$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Konverentsi ääremärkusi

Holger Rajavee
Vaatamisi 489
2 minutit

Konverentsi ääremärkusi

ELIA (European League of Institutes of the Arts) XII konverents Viinis 8. – 10. XI.

Kunstikõrgkoole ühendav organisatsioon ELIA loodi 1990. aastal, selle liikmeks on praegu üle 350 kõrgkooli 45 riigist, Eestist on organisatsiooni täievolilised liikmed Tartu ja Tallinna ülikool. (vt http://www.elia-artschools.org).

Tänavuaastase konverentsi pealkiri oli „Kunst, teadus ja ühiskond” („Art, Science and Society”), kolm päeva olid jaotatud piisavalt pretensioonikalt pealkirjastatud teemaplokkidesse „Kunst küsib” („Art Questions”), „Kunst teab” („Art Knows”) ja „Kunst loeb” („Art Matters”). Igale plokile järgnesid ümarlauavestlused ja viimasel päeval ka kitsamatele teemadele pühendatud loengud ning diskussioonid.

Konverentsi esimestest ettekannetest peale sai selgeks, et ei saa mööda majanduskriisi valuteemadest. Need olid päevakorral ühes või teises kontekstis nii planeeritud kõnedes kui kuluaarivestlustes. Kriis on kestnud piisavalt pikka aega, omandanud juba permanentse staatuse ja sellele on hakanud lisanduma n-ö lisaväärtusi: kriis eetilises või ka professionaalses plaanis, avaldugu see siis loomingulisuses või pedagoogiliselt. Näib, et kogu tahte- ja  vaimujõud on rakendatud selle ületamisele, vaata et vahendeid valimata. Paratamatult jäi tunne, et kunstiharidus on kõige kehvemas olukorras. Arvatavasti kuuleksime sama mõnel teisel konverentsil teise eriala esindajate suust. Vabas vormis vestlustes nii must pilt ei avanenud, pigem võis tajuda väsimust või tüdimust: soovi „laske meil rahus ja hästi oma tööd teha”.

Mitmel korral tõsteti päevakorrale 1999. aastal algatatud Bologna protsess, mis ei ole paraku andnud loodetud positiivset tulemust. Unifitseerimistuhinas on kahe silma vahele jäänud nii mõnedki kitsamate erialade spetsiifilised ainuomadused. Välja võib tuua aga ühe huvitava fakti: kui kõige enam rahulolematust olukorra osas näitasid üles britid, siis kõige positiivsemalt olid meelestatud rootslased (ka soomlased). Üllatav ja kõnekas on sealjuures see, et Rootsi liitus Bologna protsessiga kõige hiljem.

Kus nähakse võimalikke lahendusi (või ka päästerõngaid)? Eelkõige kunsti ja teaduse sünergias. Kunstil võiks siinkohal olla suunaja, protsesside mõjutaja ja kujundajana püramiidi tipu roll. Viini tarbekunsti ülikooli rektor Gerald Bast väitis: „Tuleb tõsta kunsti kultuurilist rolli: traditsiooniline kunst on muutunud kaubaks, muuseumid mänguasjapoodideks. Raha saab võimule, kui ideid hakkab nappima: ideid tuleb produtseerida ning teha seda teadussaavutuste ja tehnoloogia abil. Kultuuri kommertsialiseerumise asemele peab tulema ühiskonna kultuuristamine ja seeläbi ka kunsti taassotsialiseerumine. Kunstiülikoolide ülesanne on arendada mõtlemist ja genereerida ideid, mitte toota esemeid. Me ei tohi jätta kunsti kunstituru „nähtamatutesse kätesse”. Nii et laiendagem kunsti piire!” Selline retoorika, mis meenutas  tahes-tahtmata 1960ndate lõpul räägitut ja kirjutatut, jooksis läbi ka mitmete teiste esinejate sõnavõttudest. Ära tahan märkida ehk kaks kirkamalt meelde jäänud ettekannet: kõigepealt „saksa keelt kõneleva maailma kõige mõjuväärsema futuristi” (iseloomustus on võetud konverentsi bukletist) Matthias Horxi maailma ja ühiskonna tuleviku nägemuse ja Peter Weibeli meediakunsti-alase ettekande. Mõlema seisukohtade ja vaadetega saab teemast huvitatu tutvuda You Tube’i vahendusel. Konverentsi auesinejaks oli valitud Yoko Ono, kes esitas performance’i-vestluse, retsiteerides Fluxuse-aegseid etteasteid 1960datest ning kutsudes kõiki üles „ülestõusule”, mille lipukiri on „Rahu ja armastus”.

Kas konverents täitis delegaatide ootused? Mitmete osalenute arvates jäi vajaka süvitsi liikumisest (eelkõige just kitsama spetsialiteedi valukohtade kuuldavakstegemisel), palju oli üldsõnalisust, kostis ka kahtlusi ELIA kui organisatsiooni mõjutajarolli kohta. Üks mis kindel: kes soovis, sai südamelt ära öelda (kas siis laval, ümarlauas või seltskonnavestlustes). Kahe aasta pärast kogunetakse Glasgow’sse.

Sirp