27. mail andis Perekond Kreisi Fond üheteistkümnendat korda välja arhitektuuri­preemia, mis läks seekord muinsuskaitsjale Madis Tuuderile.

2012. aastal ellu kutsutud fondi asutaja oli varalahkunud arhitektide Hanno ja Erki Kreisi ema kirjandusõpetaja Heljo Kreis. Preemia eesmärk on väärtustada Eesti arhitektuuris peavoolust kõrvale jäänud huvitavaid ilminguid, alternatiivseid lahendusi ja mitmekülgseid loojaid. Tänavu anti esimest korda preemia üle ilma Heljota: üheksakümne seitsme aasta vanusena lahkus ta aasta alguses oma kolme poja ja abikaasa juurde. Tavapärase Kreiside Nõmme koduõue asemel võõrustati seega külalisi Eesti teaduste akadeemia Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse aias.

Madis Tuuder on Narva muinsus­kaitse­ametnik, kahtlemata üks kõige paremini Narva ja Ida-Virumaa arhitektuuriajalugu tundev inimene, piirkonna uurija ja tutvustaja, lektor ja giid. 2023. aastal ilmus tema sulest „Narva-Jõesuu teejuht“, 2020. koos Karin Paulusega kirjutatud reisijuht „Narva. Daatšast paleeni“. Tänavu mai algul avati lossipargis Tuuderi kureeritud näitus „Narva 54“, mis räägib meie kõige idapoolsema vanalinna saatusest pärast Teist maailmasõda.

Kui palju sa enne preemia saamist Kreisi fondist teadsid?

Teadsin, et selline preemia on, teadsin, et isand Mart Kalm on sellega seotud, Heljo Kreisiga olin kohtunud, aga ega ma ei saanud päris hästi preemia mõttest aru ja see tuli mulle täieliku üllatusena. Ma ei ole kindlasti nii palju teinud, kui võib-olla sellise preemia saamiseks võinuks.

Kreisi fondi preemia mõte on olnud tunnustada arhitekte või arhitektuuriga lähedalt seotud inimesi, kes ajavad siin Eestis n-ö oma asja. Sinu puhul pälvis tähelepanu pühendunud tegevus Ida-Virumaal, eeskätt Narvas. On sul Narvaga isiklik suhe juba lapseeast?

Mu vanemad on pärit Narvast, lapsest saati olid omavahel tuttavad, just oli nende viiekümnes pulma-aastapäev. Nüüd elavad nad Narva-Jõesuus. Alles hiljuti käisin nende esimeses ühises elukohas Vinnis, kuhu isa tööle suunati ja kus nad kolm aastat elasid. Nii kui suunamisaeg läbi sai, tulid nad tagasi Ida-Virumaale, toonasesse Kohtla-Järve rajooni ehk oma kodukanti. Õde sündis Rakveres, vend Kundas, mina olen sündinud Kohtla-Järvel. Keskkooli lõpetasin aga Toilas.Ma ei elanud lapsepõlves Narvas, aga mu vanavanemad olid seal ja ma olin palju nendega. Mäletan üsna suvalist tööstuslinna. Vanavanemad elasid oma majas, aga linna võtsin ma nagu oma. Üheksakorruselised majad, kus elasid mu sugulased: seal olid liftid, ilusad korterid, tualetid, vannitoad – tol ajal unistuste korterid. Ka meil, kes me linnas ei elanud, olid tolle aja kohta väga head elamistingimused.

Kas pärast keskkooli tulid kohe Tallinna kunstiakadeemiasse?

Ei. Tulin Tallinna tehnikaülikooli ehitustehnikat õppima. Õppisin aasta ja siis läksin Kohtla-Järvele kaitseväkke, seal oli siseministeeriumi väeosa. Pärast seda asusin EKAs õppima restaureerimist.

Nii et ehitustehnika ei köitnud piisavalt?

