On ilmselge, et pallil  pole piisavalt jõudu, et tõsta üles naist. Esimese foto ohtlik mäng vastandub teise passiivsusele ja loidusele ning loob võimalusi edasisteks tõlgendusteks. Fotodele sekundeerisid näitusel ruumilised objektid, kus ühel või teisel moel kajastus lendamise ja põgenemise teema, luues allusioone tsirkuse põgenemisnumbrite ja unenäoliste ruumisuhetega (betoonkingad, millest keegi on välja astunud; lae alla paigutatud põgenemisredel, mis ootab hädaolukorras kasutamist; tagurpidi pööratud trepp, millest on kasu ainult  füüsikareeglite eiramise korral). Erinevalt delfiinidest jäi Hanseni ja Versto hüvastijätt poolikuks ja fotosid saatva tsementi valatud linnu mõjul seostub see võimetuse ja suutmatusega. Küsimusele, kuidas need fotod ja näitus tervikuna suhestuvad läbikukkumise ja ebaõnnestumise hirmuga, vastasid kunstnikud Artishokile antud intervjuus: „Näituse töödes ei ole hirmu ega ka ebaõnnestumist. See ei ole sellest. Näitus on lihtsatest asjadest nagu kerge ja raske, üleval ja all. Võib olla, et tööd kannavad endas mõnel määral kasutuse tunnet. Midagi õrnalt tragikoomilist, aga loodetavasti viisil, mis on rohkem täis imestust kui irooniat”. Kunstiakadeemia fotograafia magistrantuuris õppiv Kristiina Hansen, kellele see oli esimene näitus, kirjeldab oma fotosid kui ajutisi skulptuure või skulpturaalseid situatsioone, mis on lavastatud fotode tegemiseks. See on ka kahe kunstniku loomingu puutepunktiks.

Norras  Bergeni kunstiakadeemia lõpetanud Ånond Versto on seni keskendunud peamiselt installatiivsetele töödele, nende seas väga haprad objektid looduses, mis võivad kaduda mõne minutiga. Ainult viis päeva kestnud näitus mõjus ruumiliselt väga terviklikuna, eriti Märzi kohati keeruliste esitamistingimuste tõttu. Kahte väikesesse ruumi paigutatud tööd mõjusid miniatuursete mudelitena, mis lisas üldisele  meeleolule annuse kummastust. „So long, fat chance” oli väga peenelt läbi töötatud näitus, kus unenäoline ruum oli materialiseerunud ja ootas vaatajate tõlgendusi.