Fotografiska näitusest „Kosmos. Visuaalne rännak“ on raske kirjutada, sest näituse kuraatorid on loonud ühtaegu avara ja tiheda näituseruumi, mida on vist võimatu ammendava nüansseeritusega kirjeldada. Näitus on mu hinnangul kahtlemata suur õnnestumine ning seda mitmel põhjusel.

Esiteks pakub „Kosmos“ ligipääsu vägagi erinevate eelteadmistega inimestele: nii neile, kellele liigituvad astronoomia ja astrofüüsika tundmatute teaduste valda, kui ka neile, kes on nende mõttesüsteemidega vähem või rohkem kokku puutunud. Esimest tüüpi inimesed leiavad näituse ruumidest selgitavad tekstiplokid, mis kirjeldavad kosmose fenomene (ja fenomenaalsust) ning kosmiliste avaruste seotust inimese püüdlustega.

Teiseks. Näitusele on koondatud 14 kunstniku teosed, kusjuures mõnigi neist, näiteks Mónica Alcáraz-Duarte „Kosmosenomaadid“ või Rhiannon Adami „Rhi-Entry“, on nõnda kihiline ja kompleksne, et tekkinud on haaratavuse piiril asetsev ruum, mille horisondid pidevalt käeulatusest välja ähvardavad nihkuda. Selline ruum kutsub painutama külastaja aega, igapäevaste tempodega pole „Kosmose“ ruumides õieti midagi peale hakata, külastaja ajatajul oleks hea otsustavalt aeglustuda, võtta omaks avaruse ja tiheduse omavahelise seotuse jõud – tempolangetus sobiks seetõttugi, et kõige muu hulgas käsitletakse „Kosmose“ ruumides aja kulgu püsivaks olevikuks muundavate mustade aukude fenomeni.¹

Kolmandaks oleks kosmoseteema käsitlemisel võinud vabalt valida ühe kindla suuna, sest kui su ees avaneb lõputu avarus, pole raske rajada sinna ühtainsat trajektoori, teekond oleks huvitav igal juhul. Ent näitusel on loodud pigem seeneniidistiku levikut meenutav tõlgendamisruum, sest välja on pakutud vägagi erinevate rõhuasetustega lähenemisi. Püüan need punktiirselt markeerida.

a) Metafüüsiline rõhuasetus, millele toetudes tegeletakse kõige laiemate kosmost puudutavate küsimustega – mida õieti kosmos endast kujutab ning mida kujutab endast õieti kosmosest mõtlemine? Kõige ilmsemaks näiteks võib siin pidada Thomas Vanzi kolmeosalist videoinstallatsiooni „Versum“, millele toetudes võib esitada vastuväiteid neile, kes leiavad, et abstraktne kunst ei kujuta õieti midagi: paljud kosmilised super­struktuurid mõjuvad vägagi abstraktselt, aine tantsib kõikvõimalikes vormides. Enamgi – Vanzi installatsiooni ees süveneb tunne, et lõppude lõpuks seostub kõik kõigega, kõik võib osutada ja sarnaneda kõigele: tolmukübemed tähtedele, närvirakud mitme parseki pikkustele superstruktuuridele ja vastupidi. Käisin „Kosmost“ kaks korda vaatamas ning teisel korral oli minuga kaasas fotograaf Liis Karu. Kui uurisime Maa ja Marsi maastikke võrdlevaid fotokollaaže, mille autoriks Brooke Holm, märkis Liis korraga, et need kõrbepinnad meenutavad talle inimese nahka lähivaates. Nii nagu ülal, nõnda all – ja vastupidi.

Universumitaolise kompleksse nähtuse kujutamisel võivad sümpaatsena mõjuda ka esmapilgul madalama lennukaarega lahendused, näiteks kurdi rahvusest astrofotograafi Darya Kawa Mirza „Lunar XV“, mis on lihtsalt üks suur, detailne foto Kuust. Pole vältimata vaja suunata pilku ääretutesse kaugustusse, et tabada kosmose mõistetamatut saladuslikkust.

