Boris Bernštein mainib 1998. aastal muu seas „irratsionaalset hirmu lõpmatuse ja määramatuse ees“, mis haarab meid Sirje Runge maalide ees. Ta arutleb ka, et vaid kunstnik ise saab seda leevendada, pakkudes vaatajale mõningaid vormilisi liigendusi oma maalide ääretus kosmilises tühjuses.
Näib, et aastal 2025 on see hirm ikka alles ning sügiseks levinud üle kogu Tallinna kunstiskeene. Lisaks Runge suurele retrospektiivile „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ Kai kunstikeskuses on Kumus näha elulooline ülevaade „Mari Kurismaa. Videviku geomeetria“, Temnikova ja Kasela galeriis Sirja-Liisa Eelma ja vendade Quistrebert’ide ühisnäitus „Zoom“ ning lisaks veel oli fotokuu raames oktoobri lõpuni pop-up näitusepinnal Saarineni majas aadressil Pärnu mnt 10 näha personaal „Aiad. Tanja Muravskaja ja valgus“. Kõik need näitused on rinnutsi läinud, taas kord Bernšteinilt sõnu laenates, esemetu maailmaga, külvanud vaatajas tunnetuslikku pidetust ning vajadust haarata turvalise ja tuttava valveterminoloogia järele.
Ent minimalism, abstraktsionism ja metafüüsika hõlmavad praeguseks juba liiga suurt uurimisterritooriumi, et midagi öelda nimetatud kunstnike kohta. Isegi kui lisada leeme sisse mõni household name, näiteks Kazimir Malevitš ja Piet Mondrian, jääb supp ikka lahjaks, opkunsti ja Victor Vasarelyt maitseks juurde tempides avastame juba, et üritame nelja naiskunstniku loomingut tõmmata nõndanimetatud esiisade ürgsele ning häirivalt alfaisasele liistule – jälle ei ole hea. Peaks ju ometi olema võimalik ka soospetsiifilisem taustamaastik luua. Jah, Hilma af Klint, kelle loomingut sai kümmekond aastat tagasi samuti Kumus näha, tema on see abstraktse kunsti pioneer ja ajalooline eeskuju, kes sobib parimal viisil juhatama sisse meie naiskunstnike visiite meelelise maailma värava taha.
Runge ja Kurismaa on vastavalt omandanud Eesti Kunstiakadeemia disaineri ja sisearhitektuuri hariduse. Lisame siia Andres Toltsi, Vilen Künnapu ja Leonhard Lapini ning oleme sunnitud oletama, et eesti modernismi metafüüsika läte voolabki välja sealt, kunstiakadeemia disaini- ja arhitektuuriteaduskondadest, sellel on ruumihariduslik põhi ning soov puhastada esemelist maailma, algselt ka tungiv vajadus luua 1970. aastate Nõukogude tegelikkuse kõrvale paralleelne alternatiivreaalsus ning lahkudagi sinna. Takkajärgi tuleb tõde tunnistada, mehed jäid siiski sealpoolsuse väravale kõõluma, flirtima popi ja opiga, naised läksid edasi, kaugemale kui keegi teine enne neid eesti kunstis. Tolts, Künnapu ja Lapin säilitavad oma maalides ja graafikas tugeva disainerliku ja arhitektuurse tunnetuse, jäävadki tegelema metafüüsika helkidega linnaruumis, armastavad värve ja elu, kumeraid kehavorme ning joonlaudu, malle ja lekaale, millega harjumuspärast elutegelikkust lõikuda. Runge ja Kurismaa jätavad aga ilmaliku argipäeva lihtsalt seljataha. Kuigi Runge 1970. aastate maalid sisaldavad karget konstruktivismi ning Kurismaagi tuleb 1980. aastatel maalipilti geomeetriliste interjööridega, on mõlemad üsna pea sedagi endalt maha raputamas. Igasugune esemelisus ja ruumitunnetus on 1990. aastatel määratud haihtuma: panoraamid, kontuurid, ruumimarkerid ja sügavusperspektiivid teevad aina rohkem ruumi valgusele ja värvile, seinte ja silmapiirita ruumile, hajusatele kumadele, mis ei paku vaataja pilgule fokaalpunkti, mille küljes rippuda. Ime siis, et võtab kõhedaks.
