Anna Hõbemäe Draakoni galerii väljapanek oli üles ehitatud nupukalt lihtsale kontseptsioonile, mis jättis külastajale kogemise-kogemuse võimalikud suunad suuresti vabaks. Pressitekstis esitatud kontseptsiooni mõjulepääsemist takistasid vaid pikad keelt painutavad sõnad, mis tekitasid liigset infomüra ning näituses eneses õigustust ei leidnud. Esitatud oli viis abstraktset maastikumaali, mis sobitusid üpris hästi muidu nii laialivalguva arhitektuuriga galeriisse. Hõbemäe maalilaad meenutab impressionismi ja ekspressionismi elujõulist järglast: esimeselt on see pärinud muljelisuse, teiselt füüsilise väljendusrikkuse. Sel moel on lõuendile salvestunud ka kunstniku kehalise kohaloleku jäljed. Niivõrd jõulise lihtsustuse jaoks on vaja maalikunstniku silma, sest ainult sellise silmaga suudetakse elusloodusest värviinfona püüda kinni tavaliselt märkamatuks jäävad läiked, peegeldused, varjud ja refleksid. Hõbemäe on astunud sammu kaugemale ning jäädvustanudki ainult neid. Ometi ei ole maalidelt kadunud kujundlikkus, abstraktsiooni tagant paistavad äratuntavad maastikustseenid, mistõttu ei mõju ka tervik liiga ambivalentsena.
Intellektuaalsele sõnamängule üles ehitatud näitus „Väljamärked” tõi välja Sten Eltermaa ja Sven Parkeri tugevaimad küljed. Mõlema loomingus esiplaanil figureeriv näiline juhuslikkus kaob lähivaatlusel täielikult. Galeriiruumis minetasid Eltermaa fotod meediumipõhise dokumendiväärtuse ning elust enesest võetud kaadrid mõjusid lavastuslike ja läbinisti mitmetähenduslikena. Parkeri leidobjektidest installatsioonid mõjusid fotodel kujutatud ruumide kohaspetsiifiliste illustratsioonidena, aga ka reaalsete pikendustena. Mõlema loomingust käib rõhuasetuste, lihtsustuste ja pildiliste vihjete näol läbi ka tugev annus irooniat argises ruumis lavastatavate vaatemängude, nende päritolu ja läbiviijate pihta.
Andres Tali „Van Eycki talleke” Hobusepea galeriis säras eelkõige oma stiilse teostuse ja produktsioonitasemega. Külastajalt nõuti kindlameelsust ja pühendumust, et butafooria ekspositsiooni sisu üle võimust ei võtaks. Näitus mõjus tihedalt ja läbimõeldult, kuid ei ole kindel, et ükski töödest iseseisvana kunstiteose mõõdu välja annaks. Tööde tasemest tuleneva eklektika varjust kumas läbi kunstniku hukkamõistev kriitika märgistatute, messiaste ja muul moel erineva või erilise positsiooni omandanute vastu. Lõppude lõpuks oleme ühed lambad kõik. Selgusetuks jäi vaid selle kõigekõrgema äramärkija identiteet. Ehk teab sellest midagi enesekindlalt poseerinud, kuid oma anonüümsuse säilitanud jänes?
Tallinna graafikatriennaali noorte kunstnike näitus  Rundumis üllatas meeldivalt oma harmoonilise üldmuljega. Kuraatorid Tanja Muravskaja ja Marko Nautras olid suurepäraselt hakkama saanud mitmesuguse tausta ja tasemega kunstnike loomingu sidumisega nii visuaalselt kui ka kontseptuaalselt. Lahtisi otsi ei ilmnenud ka teostesse süvenemisel. Tööd  ja neid saatnud tekstid moodustasid terviku, mille mõistmiseks oli vaja vaid hetk pühendumist. Puhtus ja selgus toimis näitusele kahjuks ka vastu: mitmeti tõlgendamist lubavad lahtised otsad olid hoolikalt ära peidetud. Kunstnikud olid ette antud ülesande lahendanud küll loominguliselt ja isikupäraselt, aga pelgast vormiuuringu formaadist ei õnnestunud neil siiski täielikult lahti saada.
Agur Kruusingu „Võrrand kahe muutujaga” mõjus kunstniku varasema loominguga tuttavatele külastajatele loogilise jätkuna tema katsetustele uue meedia vallas. Eksponeeritud digitrükid ja videod kolmemõõtmelistest arvuti­animatsioonidest, kujutasid heegeldatud kardinaid, laudlinu ja linikuid. Peensusteni modelleeritud materjal tõstatas küsimuse, kas digitaalselt heegeldatud kardinad on samaväärne käsitöö kui käsitsi loodud? Humoorika, mängulise, kuid samas ka pretensioonitu näitusetekstiga jättis kunstnik endale taganemistee vabaks ning paraku riskis paljude külastajate silmis oma loomingu ohtlikku ja üksildasse tähendusetusse siplema jätmisega.
Disaini- ja arhitektuurigaleriis eksponeeritud installatsioon „Reisiv kala” mõjus esmapilgul vaimuka trikina. Saatetekstis kirjeldatud seos kala kogetava ruumi ja seinal esitletud virtuaalse reaalsuse vahel ei tulnud galeriis esile. Stoilise rahuga õndsas teadmatuses mööda Hispaaniat rändavat kala jälgides mõjus ettekujutus tema üleküllastunud egost, ruumist ja ajast meelevaldsena. Kas tõesti saab kala ja inimese nii lihtlabaselt ühele pulgale asetada? Viljakam tõlgendussuund võis olla kurb ettekuulutus inimkonna paratamatust kalastumisest, kui õppimiseks, töötamiseks, reisimiseks ja elamiseks ei pea enam pead nii-öelda akvaariumist välja pistma. Ohtude äratundmine on juba enam kui pool võitu. „Reisiva kala” autorid Varvara Guljajeva ja Mar Canet on loodetavasti ennetanud endi kalaks muutumist. Kui paljudele nende peidetud sõnum kohale jõudis, on iseasi.
Jarõna Ilo joonistused Nancy Nakamura Ideederiiulis annavad tõenduse kunstniku suurepärasest söejoonistuse tunnetusest, selle valdamisest. Töödest aimduvad mõtteliinid ja alltekstid põimuvad mänglevalt Nancy Nakamurat ümbritsevasse kontseptuaalsesse ja materiaalsesse (linna)ruumi, jättes otsad vabaks nii mitmetitõlgendamiseks kui ka lihtsalt esteetiliseks nautimiseks.