Mu üleaedne on haruldaselt kena inimene. Patrioot, kes ei ole säästnud energiat ega raha, et oma valdustes paljudele pidutsemise ja meelelahutuse rõõmu pakkuda nagu parimate päevade Jay Gatsby. Ühesõnaga, rahva teenistuses ja palavalt armastatud, omamoodi sümboliks kujunenud. Mõne aja eest aga selgus, et ta tegevus enam oma maale ära ei mahtuvat ning minult küsimata on ta asunud minu kinnistule oma palee laiendust kavandama. Just sinna, kuhu olin vaevaga rajanud keskmise kodanlase maitse järgi puhkeala suveköögi, lille­peenarde ja aiapäkapikuga. Naaber ise räägib, et muret pole, tänu headele suhetele võimuga tulevad peagi kõik eriõigused ja load ka katteks peale, sest tegu on „rahvuskultuuri elulise vajadusega“. Ja päkapikule leiduvat aias mujalgi ruumi.

Umbes sama rada pidi on üle nelja aasta arenenud rahvusooperi Estonia hoone juurdeehitise mõte, mille käivitajaks oli riigikogu kultuurikomisjoni algatusel vormunud vildakas otsus riiklikult tähtsate kultuuriehitiste pingerea kohta. Olen sellest varemgi kirjutanud¹, aga kuna aina sektantlikum rabelemine üha pimedamas ja kitsamas nurgas muudkui jätkub ning eri valdkondade asjatundjate vastasseis on järjest põhimõttelisem, pean uuesti meelde tuletama, et ainus pääs ummikust on alustada kogu protsessi ja arutelu nullpunktist uuesti, mitte võitlus, kuni süütuna sõtta kistud leeridest üks surnult maha langeb.

Kui õilis ei oleks ka eesmärk, ei tohi selle saavutamiseks keegi põhiseadust painutada. Põhiseadusest vaatab vastu § 32, kus öeldud: „Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.“ Estonia juurdeehitise kavandamise käigus on aga Tallinna linnale ja sedakaudu kõigile tallinlastele kuuluv Uue turu kinnistu sellest kaitsest ilma jäänud. Omaniku staatuseta asjalised muudkui joonistavad ja arvutavad, nõuavad detailplaneeringu ja arhitektuurivõistluse silmapilkset algatamist, aga õiglast ostupakkumist omanikule ei ole teinud. Riigikogu otsusele viidates avaldatakse linnavõimule ainult survet maa niisama ära anda, rentida või mingi muu tüki vastu vahetada.

Isegi kui avaõiguslik Estonia õiglase pakkumise maa omandamiseks teeks, ei saaks linn seda kohe müüa. Munitsipaalmaa võõrandamiseks kehtib oma kord. Kui linn Uue turu maatükki on seni oma varana hoidnud ja seda ka harinud, siis loomulikult lähtuvalt avalikust huvist. Linnavolikogu otsusega võib vara võõrandada isegi tasuta, kui „linnavara on vajalik riigile või muule avalik-õiguslikule isikule seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks“². Kuid selleks peaks volikogu liikmetel olema teoks valimistel hangitud mandaat. Seega on ainuõige, kui erakonnad-kandidaadid Tallinna valijatelt sügisel toimuvatel valimistel peateemana küsivad, kuhu ja millist ooperimaja nad soovivad. Praeguseks on kogunenud piisavalt teavet selleks, et valijad saaksid kaalutletult ja targalt, mitte ilupiltide järgi otsustada. Mõistagi ei tohi see olla mingi õigusjõuta rahvaküsitlus või arvamusuuring, vaid erakondade programmilise seisukoha (kas Eesti/Tallinn väärib maailmatasemel uut ooperimaja või mitte) mõõtmine valimissedelitel.

Jäärapäine riigivõim võib muidugi enne üritada jõuga sundvõõrandamist, aga vastava seaduse § 3 sundvõõrandamise aluste loendist head ettekäänet ei leia, kui rahvusooper ei ole juhtumisi saanud riigikaitse lahutamatuks osaks. Kuid selgi juhul võib ennustada paksu pahandust ja häälte kadu valitsus­erakondadele.

