Üks tunnustatud füüsikaprofessor ütles aastaid tagasi temast valminud portreesaates, et kunst talle elu suurtele küsimustele vastuseid ei paku, teadus aga küll. Õnneks pole reaalsuses tegemist vastanditega. Teadus tegeleb kunstiga, kunst tegeleb teadusega ja nagu näitab Juss Heinsalu ja Kim Morgani ühisnäitus „Kübemelisuse anatoomia“, on võimalik neid kaht ka omavahel edukalt sünteesida.

Õigupoolest polegi Hobusepea galeriisse loodu tituleeritud näituseks, vaid hoopis hübriidseks labor-stuudioks. Autorid tegelevad materjalide, ainete, lausa universumi enese struktuuri ja tekstuuriga, ent seda mitte üksnes abstraktses kunstilises käsitluses, vaid meid ümbritsevat molekulaarmaailma vaatajale uuel viisil nähtavaks tuues. Skaalade ja kujutusviisidega mängides, kunstimaailmast laiematki kasutust ja tähendust otsides.

Parimaks näiteks tavapäratust seosest välismaailmaga on Morgani Eesti kunstiakadeemias valmiva doktoritöö raames ülemise korruse keskele paigutatud visandid kunstist avalikus ruumis. Mikroskoobi alt tervetele seintele suurendatud tööd on paigutatud tervishoiuasutustesse ja neid ümbritsevasse avalikku ruumi. Külalisel on võimalik fotosid lapata ja juures asuvasse vihikusse kirjutada, kas kunst sobib pakutud kohtadesse ning kuidas need tööd seal mõjuvad.

Esimene küsimus pole kuigi provokatiivne, sest vaevalt on keegi printsipiaalselt selle vastu, et kunsti saaks näha enamasti talumatult steriilsetes ja morbiidsetes kliinikukoridorides. Hoopis põnevam küsimus on aga, millised teosed sinna täpselt sobiksid, millised seosed ja stiilid oleksid kohased. Morgani pakutud lahendused on visuaalselt üpris tumedad ja ähvardavad pigem rusuvust rõhutada. Ühelt poolt näibki see klappivat sageli elu ja surma piiriga tegelevate tervishoiuasutuste ruumidega, kuid teisalt vajaksid need ruumid just mingit muud nihestust. Kui mitte suuremat kontrastsust, siis vähemasti vähem steriilsust ja monokroomsust.

Nii või teisiti on algatatud mõtteharjutused põnevad ja meenutavad vaatajale, et muutuvate tarbimisharjumuste ja kõiksuguste interaktiivsete võimaluste maailmas võiks ka kunst pakkuda pelga tööde silmitsemise asemel rohkem igasuguseid osalusvõimalusi. Järgnev peegeldab loomulikult vaid isiklikke eelistusi ega pretendeeri esinduslikkusele, kuid viimastest aastatest kõige meeldejäävamad näitused ongi olnud need, mis tõid välja sisemise lapse – võimaldasid teostele käsi külge panna, füüsiliselt töödega suhestuda ja loodut kuidagi omalt poolt mõjutada.

Heinsalu ja Gordon on suure ja väikese skaala vahekorraga niivõrd huvitavalt mänginud, et ehkki suur osa töödest on mõõtmetelt pigem väikesed, napid, minimalistlikud, avaneb kahel korrusel nende kaudu hoopis suurem ruum, mis juhatab suurte eksistentsiaalsete küsimuste ja inimkeha mõtestamiseni keset universumi hoomamatut hiiglaslikkust ja molekulaarmaailma kordamööda võluvat ning võõristavat väiksust.

Makromõõdet ilmestab kõige paremini Juss Heinsalu seeria „Peegel, peegel“, kus terasplaatidel kohtuvad savimustrid ja mitmesugused visuaalsed representatsioonid ümbritsevast maailmast. Esialgu abstraktsena mõjuvast graafikast ilmnevad maa- ja taeva­kaardid, kujundid, loodusnähtused, meenuvad puuvõred, liivamandalad, maad kattev lumevaip, sademed aknaklaasil.

