„Vana Veenus“ on kontrastidest laetud juba enne, kui ma galeriisse sisenen. Näituse pealkirjas väljendatud vanadus ei klapi esmapilgul kuidagi Punctum galeriid majutava Noblessneri uusarendusega, näitusel esitletud tööde transgressiivsus põrkub ümbritseva ruumi turvalise siledusega. Ümberringi võib näha hirmkalleid kortereid oma suurte meretuulele avatud rõdudega, jahisadamat, luksuslikke tipprestorane …

Rahal ja rikkusel on alati olnud kujutava kunstiga veider, servast koloniseeriv, korraga parasiitlik ja sümbiootiline suhe. Nii ongi Noblessnerist saanud ka üks kaasaegse kunsti tulipunkte, kus asuvad Kai kunstikeskus, Temnikova ja Kasela galerii, Tütar galerii ja kõige värskema lisandujana väike, ühte avarasse ruumi mahtuv Punctum.

Kuid pealinna etableerunuimasse otsa on toodud alates avamisest 2024. aasta alguses siiski kõike muud kui turvalisi töid. Fotografiska ja Juhan Kuusi dokfoto keskuse kõrval ennekõike just kontseptuaalsele fotograafiale pühendunud galeriis on käsitletud teemasid elust Eesti äärealadel keskkonnakaitse ja (nais)seksuaalsuseni.

Sirje Runge fotolt pealkirja laenanud multidistsiplinaarne „Vana Veenus“ vaatleb naise kuvandi eri tahke. Runge „arhetüüpset naiseideaali küpses eas“ kujutaval mustvalgel fotol lamab inimkeha rohtu kasvanud voodil. Sellel kohtuvad inimest ümbritsevate kultuuri­koodide näiline keerukus ja looduse tüünus, looritatus ja alastus, haavatavus ja turvalisus. Seesama kohtumispunkt on üheks lähtemotiiviks mitmetele näituse töödele.

Näiteks liigub sarnase motiiviga hoopis agressiivsemas, transgressiivsemas suunas Cloe Jancise „Nimi“ – fotolavastus metsa vahel luuravast suurte küüniste ja võltsninaga naisest, kelle ümber on mähitud väike laps. Nimi või õigemini nimetus, millele töö pealkiri viitab (ning mille kujundiga Jancis mängib), on nõid.

Ehkki nõidus ja võlukunst ulatuvad ühe otsaga juba vähemasti iidsesse Mesopotaamiasse, seonduvad nõiad ennekõike keskaegse ebausuga. Ingliskeelse sõna witch algsel tüvel, mis tähendas nõiakunsti praktiseerijat, puudus sooline määratlus, kuid hiljem hakati seda kasutama ennekõike naiste kohta.

Sealt edasi on nõiad sümboliseerinud ennekõike meeste kujutluse hirme vabanenud, lubamatu jõu ja võimu omandanud naiste ees, keda on seega kujutatud vanade, koledate ja kurjadena. „Nõid“ on püsinud sõimusõnana naiste kohta, keda tajutakse mingil moel ebaviisaka või ebameeldivana. See regressiivne stereotüüp on olnud visa kaduma ning isegi popkultuuris, kus filmid nagu „Wicked“ või raamatusarjad nagu „Harry Potter“ on käsitlenud võlukunsti veidi ambivalentsemal moel, kujutatakse nõidu harva mingilgi määral positiivse jõuna.

Samal ajal on nõiad muutunud ka feminismi üheks sümboliks, esindades võimestatust, naiste iseseisvust ning uute (sala)teadmiste omandamist, vastandudes sellisena iganenud soorollidele. Vahepeal võib näida, et need rollid on XXI sajandil lõpuks tahavaatepeeglisse jäänud, kuid näiteks hiljuti mõrvatud Ameerika konservatiivse aktivisti, röögatult populaarse Charlie Kirki üks peamisi teese oli, et naised on õnnetud, kuna nn feministlik ideoloogia paneb nende õlgadele surve välja astuda oma n-ö loomulikust rollist koduhoidja ja emana.

Seda rolli kõige mõjuvamalt kujutavad tööd näitusel on Terje Ojaveri kujud „Suurte jalgadega naine“ ja „Autoportree kilpkonnana“. Esimene neist kujutab ogalise peaga naisekuju, kelle maapinda surutud käed on mullaga üheks saamas. Kerge on meenuma epidermodysplasia verruciformis – üliharuldane haigus, mis põhjustab nahale suuri puukoort ja -võrseid meenutavaid kasvajaid.