b) Ajalooline rõhuasetus, mis haakub mingil määral metafüüsiliste teemapüstitustega, sest kosmose ajaloo sisse mahub ka kosmosest mõtlemise ajalugu – õieti ei suudagi me mõelda kosmose ajaloost väljaspool sellest mõtlemise ajalugu. Ainuüksi selle teemaga saaks kirjutada „Kosmose“ kohta mitu eraldi arvustust, sest kui rääkida universumist mõtlemise ajaloost, tuleb rääkida samapalju tulevikust kui minevikust, kõikidest kosmosega seotud utoopiatest ja nende kunstilistest väljendustest, Bradbury „Marsi kroonikatest“, Lemi „Solarisest“, planeet Arrakisest jne, aastatuhandete jooksul taevasse suunatud pilkudest ja läätsedest. Väga sümpaatselt ja loomulikult mõjus Cecilia Ömalmi ja Göran Östlini fotokollaažide sari „Ad Lucem“, mis sobib teemat vähem tundvale külastajale kosmoseuuringute esteetiliseks õppematerjaliks. Vincent Fournier pakub oma fotoseerias „Kosmoseutoopia. Reis läbi kosmoseuuringute ajaloo“ kujutisi kosmoseaparatuuri arengutest.

c) Sotsiaalne rõhuasetus, mida on avatud vägagi erinevatest rakurssidest. Visuaallugude jutustaja Mackenzie Calle on pannud välja fotoseeria (ühe neist töödest, mis on justkui näitus näituses) „Geikosmoseagentuur“, mis tegeleb kväärastronoomia perspektiividega ja sedakaudu seksuaalvähemuse küsimustega. Sloveen Matjaž Tančič haarab oma teose „Marss Maal“ raamesse nii naiste kui ka erasektori rolli kosmoseuuringutes. Põhjanaaber Petri Eskelinen aga seob oma videosarjas „Tõlgendades ulmet“ kokku kosmoselendude füüsika ning maapealse bioloogia, täpsemalt taimede elu.

d) Tehnoloogiline rõhuasetus, millest ei saa kosmoseuuringutes muidugi üle ega ümber. Selle suuna kõige esteetilisemaks näiteks pean saksa kunstniku ja kosmosehuvilise Michael Najjari suureformaadilist fotot „f.a.s.t.“, mis kujutab Hiinas asuvat hiiglaslikku raadioteleskoopi. Berliinis tegutseva eesti fotokunstniku Ivar Veermäe „Päike maa pinnal“ käsitleb aga tuumasünteesi.

Olgu kohe öeldud, et sageli hakkavad eri rõhuasetused kunstiteostes omavahel põimuma, ühes ja samas tõlgenduses kooslusi moodustama. Nigeeria-Ameerika fotokunstnik Michael Owunna on pildistanud mustanahaliste inimeste ultraviolett-kujutisi. Sedasi ühildab ta sotsiaalse aspekti (mustanahalisuse eripära) ja metafüüsilise aspekti, kuna tehnilise lahenduse tõttu helendavad tumedad kehad fotodel nagu väikesed ja tihedad galaktikad. Lisaks piltide ilule on tegu väga täpse lähenemisega, sest neuronite arv inimese ajus ning tähtede arv Linnutee galaktikas on enam-vähem sama: umbes 100 miljardit.²

Sageli võrsub üks rõhuasetus teisest. Juba mainitud Mónica Alcáraz-Duarte video- ja fototeoses „Kosmosenomaadid“ käsitletakse muu hulgas maiade vaimset pärandit, mille puhul ei saa paraku üle ega ümber kolonialismi ajaloost – niiviisi põimuvad tahes-tahtmata ajaloolised ja sotsiaalsed jutupunktid. See pole muidugi kaugeltki kõik. Kuna Alcáraz-Duarte teoses räägitakse poeetiliselt mesilastest ja nende „elutolmust“, võib see teost ümbritseva konteksti tõttu viia mõtted kohe tähetolmule ja sedakaudu universumi kärgstruktuurile, mis on … noh, päris suur.³

Kuna mu suhe „Kosmosesse“ on enam-vähem ebakriitiline, kirjeldan allpool pigem paari mõtet, mis näitusel ringi kõndides tekkisid, olgugi need näituse ülesehitusega ehk ainult aimamisi seotud. Sellegipoolest: kuna sellised mõtted tekkisid just „Kosmose“ ruumis, ütlevad need ehk kaude ka midagi näituse haarde ja avaruse kohta, räägivad kunstilise kujutamise võimest tekitada ühtaegu rahutust ja rahu, küsimusi ja selgust.

