Vana komparteilase tunneb käteldes hõlpsasti ära. Pöial-täitapp võib ta terekäes ka olemata olla, aga potilapp ja pikkpeeter on igaveses armastuses teineteise ümber väändunud nagu yin ja yang. Imelik nagu. Aga selle põhjus pole sugugi kõiksuse paratamatus korralduses, vaid puhtas pragmaatilises ebausus, pettuses ja enesepettuses. Nagu neile juba pioneerilaagris õpetati: miski, mida teed või väidad, ei loe, kui sul oli „tsurr peal“ ehk sõrmed selja taha peidetud käes risti. Ka Eesti kohalikud komparteilased olid vanade ebaususüsteemide andekad ülevõtjad ja on läbi taastatud iseseisvuse aastakümnete üritanud ajalookirjutusse sisse rõhuda teesi, et just nemad olid kõige sinimustvalgema südametunnistusega inimesed, mis sest, et see punase koore alt sugugi välja ei paistnud. Tsurr oli peal, taibatagu!
Väline surve võib panna igasuguseid halbu otsuseid tegema ja täide viima, kuid tagantjärele selgub, et need ei kehtinud algusest saadik, sest mõttes oldi ju nende vastu. Seda kõike saime aasta alguses tunda, kui hulk hagiograafe ujutas inforuumi üle juttudega sellest, kuidas Punane Mooses aastakümnete visa tööga ainuisikuliselt olla okupatsioonilained kahte lehte ajanud ja oma rahva nende vahelt kartmatult otse Euroopa Liitu ja NATOsse juhatanud. Napilt enne päris õndsaks kuulutamist saadi pidama.
Selle võiks tühise seigana unustada, kui tegu ei oleks juurdunud nähtusega, mis iseloomustab ka vaba riigi mitmeparteisüsteemi tegelaskonda ja mille tõttu elutähtsate valdkondade areng, kuigi see on demokraatliku avaliku võimu korraldada, salapiduritega seisma on pandud. Räägime üht, teeme hoopis teist. Või täpsemalt, hoidume tegevusest, sest südames ei usu, et valitud suund ja heaks kiidetud plaanid on õiged ja väärivad täitmist. Olgu see õpetuseks liitlastele ja partneritele, et Eestiga suheldes ja kokkuleppeid tehes peab eestlast alati vaatama tagaküljelt, et kindlaks teha, kas tal on selja taga sõrmed risti või ei ole.
Energiamajandus, inimtekkeline kliimamuutus ja nn rohepööre on hea näide pikaajalisest ebasiirusest. Hiljutine edukas tankeripüük Soomes ja sellele eelnenud merealuse elektrikaabli purustamine tõi tõe hetke kätte. Üksteise võidu ruttasid nii võimuga kui ka võimuta poliitikud rahvale appi. Elektrienergia välisühenduse katkemine andis mõnelegi ajendi avalikuks kuuevahetuseks, kinnituseks, et tegelikult on meie reliikvia alati olnud põlevkivi ja häda korral ehk mõni muu fossiilkütus. Reljeefseimalt väljendus ses osas Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart, nõudes avalikus kirjas peaministrile, et viivitamatult alustataks uue põlevkivi kasutava elektrijaama ehitamist ja öeldaks lahti seni rahvusvahelisel tasemel võetud kohustustest. Ime veel, et ei seatud eesmärgiks jõuda süsinikuheites elaniku kohta tagasi 1990. aasta tasemele, kui Eesti oli selle näitajaga maailma edetabeli juht!
Häda ei ole ainult Keskerakonnas, mida muuseas aastaid juhtis end ka hellitavalt roheliseks linnapeaks ja roheliseks peaministriks tituleerinud inimene. Süsinikuneutraalse elektritootmise suunast taandumist nõudis ka muude alalhoidlike häälekandja Postimees oma juhtkirjas (8. I), märkides, et „valija peab praegu nõudma poliitikutelt strateegilisi lahendusi“. Mõni valija on seda nõudnud kolmkümmend aastat, kuid tulutult. Mis see praegunegi nõudmine aitaks, kui poliitikud teavad alati paremini, mida valijal vaja on. Nagu kaabli lõhkumise järel selgus, tahavad maagaasi importivad valijad, et riigile kuuluv Eesti Energia välgukiirusel ehitaks uue gaasielektrijaama. Ja selleks leidiski valitsus kuskilt defitsiidis riigieelarve salasopist sõrmenipsuga sada miljonit eurot. Jaama peab mõistagi ehitama Narva, vahetult vastu idapiiri, sest muidu ei saa ebatäpne vaenlane sellele äkki raketiga pihta. Pealegi, aastakümneid tasuta toasooja saanud Narva elanikel on valijatena ka tekkinud õigustatud ootus, et senine olukord „meie tarbime, teised maksku“ jätkuks igavesti. Sügisel toimuvad järjekordsed valimised ja mida paremat saaks häälepüügiks kilplastele lubada kui kotitäit tasuta sooja ja valgust.
