Majandus kasvab koos tarbimise tõusuga. Hoolimata kliimakriisist ja ületarbimisest püütakse arendada loodusvarade ammutamisele ja eksportimisele keskendatud mudeleid, selleks et suurendada tarbimist. Inimkond on justkui maailma üle võttev invasiivne liik.

Emeriitprofessor Donna Haraway selgitab raamatus „Raskustes püsimine. Hõimuloome ktulutseenis“ teiste liikidega nii-öelda ühise kanga kudumise vajadust.¹ See mõtteviis tähistab  teiste maailma olendite mõistmist, austamist ning selliste viiside otsimist, mis võimaldaksid ühise edenemise heaks koos töötada.

Arhitekti roll peab olema paremini kooskõlas (loodus)keskkonnaga: tuleviku kindlustamiseks tuleb tegeleda uute elusüsteemide loomise ja katsetamisega. Ruumi loomine peab olema teadlikum, peale poliitiliste ja majanduslike vajaduste tuleb arvesse võtta ka meeli, keskkonda, ressursse.

Valgasustatud Eestis on rahva elu sajandeid kodustatud loomadega läbi põimunud ja nendest sõltunud. Loomadega sümbioosis eluviis on õpetanud vastutustunnet ja tugevdanud keskkonda arvestavat moraali. Viimase sajandi jooksul, kui masstootmiseks koondati loomad suurfarmidesse, on kaotsi läinud teadmised, kuidas maailmas koos loomadega elus püsida.

Aina vähem on isasid, kes pärast tööd seenele lähevad, emasid, kes tooli parandavad, ning veel vähem lapsi, kes lasevad hommikul enne kooliminekut lambad aedikust karjamaale. Veel hiljuti nii normaalne eluviis on saanud pärimuseks.² Linnas valitsev tarbimiskultuur sõltub pikkadest tarneahelatest ning talus tallel hoitud oskused, mil viisil lambast käpikuni jõutakse, on haihtumas.

Kaido Kama on väitnud, et inimkond pole kunagi olnud nii haavatav nagu praegu, ollakse unustamas, kuidas hoida end soojas ja söönuna. Kerksuse tugevdamiseks on tähtis hoida ja arendada ellujäämiseks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Elav abiline

Kliima soojenemisega intensiivistuvad ka Eestis kuumalained ja valingvihmad. Taimestik aitab ekstreemseid olukordi leevendada: taimed puhastavad õhku, parandavad pinnast, et vesi sinna imbuks ning pakuvad kuumal päeval varju ja leevendust.

Masinaga niidetav taimestik on ajapikku jäänud liigivaeseks ega suuda neid ülesandeid täita. Selle tagajärjel laienevad kuumasaared, suureneb õhusaaste ja linnas olemine on üha ebatervislikum. Lahenduste üle arutledes kirjutab Priit-Kalev Parts: „Ökoloogid peavad keskkonnakriisi lahendamiseks hädavajalikuks maastiku taasmetsistamist väljasurnud suurimetajate ekvivalentide ja kariloomade abil.“³

Murule meeldib olla söödud, ütleb bioloog Mart Meriste.⁴ Mil viisil saaks lambad kui maastiku vormijad ja muru hooldajad tagasi linna tuua ja nendega koos toimetades villa linnale väärtustada?

Toetudes Harawayle uurin, kuidas liikuda antropotseenist ktulutseeni, õppida hätta jääma ning nostalgiliste lahenduste asemel koostöös lammastega tulevikku vormida.

Lambad ja linnarahvas

Kunagi said Tallinna karjamaad alguse kohe vanalinna linnamüüri tagant. Veel 1960. aastatel võis Mustamäel esimeste trollide kõrval kohata lehmi maastikku hooldamas. Loomade suurfarmidesse viimine tähendas efektiivsuse ja liinitöö esikohale seadmist. Looma elufaasid suleti nelja seina vahele. Elavad abilised asendati masinatega. Selle tagajärjel ununesid nii teadmised kui ka oskused inimeste ja loomade maailmas ühiselt hakkama saamisest.

Nüüd on linnalambad taas maastiku hooldajaks võetud Pariisis, Gentis, Berliinis, Montréalis ja ka Tartus ja Viljandis. Viljandi ja Tartu linnalambad, aga ka kogemused mujalt maailmast on näidanud, et loomadele linnas ruumi andmine tugevdab nende hooldatavat taimestikku, pakub rohkem ruumi linnas pesitsevatele väike(mets)loomadele, parandab linnakeskkonda, turgutab ja tugevdab inimese vaimset tervist.