Esiteks: millegi meeldiva või põneva nägemine on ühtaegu köitev ja piisamatu. Mäletan lapsepõlvest, et kui miski mulle visuaalselt meeldis, tahtsin seda kohe katsuda, muljuda, suruda, hammustada. Sama asi on taevaste objektidega – muidugi võib Armstrongi sammu pidada saavutuseks inimkonna tehnoloogilises arengus, aga seda sammu poleks astutud, kui poleks üle põlvkondade ulatuvat igatsevat pilku ning sellest tulenevat soovi „tuua Kuu taevast alla“ või lapselikku uskumust taevasest juustu­kerast. Kuu tundub meile ju nõnda lähedal, ta „aeglaselt vee peal kõnnib“⁴ ja isegi väheromantilisele meelele võib paista, et Kuule meeldib „pugeda voodi alla ja nuuskida saapaid“⁵.

Nendest nägemustest hoolimata on Kuu pinda puudutanud kaduvväike protsent inimkonnast. Kuu on meist kaugel ning kõik muugi jääb meist ja Kuust veelgi kaugemale. Kui pilk ja selle abivahendid välja arvata, on meie võime kosmoses ringi liikuda ülimalt piiratud. Asi pole inimeste ambitsioonis kosmost läbi kombata, leida maavälist elu, maaväliseid ressursse, uusi elukohti jne, vaid asi on füüsikas. Üks väike näide. Päikese­süsteemile lähim tähesüsteem, meie naaber, kolmest tähest koosnev Alpha Centauri, jääb meist umbes 4,25 valgusaasta kaugusele (see vahemaa vastab 4 020 810 450 846 518 kilomeetrile).

Juhul kui too kuulus mehitamata sond Voyager 1, mis asus 1977. aastal Maalt teele Päikesesüsteemi äärealade poole ja mis liigub päris korralikul kiirusel (17 km/s), oleks suunatud Alpha Centauri poole (seda see pole), jõuaks aparaat kohale umbes poole miljoni aasta pärast. Muidugi mõista on Voyager praegu juba vanaraud, tehnoloogilise innovatsiooni eilne päev, uuemad päikese­purjed võiksid teoreetiliselt katta vastava vahemaa ühe inimelu jooksul, aga siin tuleb mängu massi ja kiiruse suhe – sellised päikesepurjed peavad olema inimese kehast tunduvalt kergemad, kaalutavad pigem grammides. Et lükata ühetonnine kosmoselaev kiiruseni, mis ulatuks ühe protsendini valguse kiirusest, läheks vaja Maa massist suuremat kütusekogust – ja ka siis kuluks Alpha Centaurini jõudmiseks oma 400 aastat.

See on umbes nii: tahaksime lugeda tervet raamatut, aga meie pilk suudab ringelda ühes kiuribas asuva molekuli piires. Samas, selles molekuliski on ohtralt ruumi, sedagi ümbritseb silma­piir, ning silmapiir pole ju lihtsalt mingi joon või sfäär, vaid selle kaudu avaneb oluline suhe – silmapiiri poleks, kui me ei tajuks, et miski jääb selle taha. Ja see miski – kuna seda pole näha – kutsub lähemale, kutsub katsuma. Pilgust silma­piirile ei piisa, piiri tuleb kombata, sellele astuda, sellest üle astuda. „Kosmose“ kuraatorid selgitavad seda nii: „Sellegipoolest on inimkond alati tahtnud näha rohkem, kui silm seletab.“ Ja kosmosesse (ja kosmost) jääb alati olema silmale seletatavast lugematult rohkem.

Teiseks: katsumisihaga kaasneb sageli soov katsutu endale saada. On huvitav mõelda, mis sunnib minema Marsile, kus saaks minu teada elada ainult sügaval pinna all, sest puudub (piisavalt tugev) magnetväli. Miks panna magama hiiglaslikke summasid, selle asemel et siin Maal midagi konstruktiivset korda saata (teemat riivab väga poeetiliselt ja vihjeliselt oma „Valle Mortis’es“ Brooke Holm)? Vastusevariante on muidugi mitmeid: näiteks vajadus saada kätte Kuu ja Marsi varad, rajada Marsile mitte ainult majad, vaid ka majandus. Idealistlikum reaktsioon annaks mõista, et nii nagu kunagi mindi otsima maapealset paradiisi ookeani tagant, võib praegu hellitada illusioone, et suudame luua vaevatud maakerast eemal parema, vähem ressursse kulutava inimasustuse, taasavastada süütuse, rajada tõotatud maa. Eldoraado otsinguga läks, nagu läks; paradiisi avastamisest sai selle allutamine, mistõttu on raske uskuda, et paradiisi loomisega läheks kuidagi teisiti. Aga olgu suhtumine sellesse, milline tahes, kordub ajalugu siingi: silmapiir ei asu nüüd enam maapinnal, vaid kõrgustes, silmapiir terendab igas suunas, see kiirgab kõikjalt, see eemaldub meist valguse kiirusel.