Kes ei ole üksi olnud, pole kunagi iseendaks saanud …
Kai kunstikeskuses avanenud personaal, millega Runge kuuldavasti pärast pikka valulemist oma käed maalikunstist lõplikult puhtaks peseb, vaatab mõistagi tagasi, tema loomingulise tee algusse. Ent pigistab ühe silma kinni. Näitusele ei ole jõudnud tiheda joonvõrgustikuga kaetud geomeetria-mandalate seeriad 1970. aastatest, ka edukad katsetused opkunstiga samast ajast. Puudust võib tunda Runge kunstnikutee sümboolsest algusest, 1975. aasta EKA diplomitööst „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“, milles opkunstile omaste krellide põhivärvidega täidetud stereomeetriad pakuvad kirevaid ja fantastilisi ideid Tallinna linnaruumi ümberkujundamiseks ning reedavad juba noore kunstniku iha metafüüsilise ülevuse järele. Liisk on langenud teisale, üldpildi ühtluse huvides esindab näitus poolsajandi võrra hilisemat Runget, kosmilise ääretuse loojat, kellele Kalaranna kaunistamine on liiga väike ülesanne.
Sestap on teekonna algusestki valitud ree peale teoseid, mis kõlavad kokku 2025. aasta Runge lõppjäreldustega kunsti võimalustest ja eesmärkidest. Näituse pealkiri, mitmeosaline, nagu ta on, pakub vanade maalide taaskohtumise agendaks hoopis valgust. Ning muidugi ka Sirje Runget ennast kõndimas läbi valgusest vormitud ruumide, silmitsemas panoraame, mille on esile mananud valguse kohtumine varjude ja ruumiga. Valgusmaastikud on, kui mõtet edasi arendada, haprad, nagu pealkiri toonitab, ning vist ka põgusad, muutlikud. Näha on, et Runge voolitud valgusel pole ei lähte- ega sihtkohta, ent sellele on omane äratuntav hajumine avaruses, spetsiifiline murdumine aina pastelsemates, aina piimjamates toonides, mida võib märgata hommikustes udujoometes tüüne mere kohal. See miraažide mäng püüab Runge pilku, see kaame valguse võime hargneda veepiiskades laiaks värvipaletiks ning maalida otse õhku olematu pintsliga olematuid maastikke, see pakub pinget. Meenub Riho Sibula ammune arutlus sellest, et Jimmy Page suutis intoneerida muusikalisi fraase ka seal, kus kitarri kael ja keeled olid juba lõppenud.
Marinistikast on Runge valgusekäsitlus siiski kaugel, ka tavalised heliredelid ei ulatu selleni. Näeme, et tema valgus kõnnib korraga kahte rada, millest vaid üks on jõudnud tänasesse päeva. Ühena vanimatest on näitusele leidnud tee 1979. aasta maaliseeria „Valgus“. Selle läbivaks motiiviks on pilkases pimeduses terendav kitsuke sissevaade ühte teise ruumi, nimelt safiirsiniselt sügavasse sinasse siin, kauguses smaragdrohelise pagupunktina haljendavasse rohelusse teisal, kolmandal maalil, aga taamal mingi arhitektuurse liigenduse varjus lõõskavasse kumasse, mis ainsana valgustab pilkast ööd.
Pimeduse pragunemine valguse survel ning sellest kokkupuutest sündiv värvispekter on vaatajale ulatatud eukleidilise korraarmastusega, kahe maailma kokkupõrge on võtnud täisnurkse sisselõike kuju, ühe maailma kude ja kangas on küll rebenenud, ent see kosmiline draama on jäänud truuks geomeetria põhivormidele. Pimeduse ja valguse vaheline portaal reedab tahukate ning ristkülikute sümmeetriat, ringide, kolmnurkade ja kuupide ranget harmooniat. Ent Eukleides ja Isaac Newton pole ometi sellele näitusele kutsutud. Loodus pole vaid matemaatika, optika pole vaid valguse ränd vaakumis.
