Pedantlik prelüüd
Sada aastat ühe kultuuri, rahva, maa mõõtkavas tundub inimeluga võrreldes olevat vaid üks hetk, hingetõmme. Teades küll päris täpselt, mida ma minuti pärast teen, saan endale selle kohta, mida kujutab endast Eesti ja selle kultuur sajandi möödudes, lubada üksnes väga hägusat ja kõhklevat kujutelma. Seda mitte ainult tolle tõttu, et olen kulturoloogias, ajaloos ja futuroloogias liig hõredalt haritud. Peale filosoofile omase kahtleva meele takistab mind tuleviku kohta rangeid teese pildumast korüfeedelt õpitud arusaam, et kultuurimuutused ei toimu sageli mitte samm-sammult ja otseteid pidi, vaid ootamatute plahvatustena, nagu on kirjeldanud Juri Lotman.1 Eesti puhul on see plahvatuslik, ebaühtlane areng eriti esil – kaks hingetõmmet tagasi, 1824, polnud veel ei eesti rahvust, kultuuri ega praegustes piirides Eestitki, vaid Eestimaa ja Liivimaa kubermangus ühtlaselt levinud baltisaksa kultuur kõrvu maarahva lokaalsete kultuuridega. Ühe hingetõmbe eest, 1924, oli ent juba paljugi saavutatud, loodud nii rahvus, riik kui ka arvestatav hulk euroopaliku kõrgkultuuri standarditele vastavaid taieseid.
Teiseks hägustab tulevikku piiluja optilist läätse veendumus, et järgmine sajand saab olema üleilmselt suurte katkestuste, muutuste ja vapustuste periood, nõnda et väljakutsete kaalukus ja paljusus matavad tuleviku nurjatu probleemina määramatuse uttu. Siiski on hästi teada, millised probleemid mängivad väga suure tõenäosusega järgmise sajandi sümfoonias esimesi viiuleid.
1) Kliimamuutused, mis toovad omakorda kaasa olulisi muutusi maailma rahvastiku paiknemises, eluviisides ning võivad koguni ohustada lääneliku tsivilisatsiooni senist struktuuri.
2) Geopoliitilised võitlused ülemvõimu nimel üsna mitmekesistel lahinguväljadel majanduslikust konkuretsist reaalse sõjategevuseni. Selle võitluse praeguses faasis on ühel pool rindejoont enam-vähem demokraatlikud rahvusriigid ning nende liidud ja teisel pool imperiaalsed jõud eesotsas Hiinaga. On võimatu unustada, et Eesti asub geograafiliselt selle segaduse eesliinil.
3) Digitehnoloogia jätkuv areng, mis sisaldab samuti ennustamatuid võimalusi (nt AI), kujundab aktiivselt ümber inimolendi loomust selle kognitiivsete võimete tervikuna ning võimendab endiselt üleilmastumist ja kultuuride segunemist ning ühtlustumist.
Kindlasti rullub tulevikus lahti veelgi väljakutseid, kuid arengud mainitud kolme suurprobleemi puhul määravad konteksti, mõjutades olulisel määral seda, millises suunas eesti kultuur liigub. Katsun selles essees visandada mõned peamised tulevikuvisioonid ning mõtiskleda nende võimaliku mõju üle kultuurile, kuid esmalt pean vajalikuks täpsustada pisut mõisteid.
Mis on kultuur? Oh, kuidas tahaks sellest küsimusest kõrvale hiilida kasvõi juba seepärast, et geniaalse eruditsiooniga kultuuriuurija Rein Raudki pole pidanud antud küsimusele vastamist võimalikuks lühemalt kui 450-leheküljelise monograafiana.2 Just sellepärast, et kultuuri mõiste on moes ja kasutusel paljudes eri tähendustes, tuleb mõistekasutus fikseerida, et selle esseega ei juhtuks nii nagu läks Tiit Piibelehel arvustajatega, kes olid igaüks endale ise „Pisuhänna“ meisterdanud. Alustuseks ütlen, et mulle sümpatiseerib kultuuri avar, antropoloogiline määratlus, mille sõnastab tabavalt kultuurifilosoof Tõnu Viik: „Suurte inimgruppide elukorralduse viis ning seda elukorralduse viisi määratlevate või struktureerivate kollektiivsete uskumuste ja ettekujutuste tervik.“3
Niimoodi piiritledes on kultuur kõikjal, inimese kogu elu leiab aset kultuurilises tähenduste ruumis. Muuhulgas on Tõnu Viik esitanud mitmes essees mõtlemapanevaid argumente selle kohta, mida me kaotame, kui piirdume oma visioonides ja eesmärkides liiga kitsalt rahvuskultuuri või kõrgkultuuri mõistetega.4 Järgnevalt arutlen küll õige pisut ka kultuuri üle kõige avaramas tähenduses, kuid selle juurde jäämine seaks mu ette ühe essee jaoks kaelamurdva ülesande käsitleda järgmise sajandi arenguid Eesti kõigis inimelu valdkondades. Sellepärast kitsendan oma essee fookuse sellele osale kultuurist, mis mind eriti paelub ja mida arvan pisut paremini tundvat – sellistele tähendusloome vormidele, mis eristuvad argielust ning mille paljusid, kuigi mitte kõiki vorme kureerib kaasaegne kultuurikorraldus. Teisisõnu analüüsin ennekõike seda, mida on nimetatud kõrgkultuuriks (kunstid, teadus), kuid ei jäta arutelust välja ka kultuuri pärimuslikuks rahvakultuuriks ja popkultuuriks liigitatud sfääre. Lisaks kõigele tundus mulle juhendit lugedes, et mõttetalgute väljakuulutajaidki huvitab ennekõike kultuur selles tähenduses.
