Visuaalselt on Ivar Veermäe näitus päikeseloojangu toonis. See häälestab konfliktivabale ja rahulikule kohalolekule. Samal ajal tähendab päikeseloojang, et läheb järjest hämaramaks, Päikese mõju taandub. Hommikul on Päike muidugi tagasi, aga mis siis, kui hämardumine tuleb geoinseneride plaani rakendumisest ega olegi enam hommikuga tagasi pööratav?
Selles vaates ei paista Veermäe sissevaade valgushulga piiramise tehnoloogiatesse enam kuigi muretu. Tehnoloogilised meetodid looduse mõjutamiseks võivad olla käeulatuses, aga praeguseks ei eelda vist enam keegi, et teoreetilises plaanis paljulubav meetod teebki päriselt seda, mida sellest loodeti ja oodati. Palju tõenäolisem on, et selle ulmelise tehnoloogia reaalse rakendamise käigus hakkavad ilmnema lisamõjud, mida keegi ei teadnud arvesse võtta ja mida ka kõige pessimistlikumad katsemudeldused millegipärast ei näidanud. Inimestele tundub, et selliseid viltuminekuid on juba liiga palju olnud, ja me oleme läbivalt umbusklikud.
Seda väidet peaks natukene täpsustama – umbusklikud täpsemalt mille suhtes? Muidugi on ka meie-vormi kasutamine lubamatult lai üldistus. Juba ammu pole mingisugust meiet isegi lihtsas külaühiskonnas, rääkimata sellisest üleilmse mõõduga tegevusest nagu planeedi atmosfääri mõjutamine. Aga ehk on veel siiski kuskil mingi ühisnimetaja alla mahtuv asi või protsess alles, mille suhtes võiks kogu inimkond umbusklik olla? Võib-olla sobib selleks miski hüperobjekti kategooriasse mahtuv?
Kohtumine hüperobjektiga
Hüperobjekti termini võttis kasutusele Timothy Morton. Kõige lihtsamini esitatult tähendab hüperobjektiga kohtumine olukorda, kus probleem on nii suur, et selle sisust arusaamine pole enam/veel võimalik. Ent kui probleemist niikuinii täpselt aru ei saa, siis mida üldse teha? Üks võimalus sellisest umbsõlmest siiski mingi mõtestav kogemus kätte saada on kunstiprojekt, millega raskesti sõnastatav ja peaaegu arusaamatu probleem võetakse kunstniku tööriistakasti abil detailideks lahti ja pannakse täiesti uut moodi kokku tagasi. See ongi täpselt see, mida Ivar Veermäe teeb. Ta kasutab teadusinfot, saab sellest sisuliselt aru, aga ekspositsioonis rõhub suures osas esteetilisele ja uusi narratiive loovale komponeerimisele.
Inimesed ei keskendu puhta teadusinfo sisule, see on praeguseks juba päris selge. Teadus on liiga kaugele eest ära sõitnud, ja ega ei paista ka, kuidas see saaks olla lihtsam ja jõukohasem. Tulemuste ja järelduste arusaadav kommunikeerimine on üha raskem. Iseennast seestpoolt ümber disainiva Päikese soojades toonides pilti on inimene aga nõus vaatama küllalt kaua, et see tema teadvusse ja mällu jälje jätaks. Ütlen seda ilma igasuguse irooniata – väga mõistlik viis hüperobjekti ligipääsmatusse käike uuristama hakata. Evolutsioon on kujundanud elusolendite emotsioone ellujäämismehhanismideks sadu miljoneid aastaid ja see süsteem töötab. Kui valguse liikumine suurel oranžkollasel metallpinnal on tekitanud vaatajas mingi seisundi, on murdosa hüperobjektist tehtud ligipääsetavaks, isegi kui raamatu- ja veebilehtedelt infot juurde ei loeta.
Minu meelest pääseb Ivar Veermäe oma projektiga inimestele päris hästi ligi. Tema ruumi häälestamise programm on müravaba. Ruum on puhas, minimaalse visuaalse koormusega, detaile on vähe, kuigi objektid, mida ta eksponeerib, on sageli detailsed. Võib-olla olekski täpsem öelda, et detailid on viidud lähivaate tasandile: kui hakata objekte keskendunult uurima, on detaile palju. Aga esimene asi, mis vaatajat täielikult tabab ja haarab, on loodud keskkonna mõju, seisund, millesse ta ruumi astudes kohe sisse sulatatud on.
