Eesti kunstnike suvistest aktsioonidest on kõmumeedia künnise ületanud Fideelia Signe Rootsi paljastatud ülakehaga projekt. Eelkõige on see küll kajastamist leidnud Õhtulehes ja Reporteris, kuid nende formaatide sihtgrupp on märksa suurem kui Sirbil või Vikerraadio kunstisaatel.
Selles, et naised väljendavad palja ülakehaga oma veendumusi, ei ole midagi uut. Viimase aja kõige kuulsamad paljaste rindadega protestijad on ukrainlannad. Kahjuks ei meenu, mida nad nõudsid. Ajalehefotodel, kus jäädvustatud Ukraina paljarinnaliste protestijate ja miilitsa vastasseis, tuli esile sellise protestimisviisi kitsaskoht: miilitsate ja publiku pilgud ei olnud suunatud mitte demonstrantide plakatitele, vaid eranditult nende rindadele. Paljad rinnad hakkavad elama oma elu. Küsimus, millisel eesmärgil rinnad paljastati, muutub hoobilt teisejärguliseks. Sama probleem kimbutab Fideelia aktsiooni puhul, kuid see on vaid üks küsitavus paljudest. Kunstnikule sümpatiseerivad feministlikud ideed. Kas kunstnik esindab veel kedagi peale iseenda ehk kus on siis kõik need naised tema selja taga, valmis särgid rõõmuga seljast heitma, noored ja vanad, saledad ja vormikad, puuetega naised, emad? Jääb mulje, et reaalne huvigrupp kas puudub üldse, projekt ei ole lõpetatud või on kunstnikul kodutöö tegemata. Kas on tehtud statistikat, kui palju ja millisest sotsiaalsest ja vanusegrupist naised sooviksid Eestis palja ülakehaga rohkem käia kui seni? Rõhutan meelega Eestit, sest laiemas kontekstis tundub selline aktsioon üldse rusikatega vehkimisena pärast kaklust. Rinnahoidjate tuleriidad leegitsesid juba 40 aastat tagasi. Paljudes Euroopa randades on raskem leida pigem kaetud kui paljastatud rindadega naist (päevitamise ja vähiohu seoste teadvustamisega on ilmselt küll tasakaal taas muutumas).
Keda Signe-Fideelia Roots kunstnikuna esindab? Feministina naisi, aga kas ka vanu, inetuid, pakse, emasid, lesbisid? Kas ka mind? Massimeedia kehtestatud kirjutamata ilukaanonite järgi esindab ta pigem ainult ilusaid naisi ja muudab sellega kogu projekti farsiks. Kas Billeneeve peaks tulema esindama vormikamaid naisi? Milleks, Rubensid tõmbavad särgi seljast seal, kus soovivad. Kes meie kunstnikest sooviks esindada vanu naisi? Kui Fideelia esindab ainult ennast või marginaalset gruppi, on aktsioon sotsiaalses plaanis mõtte kaotanud.
Muide, meil on juba olemas ühiskondlik grupp, kes on ilma suurema kärata välja võidelnud õiguse paljastada rinnad ükskõik kus. Need on imetavad emad. Neid aktsepteerib munitsipaalpolitsei ja kohalikud omavalitsused, iga restoraniomanik, kes julgeb imetava ema viisakalt silma alt ära saata, riskib hurjutamisega meedias ja osa klientide kaotusega. Emadus annab muuhulgas teada rindade füüsilisest haavatavusest. Ka kunstnik kannatas oma pika retke jooksul külma, väsimust ja ville. Aga mille nimel – kunsti või naiste? Praegu ei ole kahjuks võimalik kumbagi varianti uskuda.
Mulle läks korda Mai Söödi kirjutis „Kuningas on alasti” (Sirp), kus ta osutas ühe Eestis toimunud rahvusvahelise kunstiürituse näitel performance’i allakäigule kunstnike ülejalamentaliteedi, mõttelaiskuse, minnalaskmise tõttu. Tegevuskunstiüritused jäävad tihti vaid kunstnike siseringi asjaks, vastastikune kriitika või tsunftisisene tsensuur ei toimi, pigem ikka sõbralik seljasügamine.
Signe-Fideelia Rootsi ettevõtmise peamiseks saavutuseks jäi praegu vaid tuntuse kasv. Kahjuks jääb ka kunstniku senine ja paljuski kunstiliselt huvipakkuvam looming nüüd rindade varju. Kollase meedia künnis ületati, kuid kunstilises ja sotsiaalses plaanis on joostud lati alt läbi. Rindade paljastamine tähelepanu tõmbamise vahendina meil mingil määral veel toimib. Kui eesmärgiks on teha sotsiaalset kunsti, mis ühiskonnas ka reaalselt midagi mõjutaks või vähemalt tõelistele valupunktidele tähelepanu tõmbaks, võiks kaaluda rindade paljastamist millelegi muule tähelepanu tõmbamiseks: näiteks rinnavähi varajane diagnostika või kas või kodutute loomade varjupaikadele raha kogumiseks. Avalikkuses ei tekkinud mingit diskussiooni paljast ülakeha eelistavate naiste masside ja nende vastaste vahel, sest diskussioonis peab olema kaks poolt. On kunstniku normaalne tuntusevajadus ja põhjamaises kliimas vaid ohvrite hinnaga saavutatav, küsitava kasuga eesmärk, et naise rinnad ei mõjuks meie ühiskonnas erootilisena? Meie kultuuriruumis ei šokeeri paljastatud ihu enam peaaegu kedagi, häirida võib hoopis kaetud ihu. Ka antud juhul pidid meedia ja kunstnik ka ise vaeva nägema, et tagasisidet saada. Ise kahtlustan siiralt, et burkaga ringi liikudes ärataksin oma kodulinnas rohkem tähelepanu kui palja ülakehaga, kuid ei näe selle katsetamises mingit mõtet. Ma ei tea lihtsalt kedagi, kellele sellise katse tulemused korda läheksid.
Hiljutisest on meenutada feministliku mõtet kandvaid tugevaid teoseid, nagu Liina Siibi „Naine võtab vähe ruumi”, kus esile toodud tõeline, lahendamata ja kõigile nähtav probleem. Kunstniku kannatustega seotud performance võib mõjuma jääda suure meediakaja või massilise publikuta, nagu mulle siiani külmavärinaid tekitav Kaisa Eiche morbiidselt esteetiline matmine festivalil „Hullunud Tartu”. Kannatused on põhjendatud ja kunstiteos on sündinud, kui vaataja etteastest need värinad ka saab ega piirdu lihtsalt ühe viisaka õlakehitusega.
Kas mina tahaksin viibida avalikus ruumis palja ülakehaga? Vastan eitavalt, sest ei leidnud veenvat põhjendust või mõtestatud eesmärki, miks seda teha. Miks mitte teha? Mind kõnetas ühe Õhtulehe (!) kirjaneitsi augustikuine postitus. Tsiteerin seda, mis tegelikult on ju plagiaat, aga sobib eesti kunstist ja kunstnikest rääkides hästi: „Kuradi, kuradi külm on …”.
