Just nimelt kammertooni, sest tegemist oli kammerliku, sõpruskondliku või isegi perekondliku üritusega. Küsimus ei ole publiku hulgas: Sagritsa muuseumi parkimisplats ning teeveer oli autosid täis, Tallinnast oli tulnud spetsiaalne busski, kohalikest suvitajatest rääkimata. Isegi mitte selles, et ürituse kuraator Teet Veispak oli haaranud kaasa enam-vähem ühe põlvkonna, laiemas mõttes sõpruskonna esindajad. Asi on pigem esitlusviisis, esineja ja publiku suhtlus-, kõnetusviisis, spetsiifilises kommunikatsioonis (kohati isegi akommunikatsioonis). Selles kontekstis pole isegi tähtis, et performance’i alla ei saa kuidagi paigutada Hannes Varblase luulelugemist, Valeri Vinogradovi installatsioonist kõnelemata. Selle õhtu käsitlemisel pole mõtet kasutada üldiselt omaks võetud termineid, arutada, kas tegemist oli performance’i või millegi muuga, kuigi, nii Siim-Tanel Annuse riiklikke protseduurireegleid järginud lipu langetamine, äraviimine, n-ö riigi ärasaatmine; Jüri Ojaveri kivi matmine, aga ka külvamine (loojang kui millegi algus); yuppie’likult rõivastatud Elani šamanistlik tants Selja jõe luhal, Raoul Kurvitza tsitaatidega küllastatud tõerituaal kui ka Leonhard Lapini värviõpetuse visualiseerimine ning degusteerimine vastasid igati performance’i-žanrile.
Kalame talu õuele oleks nagu kogunenud suurpere – sugulased ja hõimlased, kõigil hingel mingi välja ütlemata lugu, eluseik, tõdemus. Ilja Sundelevitš kordas Runneli sõnu pigem iseendale, komistades, kogeledeski, aga kindlas, mantralikus rütmis. Sõnad vormisid ajaliselt ettepoole vaatava, neid saatev pildijada – Käsmus suvitanud vene kontseptualistliku koolkonna suurkujudega seotud paigad – tagasivaatava ettekujutuse. Aga mõlemad, nii sõna kui pilt, voolasid kindlas, mantralikus rütmis. Kõik kestis ja kestab edasi. Ka Jaan Toomiku Jaan Paavlet meenutav etteaste samas ruumis, galeriiks kohandatud rehealuses, oli üles ehitatud liikumisele, voolamisele, kulgemisele. Videoklipis said kahe Jaani, Toomiku ja Paavle nägu üheks, kuid seda vaid pelgaks hetkeks, et taas olla ise, eraldi, Paavle ja Toomik. Olen kindel, et pole ühtegi Paavlega kokku puutunud inimest, keda tema ootamatu surm ei oleks vapustanud. Kuid Paavle oli taoist selle mõiste kõige otsesemas tähenduses: ta lahkus, et jääda kulgema. Ja nii polnud ka Toomiku vahetus, väga ausas ja delikaatses meenutuses lõpetatust, minevikku asetamist.
Mõlema, Sundelevitši ja Toomiku etteastet saatis veel üks detail, millel polnud nendega otseselt midagi pistmist, kuid mis andis „Loojangule” lõpetatuse märgi. See oli Hannes Starkopfi 1997. aastal loodud Ants Juske pea, suurema installatsiooni osa. Ka Ants Juske pidi olema üks etteastujatest, kuid tervislikel põhjustel ei olnud see võimalik, nagu põhjendas tema puudumist kuraator Veispak. Tema kohalolu tähistas kaheteistkümne aasta tagune portree, mille minevikku pööratust (ja lõpetatust) rõhutas veelgi kolmekümne aasta tagune ülikoolitekkel. Tund enne „Loojangu” algust avati Sagritsa majamuuseumi skulptuuripargi esimene objekt, Terje Ojaveri jõe igavesti muutuvat voolu peegeldav installatsioon. Mida keegi peegelpinnal näeb, see oleneb vaatepunktist, valgusest, ilmast. Aga üks on selge: ükski vaade ei ole teise täpne koopia. Isegi roostetav metallraam ei ole lõplik.
