Tõeline Lapimaa ei arenenud loomulikult Särestöniemi maalidega sünkroonis. Lapi kirjanik Timo K. Mukka (1944–1973) on kirjutanud aastal 1971, et kogu Põhja-Soome oli ääretu kõrvemaa, raba ja mets, vaarad ja jäätmaa. Võimalus elutingimusi parandada oli peaaegu olematu: igal pool oli tööpuudus ja linnaläinutest tühjaks jäänud külad. Eksootikaga edu saavutanud Reidar Särestöniemiga võrreldes on võimatu ette kujutada vastandlikumat kunstnikku kui Kalervo Palsa (1947–1987). Juba fassaad oli teisest äärmusest: kui Särestöniemi pigistas ühe signeeringu jaoks tühjaks tuubi kõige paremat õlivärvi, pidi noor Palsa materjalipuuduse tõttu asendama valge värvi hambapastaga. Aastal 1969 oma esimese näituse teinud Palsa oli enesessesulgunud noormees, kelle nägemus Lapimaast oli harva rõõmus. Palsa radikalism ja distants tekitasid vastupidise maailma võrreldes Särestöniemi värvide ja mütoloogiaga, seal valitsesid kuri naer, ahastus ja külmus. Palsa Lapimaalt võis leida kumuleerunud seksuaalsust ja kõikehõlmavat hingelist kaamost.
Kui Särestöniemi samastus loodusega, siis Palsa samastus oma kasvukeskkonna inimestega: allakäinud metsatööliste, töötute joodikute ja elult kolki saanud vaestega. Tema Lapimaa oli ääreküla elanike psühholoogiline maastik, kus tiirles varaküps kunstnik koos oma ihadega. Kogukonda ja üksikisikut liikuma panevate jõudude tõlgendustes lähenes Palsa Timo K. Mukka maailmale. 19aastase Mukka nägemus Lapimaast 1964. aastal ilmunud esikromaanis „Maa on patune laul” võeti vastu hämmeldunult. Jutustuses kandsid kultuuri eripära raske töö ja vaesus, seksuaalsus ja vägivald, usk ja surm. Paljudele nii Lapimaal kui lõunas esindasid need täiesti vale Lapi kirjeldust. Samad teemad ilmusid hiljem ka Palsa teostesse ning kordus samasugune tõrjumine ja valestimõistmine teoste vastuvõtmisel. Mukka ja Palsa kirjalikud ja pildilised kirjeldused Lapimaa inimeste elust olid tugevasti dramatiseeritud piirjoontega ja paisutatud, aga need põhinesid nähtul, kuuldul ja läbielatul. Lõuna kunstisalongide rahvas elas ja lõi kunsti teises, peenemas reaalsuses. Sealt vaadatuna olid põhja noorte radikaalide meetodid lisaks jämedakoelisusele ka vanaaegsed. Lõunas oli hinnas modernsem ja abstraktsem.
Kalervo Palsa, kes elas Kittilä kirikuküla väikeses õuekuuris ja hoidis seal peaaegu kogu oma loomingut, sai tuntuks alles pärast surma. Aga ka pärast hauatagust edu nähti temas kahekordselt kauget kuju: marginaalne kunstnik marginaalsest piirkonnast. Palsa õuel kulmineerus omal moel see kohalikkus, mis oli tuttav ka Mukkale ja Särestöniemile. Sünnikohaga seotuse puhul oli küsimus ennekõike meelemaastikus. Lapimaa ei olnud ainult teatud sorti loodus, vaid omalaadne mentaalne ruum, kus kaugus pealinnast tegi võimalikuks kummalisi asju. Mukka kirjutas 1968. aastal oma artiklis „Kas peaks looma põhja vabariigi” („Pitäisikö perustaa pohjoinen tasavalta?”) just nagu Palsa suunda ette aimates, et „toorus, armastus, viha, sadism, hirm ja pornograafia, hellus, enesega rahulolu ja onanism – need kõik saavad hästi elada perifeerias, kaugel”. Enam ei ole need Lapi kunsti tunnusmärgid, kuid tundub, et rahvusvaheliseks muutunud maailmas on neist saanud meie kõigi lähimaastik.
Tõlkinud Järvi Lipasti
Jyrki Siukonen (sünd 1959 Tamperes) on kunstnik-kontseptualist, muusik ja teoreetik. Ta on kaitsnud kunstidoktori kraadi Helsingi kunstiakadeemias 2001. aastal, õpetanud kunstiõppeasutustes Soomes, Inglismaal jm, näitustel esineb 1980ndate algusest.