Tahtsin tegelikult saada arhitektiks, aga see mul ei õnnestunud. Õigemini – ma ei proovinudki, kuigi dokumente läksin sisse andma just arhitektuuri. EKAs sai valida vaid ühe eriala. Sel aastal oli teist aastat valikus restaureerimine ja ma otsustasin kohapeal selle kasuks. Kahtlesin, kas arhitektuurierialale sisse saan. Õppisime aga koos arhitektidega: samad loengud, samad õppejõud.

Pärast kooli sai sust vist kohe muinsuskaitseametnik.

Ei, mitte kohe.Pärast kooli läksin Restorisse tööle arhitekt-tehnikuks, tegin restaureerimisprojekte, ka muinsuskaitse eritingimusi. Mind võttis tööle peaarhitekt Mart Keskküla, kes kirjutas ka väljaminevatele töödele ise alla. Aga siis, jah, ametnikuks. Esimene, kes meie kursuselt muinsuskaitseametisse tööle läks, oli Kais Matteus, tema mind sinna kutsus. Olin Restoris tööl, oli buumiaeg, hea palk ja siis helistab minu kõige lemmikum kursaõde, kellesse olin lausa armunud … Nii ma sinna ametnikuks sattusin. Aga põhjus, miks Kais mind kutsus, oli see, et kolleeg Mari Loit, kes muinsuskaitseametis töötas, läks lapsepuhkusele. Tegin Mari tööd edasi, istusin tema koha peal. Kahjuks lahkus Mari meie hulgast 2016. aastal.

Sind tõmbas aga kodukanti tagasi?

Olin muinsuskaitse alal tööl mitmel pool: Tallinnas, Kuressaares, Jõhvis ja nüüd siis olen Narvas. Hilkka Hiiop ja Juhan Maiste, mu õppejõud, küsisid sisse­astumiskomisjonis, et mis sa pärast kooli lõppu tahad teha. Ma ütlesin, et tahan minna tagasi koju. Ja lõpuks läksingi. Aastast 2011 olen olnud Narvas, aga kui olin tööl Jõhvis, siis tegelesin ka Narvaga.

Enne aga käisid ära Lääne-Eestis?

Jah, Saaremaal, Kuressaare linnavalitsuses. Urve Tiidus oli siis linnapea, istus mu vastaskabinetis. Olime Kuressaares koos kursusekaaslase Helen Kallastega. Lilian Hansar, kes oli minu ja Heleni õppejõud ja Kuressaare linnaarhitekt, kutsus meid tööle. Helen on isa poolt pärit Sõrve poolsaarelt, mul saare juuri pole.

Sa oled, võib vist öelda, Narva patrioot, õige inimene, kellelt küsida: kuidas Narva linnaruumi arengut suunata?

Kes seda ruumi kasutab?Mina olen kasvanud üles sõjaeelsete narvakate kodus, aga nemad on tänaseks juba läinud. Need üksikud inimesed, kes tagasi tulid, nende käest ei küsitud, millist linna nad tahavad. Tulid uued inimesed, kes alustasid nullist. Millist linna nüüd ehitada? Seda tuleb küsida kohaliku inimese käest. Minul on muidugi silme ees pildid kunagisest linnast, mina olen rikutud.

Kas taastaksid kadunud barokse Narva?

Ei! Ma ei taastaks midagi, ma ehitaksin ikka uue linna. Võib-olla vihjaksin sõjaeelsele arhitektuurile, aga koopiaid ma ei salli. Struktuuri ja mahtude osas taastada – seda jah.

Hruštšovkad on vanade majade kohale ehitatud, vana struktuuri taastada on keeruline.

Narvas on vaba maad küll.

Kas Tartu ülikooli Narva kolledži hoone arhitektuur võiks olla see, millest eeskuju võtta?

Jaa, see on ideaalilähedane, see, kuidas saab ajalugu representeerida – see hoone on kuradi õnnestunud! Maa-alune kelder, mis on alles hoitud, see nii-öelda nokk, mis markeerib õhus vana hoone mahtu ja ajalugu markeerivad fassaadidetailid – geniaalne! Kavakava arhitektidelt suurepärane lahendus!