Tallinn on viimaste aastate jooksul uue ooperimaja rajamiseks korduvalt pakkunud häid ja veel paremaid kohti, kuid estoonlased pole kinni haaranud ühestki pakkumisest. Alati on koht vale (iga muu koht peale praeguse tapvat kohavaimu) ja üldse on uus kõigile kvaliteedinõuetele vastav hoone liiga kallis ehitada ja ülal pidada. Sellele seisu­kohale on eriti pärast riigikogu otsust leidunud rohkelt sekundante. „Iga­sugune jutt Tallinna uuest ooperimajast on lihtsalt vastutustundetu õhu­võngutamine,“ on Tallinna linna ja Estonia ühiskomisjoni järeldused Sirbis³ kokku võtnud Jaak Allik.

Mitte edasi, vaid tagasi, sest riigikogu kultuurikomisjonis juhtunu oli tööõnnetus, mida asjatundmatutel tihti ette tuleb. Muusikaorganisatsioonid (muusikanõukogu, EMTA ja interpreetide liit) esitasid taotluse uue ooperimaja ehitamiseks, kuid millegipärast ilmus selle kõrvale ka muusikasõbra Eero Rauna eraalgatuslik, kas heauskne või pahatahtlikult mahitatud juurdeehitise ettepanek. Kui viimast ei oleks olnud, siis vaevalt julgenuks kultuurikomisjon Estonia soovid üldse otsusest välja jätta, kuid oli mugav võimalus odavama variandi järele haarata ja nii ta läks.

Kultuurikomisjoni 16. XII 2020 istungi protokollis seisab: „Rahvus­ooperi uue hoone ehitamise ettepanekut arutades asusid komisjoni liikmed seisu­kohale, et kuivõrd Rahvusooperi uue hoone ehituse kavandatav maksumus on 300 miljonit eurot ning kultuurikomisjon peab ettepanekute kaalumisel arvestama Kultuurkapitali vahendite mahtu ja sellest tulenevat rahastusperioodi pikkust, siis otsustati kultuuriehitiste eelvalikusse kanda Rahvusooperi juurde­ehituse ettepanek.“ Teisisõnu otsustati kultuuritult koonerdada ja purustada normaalne vajadus ja unistus, sest see oli võimalik ja selle eest kannavad personaalset vastutust uue ooperimaja maha hääletanud riigikogu liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Leo Kunnas, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin (komisjoni liige Heidy Purga oli hääletamise ajaks istungilt kaotsi läinud).

Žonglööride käes on nimetatud 300 miljonist aastate jooksul saanud kord 600, kord 800 miljonit. Mis muud kui bluff ja hirmutamine, sest ühtki projekti, mille alusel ehitusmaksumust täpselt hinnata, ju pole. Esimene natukenegi tõsiseltvõetavam finantsanalüüs⁴ valmis alles kuu aja eest ja sellestki õhkub liigset tellija silmadest ilu otsimist. Analüüsi koostanud Civitta arvutuste järgi kujuneks uue ooperimaja kogu­investeeringuks (koos sisse­seadega) 280 miljonit, juurdeehitise puhul 97 miljonit. Aga uue hoone lähteandmetes on brutopinnaks võetud 56 000 m², Jaak Allik opereeris viidatud artiklis 45 000ga ning juurdeehitise maksumusega 60-70 miljonit eurot. Kõik voolab. Põhiline on siiski, et uue maja stsenaarium ja hind sisaldab millegipärast ka vana maja jätmise teatri käsutusse ning etenduste jätkumise selleks kõlbmatus saalis! Stsenaarium, mille järgi uus asendab vana ja viimane müüakse, on jäetud läbi arvutamata. Küllap selleks, et Siim Kallast pisaratest säästa.

Kas 280 miljonit on vähe või palju? Võrdluseks, Kumu ehitamise otsus (50 miljonit) aastal 2002 kaalus 2,3% sama aasta riigieelarve kogumahust, ERMi (87 miljonit) oma aastal 2013 aga 1,2% riigieelarvest. Civitta eeldab analüüsis, et ehitamiseks läheks aastal 2033, mil teatavasti kõik tähtsad riigikaitse­miljardid on relvadeks moondunud ning sõjatööstus veab eest majanduskasvu, mistõttu uue ooperimaja kulusuhe eelarvega oleks ERMi omaga sarnane. Ei saa hakkama? Millal ja miks me nii viletsaks ja ambitsioonituks jäime, ainsaks kasvanud oskuseks nürimeel ja otsustamatus?