Ly Lestbergi fotonäitus „Mälumäed“ sai alguse ühest vanast Tartu toomkiriku vaatega postkaardist. Kunstnik on Toomemäel sündinud ja veetnud oma elu esimesed õnnelikud viis aastat Vallikraavi tänava väikses õdusas ärklitoas. Samas majas on elanud ka Heiti Talvik. Kõik näituse fotod on komplekteeritud lähtuvalt sellest tema jaoks jõulisest sümbolist, toomkirikust.

Silma jääb ka teine kaardike pealdisega „Carte Postale“, mille kunstnik oli leidnud skulptor August Vommi arhiivist. Fotografeeritud on selle tagakülge, millele on kunagi kirjutatud: „Tere! Ootan sinult midagi kohe! Palun tee 25. …“ Edasised sõnad on juba loetamatud. Tegelikult ei peaks me vist ka neid loetavaid sõnu vaatama, sest mõlemale kaardi taga olevale lausele on selgelt rist peale tõmmatud. See sõnum on niisiis saatmata jäänud ja loodetavasti leidis kirjutaja mõne muu viisi, kuidas meie jaoks tundmatule adressaadile oma ootusi kommunikeerida. Sõnad on kirjutatud, aga need pole enam õiged sõnad, sest maha tõmmates on need olematuks kuulutatud, hoolimata sellest et või(ksi)me neid lugeda.

Jaan Kaplinski on kirjutanud teadvuse voolust ja selle seostest reaalsusega: „Põhiline elu konstrueerimises on unustamine. Et saada literatuurne elu, muutuda literatuuriks, autograafiaks, peame unustama suurema osa tõelusest, oma kogemusest. Unustus on must tahvel, millele end kirjutame.“* Ta mõtles eelkõige autobiograafia kirjutamist, aga ka legendi, mida igaüks endast suhtlemisel loob. Nähtavasti võib tekkida olukordi, kus tekst ka ilma kavatsuseta mõju avaldab.

Ly Lestberg leidis aastaid hiljem August Vommi poolt unustusse määratud sõnad ning tegi avalikuks. Neid lugedes võime juurelda selle üle, mida kunstnik oma tundmatult kaaslaselt ootas, ja ka imestada kirjutaja otsekohesuse üle ajal, kui omavahel suheldi veel kaardikeste teel. Eelkõige peame aga mõtlema erinevate viiside üle, kuidas sõnadega ümber käiakse, kuidas seda saab ja võib teha. Näiteks kord lavastati Tallinna Kunstihoones teatritükk, mis oli kokku pandud ühe teise tuntud kunstniku lese ammusel ajal kirja pandud päevikumärkmete põhjal. Kelle jaoks ta kirjutas? Arvatavasti iseenda, kuid nüüd kuulas tema teksti saalitäis rahvast, igaüks seda omal viisil mõistes.

Sõna, mille saab maha tõmmata, sarnaneb mõnevõrra fotoga, mis võiks olla mäletamise ja meenutamise vahend, kuid mitte tingimata. Ükskõik mis­sugust fotot vaadates tabab meid kõigepealt üllatus, oleme sunnitud oma peas salgama või maha kriipsutama selle, kuidas me ise seda asja näinud oleme. Alles siis saame teise inimese nägemuse oma mõtetesse lasta. Meie silm ei ole fotograafi oma; vaatamine on subjektiivne tegevus. Ja kui me fotot hiljem ka teist või kolmandatki korda vaatame, tuleb jälle sisevõitlust pidada oma mõtetega, mis olid teadvusse kerkinud tol korral, kui alguses vaatasime. Meie sisemälu on visa ja tema poolt pealesurutud hoiakuid tuleb pidevalt korrigeerida.