Millised on praegu Narvas muinsuskaitse vallas põhiprobleemid? Ega teil pole seal ju muinsusväärtusi õigupoolest palju alles?

Mis on palju? Meil on Kreenholm. On bastionid – väärikad keerulised objektid –, meil on ka miljööalad, millega ma peamiselt tegelen, need on stalinismi ajast, aga ka 1970. ja 1980. aastatest. Eks siinse suhtumisega on tegemist. Inimesed ei saa näiteks aru, et meil on suures osas Inessa Põldma projekteeritud linn, tema tehtud tüüpprojektid ja eriprojektid Eesti Projekti päevilt – see on ka väärtus. Inessa Põldma, neiupõlves Lebedeva, on üks vingemaid Eesti naisarhitekte, suhtlen tema loominguga aeg-ajalt siiani. Ta on vähe tuntud, aga tema projekteeritud on pea pool Narvat.

Kuhu Narva edasi läheb?

Kahaneb. Kui vaatame statistikat: on kahanenud 83 000 inimese pealt praeguseks umbes 53 000 peale. 1940. ja 1950. aastatel tulid siia noored inimesed. Nüüd võtab vikat nad ära, noored aga lähevad mujale. Natuke on päästnud Tartu ülikooli Narva kolledž ja sisekaitse­akadeemia. 10 000 inimese kadumine tähendab juba elamispinna ülejääki: kinnisvara omamisest saab probleem. Elekter läks siin samasse hinda, mis mujal Eestis, küte ka, see teeb kinnisvara pidamise kalliks. Aga eks need, kes tahavad või kel aeg minna, need lähevad, 35 000 – 40 000 elanikku on isegi optimistlik prognoos. Kui see on käes, eks siis hakkame otsast peale. Uus üldplaneering peaks sel aastal saama kehtestatud.

Mis mõttes otsast peale? Hruštšovkad maha …?

Jah, ka seda, oleme juba päris palju lammutanud ja lammutame veel. Plaan on teha linn kompaktsemaks ja madalamaks.

Kas nii annab teha?

Narva puhul ehk annab, aga Kohtla-Järve kolleegide jutust tean, et see on juriidiliselt pagana keeruline.

Kuidas Kreenholmi manufaktuuri alal läheb?

Tööstushooned on Narva Gate’i käes, need on tühjad. Teised hooned, kus elati ja osaliselt elatakse siiani, on erastatud või jagatud büroopindadeks. Minu meelest on isegi päris hästi läinud. Suurte tööstushoonetega on keeruline, need seisavad tühjalt. Tartu Siuru kultuurikeskusega samal ajal sai manufaktuur ka mingi raha, aga ma ei tea, mida täpselt sellega plaanitakse. Üldjoontes on kavandatud hästi paindlik lahendus korteritest büroodeni. Tööstust sinna enam ei tule.

Kuidas on viimase kümnendiga muutunud Narva-Jõesuu?

Tahaks, et muutuks rohkem. Puitpits­arhitektuur on küll enamalt jaolt läinud, midagi on rekonstrueeritud, aga need kahjuks ei ole head näited. Pitsarhitektuuri leiab muide Nõmme ja Karlova piirkonnast, kuhu on Narva-Jõesuust maju viidud. Narva-Jõesuus tuleks teha aga uut asja.

Kuidas sulle tundub, kas mitte-eestlastest narvakate suhtumine Eesti riiki on aja jooksul muutunud?