Pole vist patt hõigata, et Runge uurib valguse dispersiooni, kromaatilist hälvet. Saatetekstides ei peatuta asjata Johann Wolfgang von Goethe subjektivistlikul värviteoorial 1810. aastast. Asjata on küll mainimata jäänud Arthur Shopenhaueri kuus aastat hilisem ja veelgi radikaalsem värviteooria, mis õõnestas samuti Newtoni füüsikalist värviteooriat ning avas enese teadmata ukse impressionismi ja fenomenoloogia töömaile. Goethe, Schopenhauer ja Runge näivad tõepoolest olevat ühisel seisukohal pimedusest kui valguse loovast kujundajast, valguse nägemise eeltingimusest. Valgusvihk saab äärejooned ikkagi vaid pimeduses, helendav kiir muutub nähtavaks vaid öös. Seega pole must värv miinusmärgiline poolus, ammugi mitte antiaine ja valgust neelav must auk. Ei, öö osaleb aktiivselt ja vältimatult valguskogemuste loomisel, on lahutamatu osa neist. Seda tunnistame neis niinimetatud pimeduse maalides.
Hele-tumeduse kontraste pole võimalik vastasseisudeks dramatiseerida päikese käes – „ilu võrsub vastandite leppimise piiril,“ kinnitab Goethe. Ent järele mõeldes, mis teooria see ka on, pigem lihtsalt hiilgav proosa, mis aitab kaasa materialismi kukutamisele, pigem kirjanduslike kalduvustega laborandi märkmed erivärviliste objektide võimest laenata üksteiselt peegeldusi ja helke, sõna otseses mõttes luua ja/või hävitada üksteise värvilisust lihtsa ümberpaiknemisega ruumis, taustatumedusega mängides jne. Vaid mokaotsast võib jagada kiitust Goethe veendumusele värvide vaatemängu võimest mõjutada vaataja tserebraalset tegevust, punase väest õhutada lõõmavat otsusekindlust ja teotahet ning sinise kalduvusest turgutada jahedat melanhooliat ja meditatiivsust. Ei kipuks kinnitama üldisemat väidet, et värvide spekter genereerib vaatajas ka vastava tundeseisundi, vastava emotsionaalse spektri. Et punane iseenesest on soe ning sinine külm.
Ma olen ikka elus veel …
Kui minna Runge näitusele ja silmitseda näiteks töid „Maastik III, IV, IX, XI“ 1981. aastast, tuleb endale tunnistada, et värv ja värvitaju on kaks eri asja, tegelikult isegi kaks eri maailma. Näeme, et värviaistingud sünnivadki Goethe polaarsuste vaimus, pimeduse ja valguse koostöös ning mõistuse häälest rikutuna; alates sellest, et aru pöörab reetinal tagurpidi peegelduva reaalsuskujutise taas jalgele, et toita kognitiivset rutiini, üldlevinud arusaama sellest, mis asub ülal ja mis all. Runge maalidel puudub aga ruumiline koordinaatteljestik, üleval, all, vasakul, paremal on lihtsalt puudu, kohataju on tühistatud, pole ka aja kulgu ning neil kolossaalsetel struktuuridel, mis piltide ääretus avaruses triivivad, ei näi olevat ka kaalu, gravitatsioongi on kehtetu.
Ent säilinud on polaarsuste, kontrastide rõhutamine, hele-tumedus on terav. Esiplaan ja taust on teineteisest kaugel, küllastatud põhivärvide ja lahjendatud sekundaartoonide dialoog on eskaleerunud ning esindatud on ka värvispektri lai diapasoon nn külmadest soojade toonide vastasseisuni välja. Ka kompositsioonide geomeetriline karskus, kujutiste nõelteravad kontuurid on vaheldatud, nimelt aeglasemate tonaalsete üleminekutega. On näha sooja värvigamma tabamatut jahenemist, ühe vastandi ümbersündi teiseks, karmiinpunase muteerumist sirelilillaks, kuuma ja jäise vahel kummitab ning kriibib silma magenta, aju enda leiutis, millele füüsikas polegi lainepikkust antud.* Spektrivärvid on kohtunud geomeetriaga ning alla vandunud metafüüsilisele vaibile.