Aga kuidas jääb Eestiga? Kas mõtisklen siinkohal eesti rahvuskultuurist või Eesti territooriumil, riigis loodavast kultuurist? Hea tahtmise korral saaks seda valikut isegi vältida, laenates vahendeid filosoof Ülo Matjuselt. Sajandi algul Eesti/eesti filosoofia olemuse ja võimalikkuse kohta toimunud elava diskussiooni käigus võttis Matjus kasutusele tähistuse EESTI FILOSOOFIA, kus EESTI hõlmas endasse etniliste eestlaste mistahes keeles loodud filosoofia kui ka kõigi läbi aegade Eesti territooriumil tegutsenud filosoofide loomingu.5 Mõne kitsama küsimuse puhul võib selline laiendus viljakas olla, kuid ma ei suuda hoomata, et praeguse seisuga oleks mõttekas kõnelda Eesti territooriumil, riigis aset leidvast ühtsest kultuurist sellises mõttes, nagu ma eelnevalt kultuuri piiritlesin. Sestap mõtisklen järgevalt ikka eesti kultuurist, tahtmata seejuures arendada mingisugust substantsionaalset rahvusteooriat. Eesti kõrgkultuur on algusest peale üles ehitatud euroopaliku malli järgi, lugematute laenude, muganduste ja tõlgete varal ning see viljakas segunemisprotsess jätkub pidevalt. Eesti popkultuuri üleilmsed mõjutajad ei vaja küllap põhjendamist. Mis siis üldse eesti kultuurile eriomaseks jääb? Originaalitsemata pean keskseks tunnuseks eesti keelt – ka kõik eesti keeleruumis ringlusse jõudvad maailmakultuuri vormid, sh tõlked, loodusteaduslikud tööd, muutuvad seeläbi eesti kultuuri osaks. Mittesõnalised teosed, nt maalid või sümfooniad, sisenevad eesti kultuuri retseptsiooni varal (nt muutus nii taasiseseisvumise ajal eesti kultuuri osaks eesti päritolu kunstnik Mark Kalev Kostabi). Sellega ei taha ma väita, et eesti kultuuril peale keele muid tunnuseid polegi, loomulikult kehtivad siingi kultuuriteooria aabitsatõed ühisest ajaloomõistmisest, pühadest, mentaliteedist, kuid keelenõudega piirdudes jätan loodetavasti definitsiooni piisavalt avatuks ja avaraks. Noor-eestlaste loosungit jäägem eestlasteks, aga saagem eurooplasteks, võiks kõige lihtsamalt mõista just nii, et meil saavad välja arendatud kõik euroopaliku kõrgkultuuri vormid selges eesti keeles. Tänaseks see ongi laias laastus nõnda.
Kultuuri tiheduse mõttes on mõistagi nõutav, et selle viljelejate valdava enamuse jaoks oleks rikkalik eesti keel emakeeleks. On küll teada mitmeid juhtumeid, kus looja saavutab kunstilisi kõrgusi hiljem omandatud keeles, kuid need jäävad pigem erandiks kui reegliks. Siinkohal tuleb vältimatult mängu ka geograafiline Eesti. Jaan Undusk näitas juba sajandivahetusel avaldatud teesides, et eesti kultuuri püsimiseks ja arenguks vajalik tihedus eeldab sellist eesti keele kõnelejate hulka, mille pinnalt saaksid võrsuda ja püsida ka kultuuri toetavad institutsioonid ning et sellist tihedust leidub üksnes Eestis.
