Alan Proosa näib ütlevat, õigemini kogevat, et meid ümbritsevad pidevalt lood, et me ei pääse neist välja. Ma vaatan midagi, see vaatamine pole kunagi süütu. Ei analoogfotoaparaadi Horizont, ei Alani, Anna või Funese suhtes. Aparaat toob välja mälestuste ning igatsuste kihistusi. Kirik marsipunases taevas, kuplid maa poole; lennuk, mis lähemal vaatlemisel on lind ning jääb mind unenägudesse kummitama; kellegi käed kui punctum Pariisi horisondil. Millegipärast tekib tunne, et olen sattunud surnuaiale. Surnuaed piltidel, millel kihtidena lasuvad metroojaama väljapääsud ning kus maamullast tõusevad raudmehed, haakub kontseptsiooniga minust kui surnuaiast. Ma olen surnud, sest kannan endas surnud mälestusi. Illusiooni mälestustest kui millestki elavast. Fotod on topised, ma ise olen mälu täis topitud topis. Ma ei saa vaadata Alan Proosa näitust, mõtlemata ammu surnud nägudele ühes basseinivees Rael Arteli endises galeriis (Alan Proosa näitus „Unustamise register” 2006. aastal). Tookordsetest inimnägudest sai läbipaistev vesi. Mina aga ei paista läbi, ma kannan endas edasi nii seda basseini kui ka näota Madonnat. Minu horisont pole puhas, seal paistab see, mida ma mäletan.
Alan Proosa maailm on fragmentaarne, seostatud, kihiline, täis mälu. Kronesteesia töötab lakkamatult. Paralleelselt loksub basseinivesi, luksub Notre-Dame’i tuvi, inimesed pildistavad midagi, mida enam pole. Olen justkui sattunud kellegi isiklikku fotoalbumisse. Kunstnik aitab meelde tuletada seda, et olen võõras fotoalbumis midagi tähtsat enda kohta unustanud. Ma ei saa vastuseid ega viiteid, saan kriipiva tunde, et see „midagi” on jäädavalt ununenud. Tekib tunne, et kui ma ootan, siis ehk tuleb meelde. Lähen oma mälestuste depoosse, iseenda hoiukambrisse, ning ootan. Kohtun Erkki Luugiga, kohtun Funesega, kohtun Alan Proosaga ning näota Madonnaga. Lind jääb lendama taevasse ning kuni ta alla kukkunud pole, lendab ta seal edasi. Funes kõneleb Erkki Luugi häälega: „Depoo käikudes voolab minevik nagu klaas, kaevandused, embused, depood, depoo käikudes vedeleb polt, nutab olematu depoo, seal kus nutab depoo, depoo käikudes on uks, mille taga voolab depoo kuldne selgroog.” (Erkki Luuk „Sinu suvi””).
Unustamise register täieneb. Noormeeste kamp jääbki sõitma oma horisondi poole keset merd, esiplaanil laialt naeratav suu. Lust for life. Ja ma tean, et Suurte Ajalugude sees elavad unustatud ajalood, inimeste lood, minu ja sinu lood.