Ime siis, et põue hiilib hirm – vaataja on avakosmosesse pudenenud astronaut, kes kipub abitult oma turvalisest tähelaevast eemale hõljuma, üksi jäetud lummutistega oma silmamunal. Tunne, et vaataja on paisatud hõreda õhuga kõrgesse stratosfääri, süveneb Runge monokroomsete maalide ees. „Maastik XVIII“ 1981. aastast ning sellele järgnenud seeria – astraalne sina on kõige tugevam siin, õigupoolest toobki see jahe monokromaatilisus kunstniku tänasesse päeva, kuna vastandvärvide dialoog katkeb enne üheksakümnendate künnist. Üle jääb vaid hämmingus ja õuduses tunnistada kaugenevat Maad ning lõpuks vaid seda embavat lasuurset, õhkõrna ja udupeent hapnikumaski, hääbuvat valkjat sina.
Planetaarne meeleolu ei ole juhuslik, näitusel kõlab peidetud muusika, ammu kaduviku orbiidile siirdunud Voyageri lindistatud staatiline müra kosmoses, sfääride muusika, musica universalis, jumalik harmoonia, mis Johannes Kepleri väitel sündivat planeetide ringkäigust taevakaarel, see kume kõikjal viibiv ülemheli, mis olevat kuuldav vaid hinges, mitte kõrvas. Ja leidub Goethegi teoorias sarnaseid usuhüppeid muusikalise astroloogia rüppe, kõrvu veendumusega, et sinine on tagasitõmbumise, erakluse ja meditatsiooni värv. 1994-1995 võtab Runge uuesti üles „Valguse“ seeria teemad, ent eesmärk on uus – koguda spektrivärvid uuesti kokku valgesse tonaalsusse ning modelleeridagi vaid sellega, kodutu helendusega, mis pole veel mateeriaga kohtunud, atmosfääris peegeldunud, veetilgas murdunud. Ring hakkab täis saama. Nüüd omandab tähenduslikuma kaalu näituse algust valvav triptühhon „Kolm: Kolmnurk. Ruut. Ring“ (1979), milles geomeetria ja konstruktivism, isegi opkunsti tavapärased võtted vormida ruumitaju on kõrvale heidetud ning maalide süžeeks on vaid valguse vaiksed üleminekud. Draamat on siin vähem. Isegi monokromaatiliseks oleks seda triptühhoni eksitav nimetada, tonaalsuste gradatsioon puudub, küll aga näeb, kuidas valge võtab üle erivärviliste ja -kujuliste raamide fluidumit, sedamööda kuidas pildipind läheneb raamile. Valgusest tehtud ruum kuhtub äärtes tuhmimaks ning keskpaik kummub seevastu esile, raamide värvikatest helkidest puutumata tsentrisse ilmub iseenesest intensiivsem piimjas helendus. Tean mõistusega, et seda Linnuteed ei ole seal, et see on silmamoondus, ent ometi ma näen seda. Silm talitab omasoodu.
Sama kimbatus tabas mind 2004. aastal arhitektuurimuuseumis, monumentaalse „Suure Armastuse“ hõbedaselt kirjatud lõuendi ees. Silm otsis figuraalsust ja tähendust, tõrkus lahkumast suure hõbehalli sisse, rippus neis spaatliga tõmmatud metalsetes helkides nagu kärbes tüllkardinas. Inimene võib leppida oma surmaga, aga mitte mõttega selle tähendusetusest. Kunsti puhulgi näib kehtivat sama reegel; kui keegi astub semiosfäärist välja ja summutab oma tegudes kõik maapealse tähendustemasina kõlad ja kajad, siis, kahtlemata, haarabki selle teo tunnistajaid Bernšteini mainitud irratsionaalne hirm, pidetus, semantiline kaalutaolek. Runge ise, endale truuks jäädes, on aga vahepeal rutanud veelgi kaugemale tee peale, veelgi pikemalt teistest ette. „Suur Armastus“ on juba mitu aastat väärikalt lagunemas Rocca al Mare vabaõhumuuseumi õueekspositsioonis ning tema ise Elen Lotmani abiga väntamas filmi enda suremisest. Stoilisel meelerahul on hind, mõtteid enda surelikkusest ei tohi heita homse varna.
Artikli pealkirjadeks on Sirje Rungelt näpatud laused ETV vestlussaatest „Plekktrumm“ 27. oktoobril 2025.
* Et siinkirjutajal on diagnoositud osaline daltonism värviringi soojema gamma eritlemisel, ei ole vaja tema juttu võtta puhta kullana.