Institutsioonilisuse teke on seotud struktuuride tiheduse, täidetuse, tugi- ja väljendusmehhanismide paljususe ja omavahelise seostatusega, ning kui eestlased ei koli just ühiselt elama mingisse enam-vähem kindlasse paika väljaspool Eestit, siis on eesti kultuur (ja kirjandus) kui institutsiooniline võim tegelik üksnes geograafilises Eestis.6
Undusk kinnitas oma toonast väidet eesti kultuuri võrdluse kaudu kodus ning paguluses, näidates, et kodune kultuur arenes okupatsiooni kiuste tuumakamaks. See tähelepanek pole oma kehtivust kaotanud ka täna, kuigi võime uitmõtte korras püstitada küsimuse, kas eesti kultuur võiks tulevikus jätkuda ka digitaal-virtuaalses ruumis, kui eestlased oleksid mõne eriti fataalse geopoliitilise katastroofi järel kõik ilmalaanen laiali? Esitatud kaalutlus käsitab Eestit funktsionaalselt, ühe sattumusliku ruumipiirkonnana, milles on saavutatud piisav tihedus eestikeelseks kultuuriks. Lisaks sellena on Eesti kui kodumaa kahtlemata võimas sümbol, eriti sunnitud paguluse aegadel, kuid viljakas, pärimusse sirutuv ruumimütoloogia paistab viljakamalt opereerivat lokaalsemalt. Kaasaegse näitena viimase kohta võib esile tuua Valdur Mikita Välgi metsadest inspireeritud mõttevälgatused.
Kõõrdpilk tulevikku
Oleme nüüd mõttesalved eelnevate pikaleveninud määratluste ja täpsustustega laadinud ning asugem asja kallale, eesti asja kallale! Võtkem eelduseks, et ka sajandi pärast leidub Eestis elava omakultuuri säilimiseks piisaval määral eestlasi – eesti keelt emakeelena kõnelevaid inimesi. Artefaktide ja tekstide kogumina jääb eesti kultuur kestma niikuinii, kui just mingi laialdase tuumasõja mõõtu katastroof seda materjali ei hävita, kuid selline kestvus meid vaevalt lohutaks. Teise tervemõistliku eeldusena oletan, et kui just ei toimu miljardeid inimesi hävitavaid tapatalguid või lokaalsema mõjuga sündmusi, mis Eesti elamiskõlbmatuks muudaksid, suureneb sisseränne siia järgmise sajandi vältel pidevalt. Seda, et eestlased hakkaksid massiliselt sünnitama, pole vähemalt senise tsiviliseeritud eluviisi säilimisel ette näha, seega seisneb Eesti nähtava tuleviku pakilisim rahvastiku alane väljakutse tulijate integreerimises (kui poliitkorrektselt väljenduda) või isegi assimileerimises. Selles vallas tehakse geopoliitilise palavuse sunnil praegu alles esimesi tõsiseid pingutusi. Põhimõtteliselt võib eesti kultuur säilida sajandi jooksul ka juhul, kui halduskord muutub mitmekeelseks ja eestlased vähemusrahvaks.
Vähemalt antiikajast peale kehtib seaduspära, et kõrgel kunstilisel tasemel loodud teosed vajavad pühendumist, spetsialiseerumist. Vanamoodne ja täna ehk halvamaiguline kultuurrahvaste mõiste tähistabki keerukal põimsuse astmel eluviisi, mille osadeks on mitmekesine institutsionaalsus, sh kutseline kultuurielu – lihtsama elukorralduse pärisrahvaste kultuuris leidub professionaalseid kultuuritegelasi väga vähe. Kuigi see, kuhu me läheme, pole täpselt teada, ei alga homne päev tühjalt kohalt. On teada, kust me tuleme ja kus me oleme ning eespool visandasin uue sajandi peamised väljakutsed. Seega julgen kõigi mulle kujuteldavate stsenaariumide põhjal juba etteruttavalt ennustada, et tuleviku teeviit näitab eesti kõrgkultuuri jätkuvat kokkutõmbumist. Laulikult kujundit laenates liigume loogeldes loojangu poole. Kultuur, nagu ka loodus, tühja kohta ei salli – mõne stsenaariumi kohaselt täituvad eestlaste teadvused jätkuvalt üha rohkem üleilmse popkultuuri sisudega, teisel juhul võib ennustada tagasipöördumist pärimuskultuuri varasalve poole. Täpsemalt avan oma ennustuse kolme stsenaariumi raames.