Strateegiat ei ole ega tule, sest puudub vajadus ja kohustus. Strateegilisest planeerimisest on ammu saanud täitevvõimu kõrgel kunstilisel tasemel etendatav silmamoondus. Mõnel läbinägelikumal on see trikitamine närvi nii mustaks ajanud, et nõuda lausa riigikogu laialisaatmist (Raul Kirjanen EPLis 10. I), kui see viivitamatult ei aruta läbi ega võta vastu energiamajanduse arengukava. Riigikogu ei saa seda paraku teha, sest võttis endalt juba kümnendi eest Reformierakonna ja Isamaa erakonna targal talitusel ses asjas otsustusõiguse.
Ometi ei alanud kõik sugugi halvasti. Äsja iseseisvuse taastanud Eesti kirjutas 1992. aastal Rio de Janeiros alla ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile ja kaks aastat hiljem riigikogu selle ka ratifitseeris. Vähesed poliitikud mõistsid toona asja sisu, aga tehti, mis vaja, et vähemasti näida eurooplastena. Veel vähesemad mõistsid enne 1995. aasta riigikogu valimisi, mille pärast peaks Eesti õigusruumi kuuluma säästva arengu seadus, aga valimiseelses olukorras pidi vähemuse veidrale kinnisideele vastu tulema (lõpphääletusel oli seaduse vastuvõtmise poolt 18 ja vastu 1 ning erapooletuks jäi 2 riigikogu liiget).
Seaduse § 12 määras, et arengukava koostamine on kohustuslik „energeetika, transpordi, põllunduse, metsanduse, turismi ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetööstuse arengu suunamiseks“ ning et need kinnitatakse riigikogus. Tegusatel ja tehinguusku täitevvõimu juhtidel oli seadus algusest saadik pinnuks silmas, aga tegevust teeseldi ja formaalsused täideti, kuni parlamendis vähegi veel oli kellelgi meeles seaduse täitmist nõuda. Lõpuks, aastal 2014, õnnestus valitsusel aga riigieelarve seaduse eelnõu sappa sokutada viidatud paragrahvi tühistamine, millega, seda ise märkamata, riigikogu tühistas iseennast riigi strateegilise arengu kavandaja ja otsustajana. Seletuskirjas öeldi küünilise avameelsusega, et „arengukavad stagneeruvad ja ei ole tegelikult haldustegevust suunavad“ ning „takistavad Vabariigi Valitsuse jaoks tervikvaate loomist“.
Praegune valitsus ei ole teesklemisest veel lõpuni loobunud, nagu kinnitab parlamendile järamiseks antava kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ümber toimuv. Mitte keegi ei ole juba ette rahul ja küllap rahulolematusele ka koalitsiooni saadikute hulgast esindajad leitakse. Menetlus varem või hiljem takerdub, sest alati on enne otsustamist vaja veel uuringuid ja analüüse, visioone ja missioone. Pealegi ei ole sugugi kiire, Eesti on ju rohelisem kui eales, nagu igaüks võib veenduda Visitestonia kodulehe pildigaleriid vaadates. Eesti püsib maailma riikide õhu kvaliteedi edetabeli tipus. Eesti põlevkiviteadlased on lähemal kui kunagi varem avastusele, et ühe põlevkivitonni energiasisaldus on tegelikult kümme korda suurem, kui seni arvatud.
Veel natuke kannatust ja kõik erakonnad saavad endalt lõpuks heita rohelise kamuflaažikeebi ning paljastada kalli taastuvenergia tarbimises vaesunud rahvale oma tõelise, armastava põlevkivist südame. Või siiski mitte? Kui õige võtaks end kokku ja vastaks ausalt, ilma tsurrita, endise õiguskantsleri Allar Jõksi põhjendatud küsimusele (Postimees 13. I): „Mis juhtub, kui riigikogu arusaamine energiamajanduse ja Eesti konkurentsivõime omavahelistest seostest on samasugune nagu riigieelarve seaduse tulude/kulude jaotusest?“