Kolmandaks läheksin vaatamise juurde tagasi, sest palju probleemsem kui vaadata ja tahta vaadatut katsuda, sellest osa saada, on üldse mitte vaadata, jätta oma pilk tähevalgusest sütitamata. Tähistaevas, aegruumi ookean, kujutab endast kõige vägevamat seriaali maailmas – ja see antakse tasuta kätte, pidevalt, ühest hooajast teise, vaja läheb vaid pilvitut ööd. Miks mitte tunda huvi millegi vastu, mis on niigi alati (meie) kohal? Miks mitte selle järele haarata?

Aga haarata ei saa ainult käega, vaid ka sõnadega, kirjeldamisega. Seda võimalust käsitleb oma teoses „Rhi-Entry“ väga ägedalt Rhiannon Adam. Tema teoste kogum põhineb jaapani miljardäri Yuzaku Maezawa ideel saata kosmosse kaheksa kunstnikku, kes oleksid ehk suutnud kosmose uskumatut suurejoonelisust astronautidest paremini kirjeldada. Üks, kes umbes miljoni kandidaadi hulgast välja valiti, oligi Adam. Külastajal avaneb võimalus tunnistada tema teekonda. Adami kirjeldamisviis on ühtaegu vaimukas, tehniliselt nutikas (teose videoosas on ta põiminud omavahel isiklikud unistused ning kuulsate kosmoseulmekate kaadrid) ning emotsionaalselt kaasahaarav, ühtaegu sarkastiline ja romantiline.

Aga ilma et tahaksin kuidagi Adami hoiakut kritiseerida, jõudsin „Rhi-Entry“ ees seistes veendumusele, et tegelikult piisab ka taevasse tõstetud pilgust. Teisi­sõnu: Adami teose sõnum ja teostus on väga sümpaatsed, ent mu arust pole vaja kedagi kosmosse saata, sest me juba oleme kosmoses, me lihtsalt ei suuda seda meeles hoida, seda näha. Valgusreostus on reostanud ka meie võimalikku metafüüsilist kogemust, mille saaks kätte, kui suunata oma pilk tähistaevasse. Kosmos matab hinge ka maapinnal. Muidugi on oluline, kuidas pilku öötaeval hoida: kui juba on nii, et kosmos püsib meie pea kohal, siis võiks ta püsida ka meie sees, mõtetes. Mida see tähendab? Mu jaoks tähendab see ühtaegu midagi kohutavat ja lohutavat: mu elu on ühtaegu tähtsusetu ja imeline, ühtaegu habras ja vastupidav. Tõenäosus sellises reaalsuses ellu jääda on null, aga tõenäosus selles elama sattuda (ja mõnda aega elus püsida) liigitub lotovõidust suuremaks vedamiseks. See teadmine tekitab midagi väga tugevat.

Lõpetuseks selgitan korraks veel seriaali metafoori. Hakkasin valmistama siinset artiklit ette Kreekas. Seal tõusis õhtuti mere kohale Skorpioni tähtkuju, sõrad harali ja saba rõngas, väga ilus vaate­pilt, mida Eesti laiuskraadidel ei näe. Selle keskne täht Antares on üks suuremaid ja kaugemaid taevakehi, mida võime palja silmaga näha; kui asetada Antares Päikese kohale, jääksid nii Maa kui ka Marss tähe sisemusse. Tähe nimi tuleb kreeka keelest ja tähendab „Arese rivaali“ – aga Ares, Vana-Kreeka sõjajumal, toob omakorda meelde jumala roomapärase nime – Mars. Nii et kui ma vaatan Antarese punakat vilget, mõtlen korraga nii maailma füüsilistele imedele, näiteks Marsi julmilusatele maastikele,⁶ kui ka kultuuriloo rikkusele – põhja­poolkera tähistaeva uurimise käigus on võimalik saada selgeks märgatavalt suur osa antiikmütoloogiast. Piisab juba pilgust Luige tähtkujule, et mõtted läheksid Leda ja Zeusi lastele, sealt Trooja sõjale, sealt Homerosele, temalt edasi odüsseia motiivile, seejärel muidugi kosmoseodüsseiale jne …

Niisiis on mul pilku öötaevalaotusel hoides võimalus saada aktiivselt osa teaduse ja kunsti ammendamatust pärandist, elamise ja mõtlemise mõõtmatust ilust.