Publikumenu sõltub rohkem ikka kunstnikust kui kuraatori teravmeelsest pealkirjast, aga muidugi ka näituse toimumise kohast, ajast ja kestusest. Väite, justnagu poleks isikunäitused ega 1960.-70. aastate kunstnike põlvkond populaarne, kummutab Härm oma artiklis ise, kui mainib Toomas Vindi näituse erakordset populaarsust 2004. aastal (5220), aga siia juurde võiks lisada ka Evald Okase näituse 2005. aastal (5297 külastajat) ning terve rea kunstnike isikunäitusi Kunstihoone galeriis. Kui Härm võtab võrrelda EKKMi tasuta näitusi Kunstihoone piletiga näitustega, miks siis Kunstihoone galerii tasuta näitused kõrvale peaksid jääma? Need tõestavad kunstnike vanema põlvkonna publikumenu vägagi veenvalt. Kunstihoone galerii personaalnäituste esikolmikus olid 2011. aastal Jüri Arrak (3662 külastajat) ja Leonhard Lapin (2416), 2010. aastal Enn Põldroos (2015) ja Malle Leis (1735), 2009. aastal Nikolai Kormašov (3001), 2008. aastal Urve Küttner (2236), 2007. aastal Olga Terri (2916) jt. Nende sekka mahuvad nooremad Alice Kask (2662), Eve Kask (2605), Mare Tralla (2334) jt, kes ju ka isikunäituse formaadi edukust kinnitavad.
Jüri Arraku 3662 külastajat kogunes kõigest kümne päeva jooksul, mida oli rohkem kui Sophie Calle’i näitusel 40 päeva jooksul. Sophie Calle’i näituse puhul oli väga erandlik selle maksumus (ja miks me ei peaks rääkima, mis need kenad välisnäitused maksavad). Kogumaksumus oli 120 000 eurot (ligi 2 miljonit krooni), millest Eesti-poolset raha oli umbes 30 000 – 32 000 eurot (ligi pool miljonit krooni). Igaüks võib endamisi otsustada, kas see raha oli Eesti kultuuri praeguse säästurahastamise juures suur või väike, kuid tõsiasi on, et erinevalt popstaaride kontsertidest tuleb selliste näituste piletituluna tagasi kõigest 0,08–0,1% kuludest. Nii et, jah, tegemist on tõesti väliskunsti toetamisega Eesti riigi rahaga, kuna ka Eesti-poolset erasponsorlust suudeti kaasata minimaalselt. Härm, kes Sophie Calle’i näitust oma suursaavutusena on paista lasknud (projekti alustas tegelikult Harry Liivrand), ei saanud selle lõpuleviimisega tegelikult hakkama, jättes Kunstihoonele „päranduseks” 8550-eurose katteta arve (tänaseks korda aetud).
Härm ennustab Kunstihoonele „museaalsuse” katastroofi, kuid ise pingutab EKKMis sellesama museaalsuse nimel, alates institutsiooni nimetusest ja näitusest „Muuseumifailid” ning lõpetades külastajate kokkulugemisega. EKKMi külastatavuse sajaprotsendilise kasvu kuulutamine paneb küll muigama, tuues meelde nõukaaegse valimisstatistika. Kui EKKM suudab ennast tõestada, siis on see ju väga tore. Arvata võib, et selle institutsiooni eneseleidmine saab toimuda hoopis tõhusamalt nüüd, mil Härm ei istu enam korraga kahel toolil ega püüa Kunstihoonest EKKMi filiaali teha. Mida rohkem on Eesti kunstimaastikul eriilmelisi institutsioone, seda parem. Pole seejuures kuulnud, et keegi Kumust või Kadrioru lossist EKKMi kõrvalt õpetaks-kasvataks või „sügavast murest” ajendatud kollektiivseid kirju sepistaks. Oleks aeg Härmilgi see tegevus Kunstihoone suhtes lõpetada. Teiste sõjakas mahatampimine enda upitamise nimel on ebaväärikas ja lapsik. Näitusesaalides demonstreerib kuraator Härm lõputut tolerantsi kogu maailma vähemuste suhtes, tegelikkuses aga näitab tema permanentne võitlemine kellegi või millegi vastu pigem täielikku võimetust taluda teistsugusust.
Karin Hallas-Murula, Tallinna Kunstihoone juhataja
*
Vastus Karin Hallas-Murula kommentaarile
Jättes kõrvale Karin Hallas-Murula vägagi vaieldava artikli muud aspektid, olen sunnitud siiski ümber lükkama selles sisalduva otsese süüdistuse, justkui oleksin jätnud Kunstihoonele katmata arve 8500 euro peale seoses Sophie Calle’i näitusega, ja laimu, justkui oleks EKKMi näitusestatistika võltsitud.