Vormi ja sisu koostoime poolest on veelgi õnnestunum naise ja kilpkonna ristsugutis, mille seljal on kilbiks kuhi köögipanne ja -potte. Kujundlikkus on siin lihtne ja toimiv, viidates ühtaegu soopõhistele ootustele, aga ka tasustamata töö hulgale, mis n-ö töökama ja enam teeniva meessoo kõrval naiste kanda jääb. Alles tänavu jaanuaris avaldas mõttekoda Praxis uuringu „Nähtamatu osa majandusest“, milles arvutati kokku, et Eesti naised teevad aastas peaaegu kolme miljardi euro väärtuses rohkem tasustamata hooletööd (pesupesemine, söögi­tegemine, koristamine, aga ka nõrgemate pereliikmete hooldamine) kui mehed.* Võrdluseks, kogu Eesti riigieelarve tulud on 2025. aastal 17,8 miljardit.

Naiseideaali ja tegelikkuse suhtega tegeleb ka Kate Cooperi video „Infection Drivers“, milles digitaalselt loodud naistegelane on riietatud kummastavasse lateksrüüsse, mis pumpab arütmiliselt õhku sisse ja välja, muutes seega pidevalt kuju vormi. Kuigi saatetekst kirjeldab teose tähendustasandeid patogeensusest süsteemide murenemiseni, on ilmselt kõige ilmsem seos cronenbergilik hirm oma keha muutumise ees. Ehkki video ise näib keskmise tehisaru loominguna, hakkavad kahjustatud nahk ja oma elu elav lateks tööle ebamugava meenutusena välimusele asetatud survest, nooruse ja ilu kultusest, mis on õigupoolest sooülesed, kuid eriti tugevalt survestavad just naisi. Kiirete transformatsioonide ja deformatsioonide jadas muutub rüü kordamööda justkui kaitsvaks kookoniks ja vangistavaks tehissarkofaagiks.

Kui lisada komplekti Johanna Mudisti õdedevahelist suhet kujutavad maalid, ähvardab näitus tervikuna muutuda üsna rusuvaks ja värvivaeseks. Visuaalset vaheldust lisab õnneks Maarja Mäemetsa värvides sillerdav kastekann, mille kuju ja koloriit on saanud inspiratsiooni lastekirjanduse kangelasest Pipi Pikksukast. Ehkki Astrid Lind­greni kirjandusklassikasse kuuluv teos on omandanud oma kohatute rassiliste stereotüüpide tõttu vastuolulise maine, esindab selle peategelane autoriteedivastasust ja mäslevust. Kavalehe kohaselt ongi Mäemetsa eesmärk katsetada, uurida „kuidas oleks argiste vormide kaudu võimalik õõnestada sotsiaalset stabiilsust ja ideoloogilist korda“.

Need on väga laetud sõnad, kuna viimastel aastatel on nii ümbritsev ühiskond (kui ka maailmakord) olnud kõike muud kui stabiilne, pigem pidevas sõdade, majanduslike hoopide ja tehnoloogiliste arengute virvarris. Väga paljud ideoloogilised vastuliikumised – ka eespool mainitud Kirki oma – on tingitud survest sajandite jooksul paika loksunud harjumustele, kommetele ja võimusuhetele. Vana maailm sureb visalt, on see siis hea või halb, uue täpne kuju paistab aga kõike muud kui ilmne.

Galeriist väljudes mõtlen, et Noblessneri piirkond esindab oma olemuselt just tänasest stabiilsusest ja ideoloogilisest korrast võitnute maailma – heaolu ja klantspilti ühiskonnast, mis justkui õõnestamist ei vaja. Selle keskel mõjub „Vana Veenuse“ näitus karjatusena meenutamaks, et kõik ei ole sugugi mitte kõigi jaoks võrdselt hästi toimiv.

* I. M. Jezierska, M.-L. Sepper, T. Kletter, K. Toim, M. Laurimäe, M. Raihhelgauz, K. Pall, Nähtamatu osa majandusest: mis on tasustamata hooletöö hind? Mõttekoda Praxis, 2024.