Umbes nagu praegu. Olgem esmalt optimistid ja oletagem, et midagi suisa kohutavat Eestis lähima sajandi jooksul ei toimu. Riigid on jätkuvalt olemas ning Eesti nende seas, ka lääneriikide sõjalis-majanduslik ühendus ei ole lagunenud. Kliimamuutuste ja ressursside nappuse tõttu kestavad sajandi vältel pidevalt geopoliitilised pinged, mistõttu ka läänes on suur osa riikidele täna veel omasest suveräänsusest kandunud üle ühenduste tasandile, teisiti ei tulda toime sõjaliste ja sotsiaalsete väljakutsetega, sh kliimapõgenike kontrolli all hoidmine ja laiali jagamine. Regulaarselt toimuvad lokaalsed sõjalised konfliktid geopoliitilise mõjuvõimu nimel, kuid mingi ime läbi need Eestit ei taba. Üleilmastumise veduriks on jätkuvalt digitaalsed infovõrgud, keskkonnaprobleemide tõttu füüsiline kaubavahetus üha väheneb ning digitaalne teenusmajandus mängib seda tähtsamat rolli. Püsiva majanduskasvu võimalikkusest räägivad veel üksnes liberaalsed nišiparteid, üldine jõukus ja heaoluriigi teenuste maht kahaneb pidevalt, kuid suurte jõupingutuste tulemusena suudetakse seda protsessi läänemaades juhtida „konna keetmise“ meetodil, ilma äkiliste šokkideta. Muuhulgas suudetakse efektiivsema ja targema maksustamise läbi pisut mahendada kapitalismi käigus paratamatult kuhjuvat ebavõrdsust, kuna praktika näitab, et ilma selleta pole poliitiline stabiilsus võimalik. Mõnel pool suudetakse isegi kehtestada vaesuspiiri lähedane kodanikupalk. Enamik lääneriike kõigub vaheldumisi demokraatliku ja autoritaarse korralduse vahel, mistõttu arusaam inimõigustest ja -vabadustest aja jooksul pisut kitseneb. Kõigi nende pingutuste tulemusena suudab läänemaailm endiselt tõrjuda suuremad hädad kolmanda maailma kanda, suuremad kliimasõjad ja näljahädad leiavad aset seal.
Mis seisus saab sellistest eeldustest lähtudes olema eesti kultuur? Sellele küsimusele saab vastata juba praegugi selgelt esil olevate trendide põhjal. Kapitalistlikus elukorralduses on peamiseks otsustajaks turg, mille reeglite järgi mängides tasub ära üksnes laiu masse kõnetav popkultuur. Väikeses ühiskonnas, väikesel turul – ja Eesti on selles tulevikuski väike – on kõrgkultuur turutõrge. Aasta-aastalt jõuavad üha uued katsetajad üha selgema arusaamiseni, et kõrgkultuur ei toida ning see osa kõrgkultuurist, mida ei saa kohemaid üleilmsele turule pakkuda – näiteks eestikeelne sõnakunst – ei toida kohe üldse mitte. See aksioom kehtis enam-vähem juba 21. sajandi esimese veerandi paiku, kuid arusaama üldine selginemine võtab aega veel pikalt, sest kõrgkultuuri ja harituse ülistamine on osa eesti rahvuslikust baasnarratiivist ega kao avalikust retoorikast päriselt kogu vaadeldava sajandi vältel. Lubadustele lisaks ahvatlevad naiivseid vaimusuuruse ihalejaid pikka aega ka riiklike toetuste virvatulukesed: stipendiumid, honorarid, mõned loomingule pühendumist lubavad töökohadki, näiteks näitleja või humanitaarteadlase omad. Nende najal elatuda püüdjad kogevad ent peagi kogu selle süsteemi ebakindlust, toetused on sümboolsed, töökohad ebakindlad ning nende tasuvuse kohta luuletas üks suurimaid eesti poeete juba 20. sajandil: isa mõtleb ametist, mis täitsameest ei toida. Isegi õpetajatele suutis see vaimult suureks saamise loosungiga lehvitav riik ka õndsa majanduskasvu aegadel maksta õige pisut lihttöölise palgast rohkem, mistõttu konkurents kuldajude nimel ei jõudnud Eesti haridussfääri mitte kunagi.
Selliste protsesside tagant pole vaja otsida vandenõud. Lisaks turumajanduse loogikale tõrjub kõrgkultuuri ka poliitiline loogika. Kultuuri võiks ju toetada küll, aga alati on kusagil mõni tõsisem valijate enamust häiriv tulekahju – küll logiseb tervishoid, pension, riigikaitse, kliimamuutustega kohanemine. Õigupoolest kaoksid nende probleemide kasvades kõrgkultuuri riiklikud institutsionaalsed toed Eestist päris kähku, kuid see ei lähe päris nii, kuna Eestiski vahelduvad turbulentse demokraatia perioodid autoritaarsetega, mil mõni populistlik liikumine võimutäiuse enda kätte koondab. Sageli tugineb too liikumine rahvuslikul retoorikal ning loob siis veidi kultuuritugesid juurde, mõistagi neid üksnes õige meelsusega loojatele jagades, kuid ka demokraatliku konkurentsi taastudes püsivad need toed mõnda aega inertsist. Nii et ka saja aasta pärast on Eestis mõni üksik eesti kõrgkultuuri infokanal, mõni üleilmsest teaduselust irduv rahvusprofessuur, ehk mõni linna või riigi palgal tegutsev luuletajagi.
