Raul Meele näitus „Huuu huuu huuu!“ Kastellaanimaja galeriis / Eduard Vilde majamuuseumis avatud kuni 27. XII.

Kas Raul Meele näitus on jõuline žest entroopia vastu? Või on see pigem ood püsitusele? Ühelt poolt on siin midagi ekstaatilist ja joviaalset – isegi hipilikku. Teiselt poolt kohtab näitusel julget suhestumist leina ja kaduvikuga. Meele värvilised joonistused on süsteemsed, isegi kangekaelsed, veatu joonega. Vitaalsuse ja surma vastuolu ei üritatagi lahendada, ei proovita neid sünteesida mingiks tervikuks või tarkade kiviks, vaid lastaksegi neil rahulikult koos eksisteerida. Nii on see väike näitus korraga intensiivsem, meditatiivsem ja ka elulähedasem kui nii mõnigi teine.

Kõik välja pandud joonistused on üsna hiljutised ning oma algsuuruses, näitus ise aga üles ehitatud erinevusele ja kordusele. Teosed on jaotatud rühmadesse või seeriatesse, valdav osa neist on jõulise värvikasutusega – tagasihoidlikud Kastellaanimaja galerii näituseruumid võtab Meele looming igatahes kenasti üle. Igasse rühma on kokku kogutud ühe motiivi teostused, enamasti annab pealkiri seeria mõtestamiseks vihje või soovitava eelhäälestuse kätte. Kui vaatajale sellest ei peaks piisama, on saatelehele lisatud iga seeria kohta veel paar fraasi, mis tähendust pisut rohkem avavad.

Juba näitusele sisse astudes on näha, et tööle hakkab just nimelt akrüüljoonistuste mass. Esimene kooslus kannab pealkirja „Titaanide armastus“: kõnealused titaanid on hajusalt piiritletud kolmnurksed geomeetrilised kujundid, nende omavahel kohtumise tagajärjel tekiks otsekui valguse ja varju mäng. Siin oleks ka nagu mingit tehnoloogilist tulevikulisust, seriaalsus ja korduvus toovad näitusele sisse mingi kummastavalt masinliku mõõtme. Saatelehel on siiski vihjatud hoopiski püramiididele ja vaaraode kadunud hiilgusele.

Siinkohal tuleks ka küsida, mida see paljundamine nende töödega teeb? Mis juhtub individuaalse teose tähendusega, kui ta on ümbritsetud oma lugematutest teisikutest? Kultuurikriitik Walter Benjamin kirjutas kunagi, et seoses tema kaasajal aset leidnud tehnoloogiliste arengutega hakkas ära kaduma kunstiteose ainulaadsus, ehk siis selle nõndanimetatud aura. Foto- ja filmikunsti levik tõi Benjamini sõnul kaasa revolutsiooni selles, mismoodi inimesed kunstiteostega suhestusid, ning teoste mehaanilise reprodutseeritavuse tõttu hakkas oluliselt muutuma ka see, kuidas kunstist ülepea mõtelda sai. Piir koopia ja originaali vahel hajus, aura kadumine tegi võimalikuks sellised teosed, mis vajasidki toimimiseks tööstuslikku paljusust. Kuid sellel näitusel toimub midagi muud: Raul Meele joonistused on kõik rõhutatult, nimme käsitsi joonistatud. See korduvus küll justkui meenutab tööstuslikku tootmist, kuid teoste ainulisus ei taha kuhugi kaduda. Igast tööst saab küll osa suuremast mustrist, ent just nimelt seetõttu pääseb iga üksiku teose eripära paremini mõjule.

Näituse teine seeria kannab poeetilist pealkirja „Igatsuse metsad“. Iga töö kujutab siin endast värvilise akrüülmarkeriga joonistatud joonte kogumit, mis tihedas koosmõjus moodustavad intensiivselt laetud metsa. Taas on esitatud samast motiivist mitu versiooni. Või siis täpsemini öeldes: iga igatsus on isevärki, kui mitte ise värvi. Ka siin kohtub tajusid nihestav lopsakus pisut tehnoloogilise esteetikaga: tänapäeva pilgule võivad need puud kohati pisut meenutada ka mõne digiprogrammi helifaili võnkeid. Nii hakkavadki erinevad gammad üheskoos vaataja teadvust tugevasti mõjutama. Kõigi näitusetööde puhul on tunne, et need võiksid omasoodu vibreerida: peale kujuteldavate helide võib mõte liikuda näitusel ka näiteks värvi­spektri iseärasuste juurde. Tekib tahtmine ka seda Meele metsade seeriat oma peas ise jätkata – mismoodi näeks välja näiteks infrapunase või ultravioletse tooniga joonistatud mets? Kogemus on igatahes võimas. Kaugemalt eemalt vaadates meenutab metsade seeria otsekui mõne hiiglase värvikarpi.