On! Narva gümnaasium, kus ma õpetan 15–20aastaseid noori, see põlvkond on teine. Ma õpetan seal Narva ruumilugu: Narva linna ajalugu, sinna juurde ka Eesti ja arhitektuuri ajalugu, teen ka linnaruumi ülesandeid. Neile loengutele tulevad õpilased, kes tahavad minna õppima arhitektuuri, ajalugu või midagi ligilähedast sellele. Mitu mu õpilast või juhendatavat on arhitektuuri õppima läinud. On näha, et kodud on erinevad. On perekondi, kes jagavad meiega sama ajalookäsitust, aga on muidugi ka teise suhtumisega inimesi. Ma olen üldiselt paindlik: vaidlen, kui vaja, aga lasen neil olla, nagu nad on. Üllataval kombel on siiski gümnaasiumiõpilased üsna targad. Olen olnud ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud, valitud isegi üheks parimaks õppejõuks, ka seal on noored erinevad. Eks inimesi ole igasuguseid.

Sa oled Narva koolis õpetaja, aga harid ka linnarahvast. Mitte kõigile ei meeldi su tegevus. Tulen näituse „Narva 54“ ja loenguseeria juurde, mille Narva muuseum organiseeris ja mis oli ajend su ründamiseks.

Jah, pidasin avalikke loenguid Narva ajaloost, kuusteist loengut, millest pool oli vene keeles. Need olid üsna rahvarohked, neli-viiskümmend kohta. Anne Raud, kolleeg Narva muuseumist, ütles, et veebist vaatamisi oli venekeelsetel loengutel oma nelisada. Teema oli eesti ja vene keeles sama: alustasin märtsi­pommitamisest, siis hakkasin muinasajast tulema kuni Nõukogude aja lõpuni välja. Märtsis alustasime ja avasime ka näituse, sealt see märtsi­pommitamise teema. Muidugi see paljudele ei meeldi. Viimane loeng oli neljapäeval 24. aprillil ja laupäeval tuldi kallale.

Oli see ette kavandatud kättemaks?

Ei, ilmselt juhuslik. Aga kaks päeva varem sai linnapea Katri Raik tapmis­ähvarduse. Seepärast ilmselt võeti tõsiselt: mulle helistas minister Purga isiklikult ja kapost võeti ka kohe ühendust, oli kahtlus, et need sündmused on omavahel seotud. Ma ise kahtlustan, et nad ajasid mind esialgu linnaarhitekt Peeter Tambuga segamini, seda on varemgi juhtunud – ja eks tedagi on verbaalselt rünnatud. Ründajad teadsid mu loengute sisu, see oli üks argument kallale­tungiks: et ma valetan, võltsin Narva ajalugu. Tulid algul kahekesi, aga siis üks mees kadus ära, nii et peksma jäi üks. Õnneks mu sõber tuli samal ajal koju, sõitis autoga samasse Puškini tänava hoovi ja nägi pealt, tuli füüsiliselt vahele. Mul vedas, mind oleks muidu ikka menetletud …

Tundub, et Narvas elavad paljud oma inforuumis. Ilmselt ei hakka need kunagi mõtlema samuti kui eestlased?

Narvas on selliseid inimesi tegelikult päris palju, aga nemad ei anna sellisel kujul tooni. Furoor tekib siis, kui on üks selline inimene, kes minu teele sattus. Aga see, kes mind ründaja käest päästis, on ka venelane, mu sõber.

Kas Narvas elades pead olema selliseks ootamatuseks valmis?

Ei, Tallinnas Koplis on palju hullem.

Ma olen kasvanud Kopli piiril, siiamaani on silmad kuklas, aga minu noorusajaga võrreldes on praegu siin ikka väga rahulik. Kuidas sulle Narva nüüd tundub – öösel ikka jalutad linnas?

Ma isegi ei mõtle sellele, loomulikult jalutan.

Kauaks plaanid jääda Narva?

Ei tea. Just lahutasin. Kui leian kuskilt Kihnu saarelt tüdruku …

Aga otseselt Narvast ära ei kibele?

Ei, see vahejuhtum ei muutnud linna suhtes midagi. Ka töö on huvitav, kuigi eks aeg-ajalt ole ka väsimust.