Inimene jääb siiski igas võimalikus tulevikus kultuuriolendiks, ta ei ela üksnes leivast, vaid vajab lugusid ja sümboleid, mis tema elu mõtestaksid. Seda kõike pakub massidele meie vaadeldavas tulevikus üleilmne popkultuur, nii nagu see oli juba 21. sajandi alguskümnenditelgi. Toona ilmet võttev vaimuelu lihtsustumine jätkub sujuvalt: ekraaniajude kogukonnas valitsevad visuaalkultuur, afektiivsus, infantiilsus. Elu mõtestavaid lugusid ammutatakse etteaimatavalt turvalise süžeega piltidest (võib oletada, et neid ei vaadelda enamasti ekraanidelt, vaid kogetakse liitreaalsuse tehniliste abivahendite abil interaktiivsetena), säutsujatelt ja suunamudijatelt, lisaks muidugi kõikvõimalikelt terapeutidelt, treeneritelt ja nõidadelt. Kuna toimetulekuga on kokkutõmbuvate ressursside maailmas enamikul pidevalt muresid, tarbitakse peamiselt seda, mida digivõrkudest tasuta kätte saab. Kvaliteet-meelelahutuse tootjaidki jääb üha vähemaks, kuid seda kompenseerib tähelepanunäljas säutsujate ja palja ihu liputajate üliküllus.
Eesti keel on alles ja kasutusel, kuigi keelekorralduse kõrgaegadega võrreldes lihtsustunud kujul. On alles muuhulgas ka tänu riiklikele nõuetele ja piirangutele, kuid faktiliselt on Eesti juba 21. sajandi lõpupoole paljukeelne ühiskond. Esiteks omandab iga naga juba mudilasena popkultuuri toel inglise keele ning suhtleb argielus uusasukatega vajaduse korral selles probleemideta. Teiseks toimivad tehisintellektil põhinevad masintõlke liidesed laitmatult, asudes meie kellades või äkki isegi neuroliidestes. Masintõlgid panevad popkultuuri standarditest lähtudes nauditavalt eesti keelde ümber ka kõik levinuimates võõrkeeltes kirjutatud tekstid, inimesest tõlk muutub arhailiseks rariteediks ja tegutseb kusagil rahvusprofessuuri tolmuses tagatoas. Kõrgharidus on ammuilma ingliskeelne kui mõni üksik rahvuskultuuri õppekava välja arvata ning neidki läbivad vähesed huvilised hobikorras, toitva ameti kõrvalt. Kogu see kultuurielu toimub linnades, maal elavad üksikud farmerid ja mõned ülirikkad, kuna sinna ei levi ükski avalik teenus ning ehitamine on keskkonnanõuete tõttu väga keeruline. Lisaks võib maal kohata salamahti, elamisloata tegutsevaid ökokommuune, kes mõtestavad oma elu pärimuskultuuri abil.
Eesti kõrgkultuur ei ole selle pildi järgi välja surnud, vaid kokku tõmbunud ja nišistunud. Levinud on hobikorras toimivad kultuuri edendamise klubid nagu 19. sajandil, mõned väga osavad või õnneliku saatusega vaimurid on leivamure töötamiskohustuseta lahendanud ja keskenduvad kommertsivälisele loomingule, sh mineviku kultuuripärandi tõlgendamisele. Juhul kui Eestigi jõuab kodanikupalgani, on selliseid inimesi natukene rohkem.
Lihtsustustehe. Võimalust, et kõrge põimsuse määraga tehnoloogiline tsivilisatsioon on määratud juba lähitulevikus kaduma, on korratud nii tihti, et seda poleks siinkohal sobilik eirata. Sääraseid üldistusi on teinud nii rahvusvaheliselt tuntud teoreetikud7 kui ka eesti enda visionäärid,8 samuti on seda stsenaariumi mängitud läbi sadades populaarkultuuri teostes, nt filmis „Mad Max“. Huvitav on tõdeda, et lihtsustustehet ei kuuluta mitte üksnes need, kes usuvad selle järk-järgulisse rahumeelsesse võimalikkusse (tasaareng), vaid noodki, kes väidavad selle protsessi paratamatut kulgemist läbi sotsiaalse kollapsi või väljendavad mehhanismide suhtes täielikku teadmatust. Jagades inimloomuse küsimuses pigem Hobbesi kui Rousseau intuitsioone ei jaga ma lihtsustuslaste pastoraalset nostalgiat. Ei kapitalism ega riigivõim ei tõmbu iseenesest koomale, selleks peavad saabuma suured segadused. Suurte segaduste varjus kumavad suured tapatalgud ning ma ei näe väga hästi, kuidas eesti rahvas nendest piisavalt arvukana väljuks, pidades muuhulgas silmas, millised jõugud ida poolt saabuksid. Aga jäägem siingi optimistideks ja mõtisklegem põgusalt lihtsa elu strateegia üle eelduselt, et olukord stabiliseerub madalamal põimsuse astmel nõnda, et eestlasigi jääb alles viimasest põlvepikku poisikesest mõnevõrra rohkem.