Edasi saab liikuda küsimuste juurde. Milline teadus on selle visuaalikogumi taga? Kas pole see palju düstoopilisem, kui sisenemise ja kohaloleku mugavuse järgi võiks tunduda? Kas peaks püüdma sinna probleemistikku sisse sukelduda? Ja muidugi – aga kui see kõik kokku on hüperobjekt, siis kas ma pääsen sellest küsimuste labürindist üldse välja?
Kõiki neid vastuseid võib otsida, aga seda ei pea tegema, sest probleemi olemus on laiali laotatud seisundisse ja objektidesse. Tegelikult võib „Õhetava“ näitusel vaadata ka hüperobjekti tema haaramatuses. See on näitusel kohal ja kui kas või mõni lause näituse tutvustusest läbi on loetud, siis on ju tegelikult teada, millega siin tegeletakse. Probleem on jaotatud mikrodoosideks ning neid väikseid asualasid on võimalik uurida, ilma et kestev düstoopiline infovoog aju tuimaks teeks. Jääb lootus (võib-olla on see illusioon, aga mis siis), et ehk on veel võimalik suurtele kliimaprobleemidele lahendusi otsida ilma lõputu kuristiku serval kõõlumise tundeta.
Päikese nägu on kadunud
Üks asi, millele „Õhetava“ näitusel veel mõelda võib, on Teise küsimus. Me püüame lahendada kliimaprobleeme siiski peamiselt inimliigi positsioonilt. Inimesed teaduse eesliinil mõtlevad kindlasti avaramalt ja püüavad ka teiste liikide positsiooni arvesse võtta, aga lahenduste otsimisel näib siiski väga sageli maksvat eeldus, et inimestel hakkab parem siis, kui teha nii, et ka neil teistel liikidel parem oleks. Ainult et maailm on muutunud väga keeruliseks ja Teised pole enam ainult imetajad ja linnud ja taimed (isegi nende Teiste mõistmine ja endaga võrdsena tajumine on inimestele olnud viimastel aastatuhandetel hiigla raske). Juba on kohal uued Teised: planeedid, galaktikad, bosonid … Nende kõigi Teisteks pidamisega on inimesel keeruline toime tulla, sest kultuur on pikka aega harjutanud meid endast mõtlema kui kõike mõtestavast keskmest. Nüüd, kui püütakse sellest mõtteviisist lahti laskma hakata, on kõik need tundmatud Teised korraga haaramatute hüperobjektide osad.
Ka Veermäe näitusel on osa neist Teistest kohal ja mingil määral vaadeldavaks tehtud. Päike on üks sellistest tundmatutest. Inimkond peab mõtlema Päikesega kaasnevate probleemide peale, sest ta peab mõtlema kliimakriisi peale. Aga Päike on kauge ja võõras. Mis siis, et teda on joonistatud ja maalitud ja personifitseeritud pildilise kujutamise algusest saati. Meie kaasajal on vaja uut isikustamist. Seda teevad näiteks „Õhetava“ päikesepildid. Need asendavad keskaegse näoga Päikese astrofotograafia lähivaadetega ja see sobib Päikese mõistmiseks küll.
Inimesel ongi vaja kõike lähedalt näha, teadmine muudab tegelikkusetaju. On täiesti võimalik, et lõpuks muudab lähedalt vaatamine kaudselt ka mooduseid, kuidas kliimamuutuste hüperobjektile lähemale pääseda proovitakse. Teaduspõhised teadmised on sellistesse piltidesse sisse sulanud, need auruvad visuaalide servadelt. Need võib muidugi kõrvale jätta, kuid siis jääb kõrvale ka suurem osa näituse tuumast. Nagu juba eespool mainitud, ei kahjustaks see kõrvalejätmine tegelikult näitusega kontakti saamist, kuid huvitavam on siiski lasta sellesse ruumi komponeeritud kihtidel üksteisest läbi sulada – elada mõju ja mõtestamist korraga läbi.