Ly Lestberg on põhjendanud oma loomingulisi impulsse foto illusoorsusega, öeldes, et ta kipub alatasa jäädvustama ebatõepärast võimalikult tõe­päraselt, ja vastupidi. Ta õppis kunstiinstituudis 1980. aastatel – algul graafikat, hiljem fotograafiat. See oli uusromantismi aeg, kui loobuti konventsionaalsusest ja liiguti universaalsema ning looduslähedasema poole. Palju võimalusi oli valla ja temagi katsetas erinevaid. Ly Lestbergi 1990. aastate maneristlikes fotodes peitus kriitiline seisukohavõtt aktuaalsetel avaliku elu teemadel. Hiljem eemaldus ta sellest ja hakkas väljendama rohkem isiklikku (kui sõpruskonna) hoiakut, mis oli segu lootusetust romantikast, detailide ilu nägemisest ja nukrusest, mis peitub kontempleeritud vaikuses. Ta vaatab maailma korraga lähedalt ja kaugelt, iseenda seest ja vahel ka justkui kellegi teise pilguga, andes vaataja mõtetele kätte palju suundi. Panna pildi ees seisja nõnda oma nägemistaju teravdama – segades unustusekujundeid reaalsetega – oskavad vähesed.

Looduses pildistab ta sageli rohkem varje ja peegeldusi kui objekte, millest need varjud ja peegeldused tõukuvad. Nendes kujundites on osutamist ja meenutamist nagu hiina kunstis. Üks Lestbergi meelisteemasid on vesi oma erinevates olekutes: merepinnana, mille kohal tiirlevad rahutud naerukajakad, või vihmapiiskadena aknaklaasil koos eiteakust sinna eksinud hilise kaselehega, mõjudes nagu impressionistlik maal. Samuti pildistab kunstnik meelsasti valgust. Näiteks on ta leidnud kusagil Tallinnas üles kõrged, tammelehtede­kujulised laternad või jäädvustab öösel kuusevõrades mängivat valgust.

Ta näeb looduses ja muuski maailmas niisuguseid asju – sageli lähivaates –, millele teised tähelepanu ei pööra, ja vastupidi: mida imetlevad teised, see teda ei huvita. Ja need asjad, mida keegi tavaliselt ei vaata, kadreerib ta siis teosteks, mille tähendusrikkuseni jõutakse vaid kaua ja süvenevalt vaadates. Näiteks väikeste olenditeni, kes on meie jaoks paratamatult enigmaatilised nagu liblikas, kui ta laskub käele ja kõditab jalgadega, meenutades saabuvat suve – ja see põgusus loob tunde, nagu oleks eelolev suvi juba mööda läinud.

Kujundus lähtub unustuse tahvlile kirjutatud toomkirikust, mis nõudis ruumilist lahendust. Teoste ootamatu paigutus on Ly Lestbergi pärisosa ja seekord on ta ladunud pappalustel fotod üksteise otsa, moodustades nelinurkseid püramiide. Vaikse huumoriga osutab ta veel ühele ammusele ülesvõttele, millel tundmatud korporandid on kokku kandnud samalaadse, kümmekonnast vanaaegsest, treitud jalgadega lauast koosneva ehitise, mida elustavad õllepudelid.

Näitust „Mälumäed“ võib vaadata kui ühtainust suurt fotot, millel on mitu kihistust: ilusõnum, mälusõnum ja signatuur; viimane peitub kahes portrees kunstnikust endast eri aegadel: kunagi enne ja nüüd hiljuti. See kaheosaline signatuur raamib väljapanekut ajaliselt, kuid vaataja ei märka, et ühel pildil on kunstnik noorem kui teisel. Sest mõlemad on väga sarnased mitte ainult seetõttu, et on võetud täpselt ühe ja sama koha peal Puise nina kalurikülas oleva puittelgi ees – mis on olnud veel üks meeldejäävalt õdusaid kohti tema elus. Vaatajasilmale paistavad mõlemad pildistatavad ka ühevanused: ikka seesama siiras ja tütarlapselik Ly. Nii on ka väljapanekule antud ajaraamistus diskreetne, vaevalt hoomatav nagu fotode kujundusvõttedki. Et vähem kujutada kui meenutada, vähem kirjeldada kui osutada.

* Jaan Kaplinski, Kust tuli öö. Eesti Raamat, 1990, lk 9.