Selle stsenaariumi teravik pöördub pärimuskulutuuri poole, mida Kaido Kama käsitles juba mõne aja eest ellujäämisõpetusena.9 Samas võtmes on eestlaste erilisust müüdistanud paljudes teostes Valdur Mikita – tänu hilisele moderniseerumisele, mis väljendub vahetuimalt maavanaemade poolt läbi viidu elukoolis, oskame me endiselt endale toitu toota ja seda loodusest korjata. Veelgi spirituaalsemalt põimuvad ökoloogiline ja pärimuslik impulss Hasso Krulli viimase kümnendi teostes.10 Kas nendel visioonidel on tänagi veel laiemat praktilist katet, oleks huvitav uurimisküsimus sotsioloogidele. Tooksin esile veel asjaolu, et visionääride meelest ei kulmineeru suuremad kliimajamad enne 2050. aastat, praeguste rahvastikutrendide põhjal võib öelda, et valdav enamik maavanaemasid on selleks ajaks areenilt lahkunud ja lihtsat elu tuleb ise leiutama asuda. Kiiremat lihtsustust pakuks tuumasõda, kuid ma loodan, et selle soovimine jääb isegi pastoraalnostalgikute jaoks liiga kõrgeks hinnaks.
Olgu kuis on, ka vaadeldava stsenaariumi puhul kehtib eesti kõrgkultuuri kokkutõmbumise ennustus. Esiteks sisaldavad teadaolevad loodusega kooskõlas olevad kogukondlikud korraldused väga vähestele võimalusi kultuuriloomele spetsialiseeruda. Ilutsetakse küll, aga kas vähesel vabal ajal või siis päevatöö kõrvalt, st amatööridena. Ei saa salata, et säärane elu võib eemalt vaadates olla mõttekam kui imbetsillist ekraaniajul. Kuid mis veelgi olulisem, säärane hüpoteetiline lihtsustus ei viiks meid mitte eesti kultuuri manu, vaid astme võrra lokaalsemale tasandile. Eesti rahvuskultuur on modernne kõrgema astme konstrukt, mis sisaldab lisaks euroopalikele laenudele osiseid mitmekesistest lokaalsetest pärimuskultuuridest. Kui toimub tagasiliikumine hõimuliku elukorralduse suunas, siis muututakse taas võrukesteks, setudeks, sõrulasteks, mitte modernsusest puhastunud eestlasteks. Selline nihe on muuseas tajutav juba praegugi, ilma mingi ökokatastroofita – pärimuslik, keskvõimule vastanduv identiteet õitseb just nimelt Eesti riigi hoolest ilma jäetud ääremaadel. Selle analüüsiga ei taha ma väita, et elujõuline hõimustumine oleks katastroof, vaid üksnes markeerida tõenäolist seost – pole Eesti riiki, pole peagi ka eesti kultuuri.
Impeeriumi rüpes. Pole vaja kulutada trükiruumi tõestamaks, et imperiaalselt meelestatud riigid kujutavad Eesti jaoks ohtu nii täna kui ka hoomatavas tulevikus, kelle vastu me muidu praegu suuri ohvreid tuues hambuni relvastume? Eesti okupeerimine ja annekteerimine on kahjuks jätkuvalt võimalik. Mis saaks sel juhul eesti kultuurist? Ühest küljest on sellele küsimusele peaaegu võimatu vastata – kuna vallutaja poliitiliseks korralduseks on pea kindlasti diktatuur, sõltub sellise võimu toimeloogika paljuski võimuladviku suvast. Teisalt on meil just imperiaalse surve tingimustes toimimise kohta rikkalikult lähiajaloost pärinevaid teadmisi. Mineviku põhjal võib väita, et eesti kultuur on olnud ka imperiaalsetes tingimustes võimalik ja näidanud suisa kõrget taset. Eesti rahvuski loodi nendes tingimustes, sõnad Terre, armas Eesti rahvas! tõusid lendu sügaval tsaarivõimu perioodil. Meie rahvuskultuuri suurkujud Vilde, Tammsaare, Luts, Tuglas lõid suureoseid juba enne omariiklust nagu ka Kross, Unt, Runnel ja Viiding järgmise okupatsiooni ajal. Üldise seaduspärana näib kehtivat tõik, et priiuse puudumine tugevdab rahvuslikke tundeid ning poliitilise aktivismi allasurumisel on just kunsti kujundikeel osutunud nende tunnete väljendamise kohaks. „Kultuur oli meie viimane padrun“, on seda funktsiooni talle omase kujundlikkusega väljendanud Lennart Meri.11
Kuid ajalugu on näidanud ka seda, et õigusriigi päitsetega ohjeldamatu võim võib kultuurielu oluliselt kahjustada (see tähelepanek ei puuduta üksnes imperiaalset, vaid mistahes diktatuuri). Tsarismi venestuskampaania pidurdas rahvusliku liikumise hoogu sedavõrd, et Juhan Liivi geniaalse isamaaluule peamiseks tundetooniks jääb masendus. Tänaseks on hästi läbi uuritud ja dokumenteeritud kultuuri pea täielik tasalülitamine Stalini ajal. On’s keegi püüdnud kujutleda, millise kultuuripagasiga oleksime naasnud vabasse maailma, kui Stalini aeg kestnuks sama mõõtu järglaste läbi 1980ndateni?