Loodus on loomulikult inspireerinud kunstnikke kogu ajaloo vältel koopamaalidest kuni psühhedeelse posthumanismini. Ka „Kübemelisuse anatoomia“ on võtnud kõik oma teeviidad ümbritseva maailma struktuuridest, kuid psühhedeelia asemel on vahendajaks teaduslikud meetodid, mikroskoobid ja meditsiinilised pilditehnoloogiad.

Just silmale (enamasti) nähtamatut mikromõõdet toob näitus (või labor-stuudio) eriti mõjuvalt esile. Näiteks paikneb galerii alumisel korrusel Morgani kujutis vannitoa põrandalt leitud naharakust, mida on 6000 korda suurendatud. Baktereid kartvale inimesele võib „Kübemelisuse anatoomia“ – kohtumine vohava mikroskoopilise eluga meie sees, peal ja ümber – olla õudusunenägu. Sellegipoolest mõjub nähtu harivalt nagu teaduskeskuses, meenutades ühelt poolt fakte – inimesest eraldub tunnis 200 000 000 naharakku (ehk siis aastas ajame maha umbes nelja kilo jagu nahka) – ja muutes need samal ajal läbi kunstilise filtri nähtavaks ning tajutavaks.

Kogu terviku toime on sedavõrd kõike­hõlmav, et kui ühe teose peale (ja kõrvale) maandusid galeriid uudistanud kärbsed, oli kerge vaadata neid näituse osana. Osana kõiksusest, mille suhteid ja vahekordi Heinsalu ning Morgan avavad.

Eraldi kihistuse kogemusest moodustab materjalide kasutus. Näiteks Heinsalu on ühendanud õhupumbad toorsavist loodud kopsulaadsete moodustistega. Õhuvoolu abil hakkavad savikopsud tööle ning materjal uuel moel justkui elama, hingama ja liikuma. Morgan on aga seganud inimkogemuse hingestatuse puhta materiaalsusega, kujutades erinevate surilinade peal suurendatud skaneeringuid nahast, verest ja tuhast.

Visuaalselt meeldejäävamaid töid on Heinsalu „Tähe sünd“, kus suure pirni sees hõõgub õrn tuluke ebatavaliselt helendava haloga. Tegemist on fusoriga, mis kavalehe kohaselt kuumutab ioone temperatuurini, millest algab tuumasüntees. Keskmisele näitusekülastajale ilmselt veidi keerulise keemilise kirjelduse taga seisab nõiduslik valgus – protsess, mille tulemused annavad tuumaelektrijaamade vahendusel elu suurele osale tänapäeva maailmast ja samal ajal ähvardavad tuumarelvadega inimkonda hukuga.

Galeriisse võib lõpuks ekslema ja mõtisklema jääda palju kauemaks, kui selle väikesed mõõtmed oodata lubavad. Ainsa väikese kivimi võiks heita korralduslikku kapsaaeda. Kuna materjalide ja saamisviiside mõistmine annab kogemusele pigem juurde, mitte ei kahanda selle kunstilist võlu, võiks teoste taustainfo kergemini leitav olla. Värviline ingliskeelne kavaleht nõuab aga üksjagu süvenemist, milline viide täpselt millise töö kohta kehtib. Või kus kõnealune ese ülepea asub.

Ma ei tea, kui palju vastuseid elu suurtele küsimustele „Kübemelisuse anatoomia“ lõpuks pakub. Küll aga ühendab edukalt teaduslikku maailmapilti ja kunstilisi väljendusvõimalusi. Tulemuseks omamoodi kõiksuse anatoomia, mis harib ümbritseva maailma nähtavale toomisega ning pakub võimaluse ka millekski hoopis transtsendentaalsemaks – iseenda keha ja vaimu paigutamiseks selle kõige keskele.