näiteks 2026. aastal uhkelt öelda, et Nobeli auhinna pälvis EKLi esitatud Krasznahorkai“.
Nagu juba nädal aega teada on, jõudis Rootsi Akadeemia eesti kirjanikest ette. Ungarlase nime pillamine EKLi eestseisuse arutluses ei tõenda aga erilisi prohvetivõimeid. Krasznahorkai sobib lausa ideaalselt Nobeli auhinna senistesse mustritesse. Need pole soosinud kerget, naljatlevat ja lahedat vaimu, vaid eelistanud eksperimentaalsust, tõsidust, „keskeuroopalikku“ graviteeti. (Tõsi, huumori puudumist ei saa ungarlase loomingule ette heita.)
Auhind anti „vastupandamatu ja nägeliku loomingu eest, mis keset apokalüptilist terrorit kinnitab üle kunsti väge“. Auhinnateadete puhul on loomulik psühholoogiline reaktsioon see, et tuntud ja loetud autori auhindamine tekitab rahulolu, seevastu tundmatu hindamine kas pahameelt või uudishimu. Mõni erand välja arvatud on selle sajandi nobelistid olnud tõlgete kaudu Eesti avalikkusele juba enne auhindamistki tuttavad. Selles mõttes on kirjandusmaailm muutunud tõesti – pigem heas mõttes – lamedamaks.
Esimesena teadvustas Krasznahorkai nime eestikeelsele lugejale vist Andrei Ivanov kümmekond aastat tagasi, kui jagas oma imetlust essees „Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai“ (Vikerkaar 2015, nr 4-5). Ivanovi esseele järgnesid juba tõlked: novell „Viimne hunt“ (2009, ee 2018, tlk Reet Klettenberg), debüütromaan „Saatana tango“ (1985, ee 2019, tlk Siiri Kolka) ja varajane novell „Viimane laev“ (1986, ee 2024, tlk Lauri Eesmaa). Juba nende kolme teose pealkirjas figureerivad sõnad on iseloomulikud: apokalüpsis, saatan ja viim(a)ne. Ja need lood jutustavadki viimastest asjadest, viimsepäeva ootusest või juba toimunud katastroofi järellainetest.
„Viimne hunt“ on läbipõlenud filosoofi ühelauseline paariteistkümne tuhande sõna pikkune kõrtsimonoloog tähendusetusest ja kaduvast maailmast – millesse kuulub viimse hundina jutustaja ise. Allegooriline „Viimane laev“ kirjeldab suurlinna rahvastiku ümberasustamist pärast ühiskonna kokkuvarisemist fašistliku võimuhaaramise tagajärjel. „Saatana tango“ tegevus toimub hilissotsialistlikus ühismajandis, kus külaelu idiotismi raputab valemessia saabumine. Vihma, pori, mandumise ja määndumise motiivide – kuid mitte stiili – poolest meenutab romaan Peeter Sauteri samalaadset tour de force’i ja non plus ultra’t „Pori“ (2002).
„Kunsti väge“ vähemalt neis kolmes loos otsesõnu ja teema tasandil üle ei kinnitata, sest neis polegi kunstitegemisest suurt juttu. (Krasznahorkai muudes teostes on sedagi.) Aga Rootsi Akadeemia pidas silmas mitte kunstist rääkimist, vaid Krasznahorkai enese jutustamiskunsti. Sel alal on ta pahviks lööv virtuoos – kes annab muidugi tõlkijatele üliraske ülesande. Kõik kolm eesti tõlkijat on suutnud selle hiilgavalt lahendada. Kirjanik kasutab pikki ja ülipikki lauseid, hilisemas loomingus rohkem kui varasemas. Selline võte ei ole niisama kunsttükk, vaid sisuliselt motiveeritud. Siin peitubki see sisu ja vormi ühtsus, mida Siiri Kolka auhindamise puhul TVs mainis. Aeglane pikkade lausetega detailirohke stiil lähtub äratundmisest, et see tõelus, millest kirjanik kõnelda tahab, lihtsalt ei mahu keskmise pikkusega tavalistesse lausetesse. Punktid võltsiksid tegelikkust, vormistades selle haaratavateks, üksteisega sarnasteks annusteks. Inimese kogemus seevastu ulatub mälestustena mineviku lõpmatusse ja ootustena tuleviku lõpmatusse ning liigendub ka olevikus lõpmatuteks pisiasjadeks.
Teadvuse vool ja detailide kuhjamine pikkadesse lausetesse on olnud modernistliku kirjanduse üks standardvõtteid. Trauma ja mälu teema on „tunnistajakirjanduses“ nüüdseks juba suuresti ära leierdatud. Krasznahorkai fookus on pigem olevikus kulgevatel katastroofilistel nihetel ja üleminekutel ning tuleviku ähvardaval varjul. Just selle kujutamises on ta erakordne meister. Kummalisel kombel on tema eksperimentaalne stiil ühtlasi kaasakiskuv, keerisena lugejat endasse imav ja vallutav. Võiks isegi öelda, et see on lugejasõbralik. Aga eksperimenteerimine stiiliga ei ole kirjanikul eesmärk iseeneses, vaid seisab viimsete asjade teenistuses. Tema jutustuste „aeglaselt voolav laava“, kui kasutada veel üht kirjaniku tõlkija iseloomustust, paneb küsimuse alla inimese koha niihästi teoloogilises kui ka geoloogilises mõõtmes aegade algusest kuni lõpuni välja.
* Täienduse inglise tõlge ripub Rootsi Akadeemia veebilehel: https://www.svenskaakademien.se/en/the-nobel-prize-in-literature/the-nobel-prize-in-literature-a-new-century-by-kjell-espmark