Pariisis tegutsev karjus Julie-Lou toob oma lambaid linna, et täiendada nende toidulauda. Ta usub, et lambaid alahinnatakse. Nad saavad väga hästi hakkama kõnniteel kõndimise, rahulikuks jäämise ja punase tule taga peatumisega. Linn võib olla ka lammaste keskkond.⁵

Üks põhjus, miks lambad on nüüd linnas paremini vastu võetud kui muud kariloomad, peitub selles, et nende sõnnik ei haise nagu osal teistel rohusööjatel. Talvel on lambad paiksemad, sõnnikut on siis kergem koguda ja väetisena kasutada. Suvisel ajal lagunevad lammaste väljaheited kahe nädalaga ning neis on toitaineid ja seemneid, mis rikastavad mulda ja suurendavad piirkonna liigirikkust.

Suhtlus loomadega mõjutab ka inimese vaimset tervist. Linlastel esineb aina tihedamini puudutuse defitsiit, mis viib vaimse tervise probleemideni. Üks viis seda ennetada ja ravida on loomateraapia.⁶ Kui loomadele austavalt ligineda, kuulavad nad hoolikalt ja lasevad ka keret sügada, vaevu saab ära minna. Lammas eristab sadu nägusid, tunneb ära oma inimesed ja maa-ala ning on väga mõistev naaber.⁷

Linnas võiks lambaid toetada väljaõppinud karjused ning ajutiselt karjatatavate aladega külgnevad ärid. Pika ajalooga karjatamine on põimunud traditsioonide ja rahvapärimustega ning karjatamise teadmised on kandunud üle põlvkondade. Need teadmised on loomade seinte vahele viimise tõttu kadumas.

Linnakarjuse rollis on midagi, mida inimene koos lambaga avastada ja kujundada saab. Karjus peab õppima nägema ja tähelepanu pöörama. Seoste loomine on viis, kuidas uuenenud keskkonnas koos edasi elada.

Palju kära, vähe villa

Lambapidamises on suur töö pügamine, sest kui inimene oli pronksiajal võtnud lambapügamiseks kasutusele noa ning rauaajal lambaraua, toimus ka lambavillas muutus: lammas ei vabanenud villast enam ise. Inimene võttis sel moel lamba eest vastutuse, tekitas endast täieliku sõltuvuse. Villaga kauplemine on olnud inimkonna majandusajaloo tähtis osa ning ammustest aegadest oleme villa väärtuslikuks materjaliks pidanud.

Viimastel aastakümnetel on sünteetiliste kangaste tarbimise tagajärjel villa väärtus langenud niivõrd madalale, et lambapidamine ei tasu ennast enam ära. Villa kokkuostupunkt võib olla kohast, kus lambaid peetakse, väga kaugel. Ja kui võtta arvesse transpordikulud, siis pole lambapidamine ja pügamine ning villast rõivaste jm tegemine enam tulus.⁸

Eestit läbib üpriski suur villavoog, kuid enamik Eestis töödeldavat villa imporditakse ja pärast töötlemist eksporditakse, sest suuremate mahtude töötlemine on tulusam. Selline optimeerimine on viinud olukorrani, et igal aastal koguneb vähemalt 50–150 tonni jääkvilla – materjali, mida ei kasutata ära.

Kui uurida lambavilla omadusi, on selge, et tegu on lamba ja inimese koostöö tulemusel saadud kvaliteetse materjaliga. Sel on hea soojapidavus. Villa karva ehituse tõttu võtab materjal endasse kuni 35 protsenti niiskust nii, et materjal ei tundu niiske. Ka kehvema  kvaliteediga villakiud neelab heli, tulemuseks akustiliselt meeldiv ruum. Vill neelab ja neutraliseerib siseruumis levivaid raskmetalle, toksilisi gaase, lenduvat orgaanikat ja lõhnamolekule. Erinevalt sünteetilistest materjalidest ei kiirga vill kuumutamisel osakesi enam õhku tagasi. Kunstiakadeemia villaekspert Katrin Kabun on väitnud, et villane vaip võib õhku puhastada kuni 30 aastat.⁹

Villa kokkuostusüsteemi puudumise tõttu on karjapidajatel kasulikum lämmastikurohke vill kas maha matta või põletada. Praeguses maailmas, kus väetis on kallim kui polüester, on see vägagi arusaadav. Aga siiski tasub mõelda: kas vett hülgav, soojust hoidev, heli summutav, õhku puhastav (pesemata) toorvill leiaks vahekasutuse ka ehitusmaterjalina?