Kolmas joonistuste kooslus kannab pealkirja „Soolilled“ ning siingi satutakse vastamisi justkui metafüüsiliste värvinäitudega. On need ürgsed taimed, kosmilised urruaugud või hoopiski hubased tolmutuustid? Mingis mõttes on tegemist väga vormipuhta ja tagasihoidliku näitusega, kuid samal ajal on siin ka pöörasust, põlemist ja maksimalismi. Kuidas on suudetud ühendada kasinus ja ekstsess? Prantsuse filosoof Georges Bataille oleks sellise viguri ilmselt vägagi heaks kiitnud. Lilli (miks mitte ka näiteks elektronide võnkeid) meenutavad jooned tuletavad meelde, et mikro- ja makrokosmos on teineteisega paratamatult seotud. Meel justkui demüstifitseeriks oma kunstnikumina, võtaks selle küberneetiku kombel osadeks lahti, aga ainult selleks, et end siis veelgi tugevamalt jälle uuesti kokku panna, remüstifitseerida ja taaskehtestada.

Jällegi tuleb märkida, et need tööd pääsevad mõjule just nimelt oma massiga. Lisaks tööde vormilisele sarnasusele tasub mõelda ka sellele, et autor on loonud need selles laadis täiesti teadlikult. Iga teos sellel näitusel ongi juba algusest peale mõeldud olema mitmuses. See on eesmärgipärane, tungiline kordamine. (Iga teos meenutab oma grupi teisi liikmeid, kuid on valminud eraldiseisvalt.) Siit kumab läbi mingi kosmiline vajadus organiseerida, korrastada, taksonomiseerida. Võiks ju ka õigustatult küsida, mis juhtub iga üksiku teosega, kui ta oma kaaslastest eraldub. Mis neist teostest hiljem saab? On see juba ette iseenda arhiveerimine? Ettevaatav mälutöö? Kuid tegelikult see polegi oluline. Jah, mingis mõttes on tegemist väga tõsise (ehkki mitte nukra) näitusega. Aga ehk on selles hea tahtmise korral ka rõõmu? Võib-olla isegi mingit lõbusust?

„Vaated luigetiigile“ on ilusad ja melanhoolsed, ehkki mõistagi on geograafiline asukoht olnud kunstnikule kõigest käivitaja. Nagu ka teised, on needki tööd oma korduvuses omamoodi kirju meditatsioon, sisekaemuslik kaleidoskoop, ilutulestikuks maskeeritud ohe. Ometi on näituse asukoht selles mõttes igati sobiv, et seeria tööde ühine referent asub siinsamas, üle tee. Olles ise oma elu jooksul Luigetiigi ümber jalutanud vaata et poole maakera ümbermõõdu jagu, võin käsi südamel öelda, et see on tõesti ilusaid, vastuokslikke ja huvitavaid mõtteid äratav paik. „Vaadete“ seeria värvid on samuti kaunid, üks selle seeria töödest meenutab natukene transsoolisuse lippu.

Viimane kooslus, näitusega pealkirja jagav „Huuu-huuu-huuu!“ on selle kõige krüptilisem (nii hauakambri kui ka peidetuse mõttes) ja ühtlasi otseütlevam seeria. Seintel ripuvad Raul Meelele oluliste inimeste nimed, mille juurde on kirjutatud mõni luuleline või sõnamänguline fraas. Nimetatute seas on nii elavaid kui ka surnuid, ometi moodustavad nad kõik kokku mingi omamoodi müstilise terviku. Rohkem ei tahakski nagu selle kohta midagi öelda. Usun, et nende poeetiliste fraaside ja katkete põhjal saab moodustada ka mingi laiema Meele mõtte- ja seostevõrgustiku või mandala, aga ma ei taha seda teha. Teadmisest, et see on võimalik, antud juhul täiesti piisab.

Raul Meele näitusesse sisseelamine paneb mõtlema ka selle üle, miks on inimesel kunsti ülepea tarvis. Mida kunst inimesega teeb? Kuidas liiguvad ja settivad inimese kehas muljed välisest, mismoodi tekivad seosed tema sisemuses? See näitus toob kõik need võnked väga hästi esile.