Kokkuvõtlikult võib öelda, et eesti kultuuri käekäik mõne impeeriumi alluvuses sõltuks olulisel määral selle võimu intensiivsusest ja efektiivsusest. Kui too võim on suhteliselt rumal ja saamatu, nagu oli nõukogude võim pärast Stalini aega, siis võib eesti kultuur ka allutatud tingimustes õitseda. Esiteks tugevdab okupatsioon rahvustunnet, seda eestilikku, mis meie vaatluse eelnevates stsenaariumides kippus ühes või teises suunas hajuma. Teiseks on kõrgkultuuri toimimiseks vajalikke vahendeid võimalik välja rääkida rumala diktatuuri käest, kuid mitte kunagi impersonaalsete turujõudude käest. Tulevik võib selles osas näidata, et tanke pole vajagi – juba täna, mil demokraatiad kultuuri optimeerivad ja senti pooleks saevad, ostab näiteks Hiina aktiivselt oma ülikoolidesse ajusid kokku. Muuhulgas viibib seal meie viljastava kultuuripoliitika eest maapaos ka eesti humanitaare. Ent kaval ja agressiivne diktatuur võib kultuurile tohutut kahju teha, viia fataalse allakäiguni. Kui ka oletada, et okupatsioon tuleb sealt, kus minevikuski, ei saa muretult eeldada, et see saab olema sama loll ja logisev – oluliselt on täienenud kasvõi jälgimisühiskonna ülesehitamiseks vajalik taristu, kõrvale on heidetud vormiliselt humanistlik kommunistlik ideoloogia jne.
Eksistentsiaalne lõppmäng
Ükski eelpool esitatud stsenaariumidest ei tõota eesti kultuurile kuldset põlve. Lohutuseks võib mõelda nii, et meie lähitulevik on erinevate väljakutsete tõttu sedavõrd määramatu, et juhtuda võib ka palju muud ja ehk rõõmsamatki. Siiski julgen arvata, et minu mõttekäikude üldine toon ei kujuta endast originaalitsevat veidrust, vaid harmoneerub sajandi algul elavat mõttevahetust tekitanud eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooniga. Taaskord algatas selle mõttesuuna Jaan Undusk kaaluka esseega eksistentsiaalsest Kreutzwaldist.12 Unduski veendumuse kohaselt polnud lauluisal vähimatki lootust selle kohta, et eestlased arenevad täievereliseks kultuurrahvaks, ta lõi meie rahvuseepose absurdse aktina, monumendina hääbuvale või õigupoolest ära jäävale rahvusele. Hilisem diskussioon lisas kontseptsioonile palju kihte, kuid valdavaks jäi konsensus, et eesti kultuur toimub tänini eksistentsiaalses piirsituatsioonis, kus selle kestmine pole ilmne, on isegi pigem vähetõenäoline, kuid sellega jätkatakse ometi (see ometi on Madis Kõivu ja Rein Veidemanni meelest üks peamisi südamesõnu eesti keeles).13
Hando Runnel, kellelt on laenatud selle essee pealkirigi, pakub veel enne eksistentsiaalsuse debati algust välja ühe viisi, kuidas tulla toime pessimistliku paratamatu lõpu eelaimdusega. Tõlgendades enda luulet ja Uku Masingu esseistikat paneb Runnel ette mõelda nii, et „lõpp, mis on ettekuulutatud ja paratamatu, on nii kestev ja nii pidev, et see võib kesta terve igaviku.“14 Ammutan sellest mõttest optimistliku iva, võrreldes eesti kultuuri ühe konkreetse inimese, iseenda eluga. Olukord on tõepoolest eksistentsiaalne, sest ükskord me sureme niikuinii! Mitte keegi pole jäänud ilmasambaks – nii inimesed kui ka inimgrupid tekivad ja kaovad, ükskord kustub Päikegi. Seda on äärmiselt oluline meeles pidada, et mitte argiellu neelduda – end mitte ära magada ning mõelda elu kõrval millelegi muule, nagu manitses poeet. Just sureliku olendina on kultuur mulle tähtis, tõprana elades ei oskaks ma sellest unistadagi. Olles sattumuslikult eesti kultuuri keskel ja varal üles kasvanud, ei passi mulle ükski teine piisavalt hästi, kasvõi sellepärast, et mõtlen eesti keeles. Just sellest elavast seosest, mitte mingist abstraktsest kohustusest tuleneb too ometi, miks eesti kultuurist vintsutuste kiuste lahti ei lasta.