Arve, mille maksmise tähtaeg oli jaanuaris, jättis pikalt maksmata ikka Karin Hallas-Murula ise, olles selleks ajaks Kunstihoone juhatajana ametis olnud juba enam kui kuu. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et Sophie Calle’i näituse pärisin ma tõepoolest Harry Liivrannalt, kes selle projekti käivitas. Paraku 6. IX 2011, mil ta mulle kui Kunstihoone juhataja kohusetäitjale kiirustades asjad üle andis, tahtis ta selle siis väga halvas seisus projekti hoopis ära jätta. Mina otsustasin proovida pikalt vindunud projekti siiski lõpule viia, siludes Liivranna vigu ja kaubeldes näituse hinda selle produktsioonifirmalt AIA Productions alla umbes 30 000 eurot. Läbirääkimisi vahendas Prantsuse Instituudi uus juht Bernard Paqueteau. Seda enam, et projekti õnnestumiseks avaldas survet ka Prantsuse saatkond, kelle jaoks oli tegemist olulisima projektiga Eestis üle aastate ja kes seda ka suures osas finantseeris, nii otseselt Prantsuse Instituudi kaudu kui kaudselt, aidates leida projektile viis suurepärast erasponsorit. Näituse ärajäämine oleks põhjustanud rahvusvahelise diplomaatilise skandaali, sest suulise kokkuleppe näituse toimumise kohta oli Liivrand siiski sõlminud. Septembri algul, kaks ja pool kuud enne näituse avamist, polnud alla kirjutatud veel ühelegi dokumendile, välja arvatud kultuurkapitali lepingule, ega sõlmitud ühtegi muud kirjalikku kokkulepet näituse toimumiseks. Koostöös Prantsuse Instituudi ja Prantsuse saatkonnaga saavutasin selle, et näitus toimus, mahtus meile kättesaadava eelarve raamidesse. Pean seda tõepoolest suuresti enda teeneks, vähemalt selles osas Karin Hallas-Murula ei eksi. Näituse Kunstihoone kulud jagunesid kaheks: AIA Productionsile maksti vastavalt lepingule 42 750 eurot ning kohalikud näituse ettevalmistamise ja turustamise kulud olid 5258 eurot. Näituse siiatoomise ülejäänud kulud katsid Prantsuse Instituut ja AIA otse. Näituse tulud jagunesid järgmiselt: 16 000 eurot saadi Sihtasutuselt Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011, 6000 eurot kultuuriministeeriumilt ja 7000 eurot kulkalt ning viielt erasponsorilt kokku 31 000 eurot. Jaanuari seisuga oli Kunstihoonele laekunud 55 000 eurot, puudu oli üks laekumata sponsorsumma. Näituse kogukulud Kunstihoonele olid aga kõigest 48 008 eurot. Karin Hallas-Murula aga keeldus välja maksmast AIA Productionsile nende lepingujärgset viimast makset, (8500 eurot) põhjendusega, et seda ei saa teha enne viimase sponsormakse laekumist, mida tõepoolest pikka aega ei tulnud, hoolimata kahepoolselt allkirjastatud lepingust. Jääb aga arusaamatuks, miks Karin Hallas-Murula seda välja ei maksnud, sest hoolimata laekumata sponsormaksest oli projekti eelarve real koos maksmata arvega ikkagi 7000 eurot rohkem kui kui projekti teostamiseks tegelikult kulus. Seega teenis projekt Kunstihoonele lõpptulemusena 12 000 eurot kasumit, sest lõpuks on laekunud ka viimane sponsormakse, juba pärast minu lahkumist Kunstihoonest.
Summa, mis näitusele kulus, oli Eesti mõistes tõepoolest suur ja paneks kulme kergitama ka New Yorgi paljunäinud muuseumidirektorid, aga väita, et Eesti maksumaksjalt saadud raha selle näituse eest oleks nüüd hiiglama suur, on ikka kahtlane, aga eks see sõltub muidugi sellest, millega võrrelda. Ja mina julgen jääda siin eriarvamusele. Rahvusvahelised projektid, mis rikastavad kohalikku kunstielu ja muudavad selle intellektuaalselt huvitavamaks ja mitmekesisemaks, on igal juhul teretulnud. Meile on neid vaja. Isegi väga.
Mis aga puutub väitesse, justkui oleks EKKMi statistika võltsitud, siis see on juba niivõrd jabur väide, et seda on raske isegi kommenteerida. Kuidas muidu tõlgendada lauset „EKKMi külastatavuse sajaprotsendilise kasvu kuulutamine paneb küll muigama, tuues meelde nõukaaegse valimisstatistika.” kui otsese süüdistusena andmete võltsimises? Tegemist on kõige puhtakujulisema laimuga.
Anders Härm
* Karin Hallas-Murula valimine Tallinna Kunstihoone juhatajaks ületas Sirbi uudiste künnise. Kuna uudiste rubriik ilmub vaid võrguversioonis, siis ilmus ka teade Hallas-Murula valimisest juhatajaks seal, mitte paberkandjal. Sirbi kunstitoimetaja töötas Tallinna Kunstihoones kuraatori-galeristi ametikohal 2003. aastast kuni 2011. aasta juulini, vaid paar viimast kuud oli ta üle viidud galeristi ametikohale.