Pidevast kasvunõudest ja loodusvarade ekspluateerimisest mõjutatud mõtteviisi toel edendati naftapõhiste materjalide masstootmist ja need asendasid kiiresti looduslikud materjalid. Tänapäeva ehitus soosib lamedaid pindu ning materjalide kihiline katmine nõrgestab materjalitaju. Rohkelt töödeldud materjalid on loodud püsima ning mürgitavad vaikselt kodude sisekliimat. Looduslikud materjalid hoopis väljendavad oma vanust ja päritolu.

Inimkonna ellujäämiseks on vaja teadmisi ja oskusi edasi anda, teha seda oma kätega, praktiseerida ja arendada. Kohalike käepäraste materjalide kasutamisega luuakse kasutaja ja hoone vahel parem side ning lihtsam on hooneosi uuendada. Säilivad ka teadmised materjali kasutamise kohta.

Ehituses villa kasutamist uurides tuleb läbi mõelda, milline on kohalikest materjalidest arhitektuur. Villa teadlik kasutamine pakub huvitavaid võimalusi arhitektuuri taktiilsuse suurendamiseks. Vill on pehme ning seda saab kergesti kokku pressida, kuid elastsuse tõttu selle esialgne vorm taastub kiiresti.¹⁰ Materjal suhestub inimkehaga ja rikastab ruumitaju.

Villaseintega maja võib olla paksude kumerate seintega nagu talvine sulejope. Või hoopis lame ja pehme, saviseina võib katta vildikihiga.

Toorvillast ehitamist on praktiseerinud kunstnik, Braunschweigi tehnikaülikooli professor Folke Köbberling, kes on avaldanud raamatu „Wollbau. Wolle – eine unterschätzte Ressource“ („Villaehitus. Vill kui alahinnatud ressurss“). Ta alustas katsetamist tellisseina soojustamisest ja külmasildade vähendamisest, lisades uue puitkonstruktsiooni vahele savis leotatud villa. Tänu villa suurele paindetugevusele tugevnes see kuivades komposiitmaterjaliks. Efektiivsemaks ehitamiseks on ta tudengitega teinud savikrohviga kaetud savi-villa-paneelide prototüüpe. Soojustamiseks on Köbberling teinud rohkelt villasisuga džuudikangaseinu.¹¹

2012. aastal valminud arhitekt David Kohni Valge Maja (London, The White Building) teise korruse laes olevat lambavilla hoiab kinni punane võrk. Kumer villane lagi soojustab ruumi ning täiustab galerii akustikat.

Eriti hästi saab villaga soojustada olemasolevaid hooneid. Tihtipeale nõuab muinsuskaitse hoonete seest soojustamist, kuid õhku ja niiskust kinni hoidev vahtpolüstüreen tekitab kergesti hallituskoldeid. Vill reguleerib ja imab niiskust, seepärast seinakonstruktsioonide vahele vesi nii lihtsalt ei kondenseeru.

Näen potentsiaali ka viltfassaadide edasiarendamisel. Need on end tõestanud ja neid on aastatuhandeid kasutatud näiteks Mongoolias ja Kõrgõzstanis jurta fassaadina. Šveitsis tegutsev arhitekt Saikal Žunušova lõi 2024. aastal Lausanne’is lambavillavildist testfassaadi. Eestiski tuleks katsetada selliste kompimismeelt ergutavate fassaadidega.

Tulevikulinn koos loomadega

Talurahvatarkuste linna toomisel on varjatud võimalusi. Tänapäeval on materjali tarneahelad liiga pikaks venitatud, kuid ellujäämiseks vajalike teadmiste säilitamiseks on tähtis leida linnas ruum ka loomadele, otsida võimalusi koostööks.

Ühistöös luuakse kõigile tervislikum ja põnevam elukeskkond kõigile liikidele. Keskkonnaga arvestavalt ehitades arenevad tooraine töötlemise teadmised ja oskused ning tugevneb ka inimkonna vastupidamisvõime.

Lammaste kaasamine linnaellu toob linnamaastiku hooldamise ja villa töötlemise inimestele lähemale ning võimendab loomsete andide väärtustamist.

Muidu maha maetavat lambavilla tuleks enne kasutada ehitusmaterjalina, selleks et vähendada tööstuslike materjalide hulka. Vill kui loomult pehme, soe materjal peidab rohkelt võimalusi harjumuspärase ruumikogemuse ümbermõtestamiseks.

Villakasutuskultuuri arendamisega hoitakse nii keha kui kodu soojas.