Olles küll surelik ja sellest teadlik, ma täna siiski veel elan ning eesti kultuurgi on täitsa elu ja tervise juures. Kummalgi meil pole vaja juba täna surra seda tulevikus vältimatut surma. Lähtugem hoopis ühe vana, juba surnud kultuuri tarkusest – carpe diem. Lisaks loomulikule loovale kirele, mis mind ja minusuguseid eesti kultuuriga seob, läheb nautimiseks vaja ka nende tingimuste adekvaatset mõistmist, milles eesti kultuur täna ja homme võimalikuks osutub. Kui me neid tingimusi ei mõista, vaid opereerime üksnes rahvuslike loosungitega a la põhiseaduse preambul, võime uppuda vimmamerre ja lasta ohvrimentaliteedil võimust võtta. Loodan, et ka see essee avas kasvõi pisut neid tingimusi, kuid korrakem põhilisim veelkord üle.
Olgu veelkord rõhutatud – eesti kultuur sind ei toida! Täna leidub selle reegli osas küll veel meeldivaid erandeid, kuid trendid on vääramatult esil – loojatele mõeldud sinekuurid on sisuliselt kadunud, teadus muutub üha rahvusvahelisemaks, stipendiumid ja muud toetused pakuvad „kommiraha“. See, kes tahab eesti kultuurile pühenduda, peab olema valmis kas vaevaliseks virelemiseks või siis tuleb lahendada toidumure teisiti. Looming liigub üha rohkem hobitegevuse suunas, samamoodi lõi oma taieseid ka Kreutzwald, nii et naljaga pooleks jõuame tasapisi tagasi juurte juurde. Teiseks tuleb öelda, et tegutsemine kõrgkultuuris ei paku loojale ka kuulsust ega erilist lugupidamist, meie aja kangelased on ühismeedia säutsujad. Ei tasu end petta lasta tõigast, et paljud neist ennast kenitlevalt kirjanikeks nimetavad, üritades nõnda koorida endale ka vanakooli prestiiži riismed. Kultuuri tuleb armastada tema enese pärast, nende tähenduste tõttu, millega ta meie elu rikastab ja kaunistab. Mingi ime läbi tuleb meil koos selle armastusega sobituda tänasesse ja homsesse, kaunikesti ebakultuursesse maailma, sest ilma kultuursete eestlasteta pole saja aasta pärast kohe kindlasti elavat eesti kultuuri.
1 Juri Lotman, Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, 2001.
2 Rein Raud, Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriatesse. Tallinn: EKS, TLU Kirjastus, 2013.
3 Tõnu Viik, Kultuuriline pööre. – Marek Tamm (koost), Humanitaarteaduste metodoloogia: Uusi väljavaateid. Tallinn: TLU Kirjastus, lk 59-79, tsit lk 62.
4 Tõnu Viik, Eesti kultuuri võimatu mõiste. Tuna, nr 2, 2012, lk 2-12; Tõnu Viik, Eesti kultuuri defineerimine. Postimees, 20.09.2013.
5 Ülo Matjus, MILLEST KÕNELDAKSE SIIS, KUI KÕNELDAKSE EESTI FILOSOOFIAST. – Tõtt-öelda. Tartu: TÜ
Kirjastus, 2003, lk 104-115.
6 Jaan Undusk, Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega. Looming, nr 2, 1999, lk 249-255, tsit lk 254.
7 Joseph A. Tainter, Kompleksühiskondade kokkuvarisemine. Tallinn: Postimehe Kirjastus, 2023.
8 Kaupo Vipp, Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks. Tortu: DS Varahaldus OÜ, 2017.
9 Kaido Kama, Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus. Akadeemia, nr 12, 2003, lk 2115-2122.
10 Hasso Krull, Imelihtne tulevik. Tartu: Vabamõtleja, 2020.
11 Lennart Meri, Presidendikõned. Tartu: Ilmamaa, 1996, tsit lk 287-288.
12 Jaan Undusk, Eksistentsiaalne Kreutzwald. Vikerkaar, nr 10-11, 2004, lk 133-152.
13 Rein Veidemann, Madis Kõivu “ometi”. – Aare Pilv (toim), Jalutuskäigud ja kohvijoomised. Kõnelusi Madis Kõivust. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020, lk 134-141.
14 Hando Runnel, Kõnelus eesti filosoofia seminaril Valgemetsas 13. mail 2000. aastal. – tõtt-öelda, lk 134-142, tsit lk 142.
