Ei lähe vist mööda päevagi, kui ei oleks vaja midagi guugeldada – sellega kaasnevad aga kohustuslikud reklaamid. Ühel päeval juhtus selleks olema kinnisvaraportaali reklaam, kus pakuti müügiks korterit majas, kus elan. Uudishimuliku inimesena asusin kohe uurima, millise korteriga tegu, ja edasi laiendasin huvi lähikonnas müügil korterite vastu. Enam-vähem või täpselt sama planeeringuga korterite pilte vaadates hakkas silma, et kõik need on kuidagi ruumikamad ja rohkem on vaba pinda. Ja siis sain aru: mitte üheski korteris ei olnud mitte ühtegi raamaturiiulit (v.a üks n-ö iluriiul paari raamatuga), aga mul on neid igas toas mitu, lisaks veel raamatud klaveril, laua peal ja voodi all, kilekottides ja muidu kottides. Tahtmata nüüd end näidata suure intellektuaalina – käib ju raamatutega kaasas suur süükoorem, sest lihtsam näib leida raha raamatute ostmiseks kui aega nende lugemiseks –, hämmastas see mind ja ka kurvastas.  

Olen juba lapsest saadik armastanud raamaturiiuleid. Mäletan koos vanematega külaskäike sugulaste ja tuttavate juurde, kus täiskasvanute jutud huvi ei pakkunud, küll aga oli põnev uurida, mida huvitavat on kellelgi raamaturiiulis. Lapse mälu on hoopis midagi muud kui täiskasvanu oma ja sel ajal raamatuselgadelt loetu (autor, pealkiri, sari) on igaveseks mällu sööbinud, näiteks Isaac Asimov, „Igaviku lõpp“, „Mirabilia“. Nüüd enam sellist meeldejätmisvõimet ei ole, aga iga päev omi raamatuid nähes kinnistuvad needki lõpuks ajusoppidesse. Ja kuigi tänu nendele teadmistele saab kiiremini lahendada ristsõnu ja tõuseb enesega rahulolu „Kuldvillaku“ saadet vaadates, ei ole see siiski peamine. Oluline on, et pähe on tekkinud justkui raamatukogu kataloog, kust vajadusel nii fakte kui ka mälestusi ammutada.