Naissoo määratlemine vajakajäämisena on patriarhaalses kultuuris piisavalt tavaline, et sellest mööda vaadata. Argised asjad, igapäevased endastmõistetavused kaotavad huvitavuse, pudenevad tähelepanu alt ja kujunevad aegamisi taustal hõljuvaks vaikivaks raamistuseks, mis saadab sõnaks saanud suhtlemist, piiritleb selle agendad. Ühe vaikiva eeldusena püsib hilisema kriitika kiuste elus freudistliku psühhoanalüüsi peenisekadeduse retoorika, mis sugereerib kaasasündinud alaväärsuskompleksi ja „hälbinu“ minapilti kõigil, kelle seksuaalsus ei sisalda peenist ega kadedust. Hilisemad revisjonid pole kahelnud, et tegu on pigem mõjuka eelarvamusega, mis helde käega soopõhiseid stigmasid külvates taastoodab heteronormatiivset kastisüsteemi, ent misogüünia on raiunud endale uued rajad.

Patsita tüdruk …

Simone de Beauvoiri¹ tuntud tees sellest, et naiseks ei sünnita, vaid kasvatakse hiljem käskude ja keeldude sunnil, võiks seega tähendada oma nii-öelda kaasasündinud puude embamist osana isiklikust identiteedist. Käitumispsühholoogia, eeskätt Erving Goffmani² ja Howard Beckeri³ külma sõja aegsed stigmateooriad rõhutavadki kollektiivsete stereotüüpide ja sildistamise määravat mõju sotsiaalse, psühholoogilise ja seksuaalse identiteedi kujunemisele. Kolme autori kokkuvõttes sünnib kummaline loend – ühiskondlike stigmade diskrediteeriva koorma all ägavad üsna sarnasel moel naissugu, vaimuhaiglate patsiendid, vangid ning vabakäigu narkomaanid. Ehkki stigmad ise valideerivad end ühiskonnas põhjendustega tõrjutute endi nii-öelda hälbelisest käitumismustrist, on stigmade uurijad üksmeelel, et just jäik ühiskondlik eelarvamus, tihti teaduse egiidi all, toodabki nõndanimetatud puudeid, haigusi ja traumasid seal, kus neid esiti õigupoolest polnudki.

Ollakse ühel nõul, et selline biopoliitiline tootmine muudab tõepoolest inimese minapilti, ühiskonnas ringlevad sotsiaalselt konstrueeritud kuvandid vallandavad isiklikke traumaatilisi kogemusi, isiksusehäireid; ajendavad mõnede inimeste seksuaalset enesemääramist tembeldama kliinilise juhtumina, õiguste piiramise vajadusena, puudena. Michel Foucault’⁴ veidi hilisemad vastuhakud jälgimis-, distsipliini- ja karistusühiskonna ahistuse vastu aitavad aga juba võidelda selliste isetäituvate ennustuste vastu ning tema viimaste eluaastate mõttekäigud suveräänsetest seksuaalsetest eneseloomepraktikatest⁵ annavad üheksakümnendatel intellektuaalse hoo tervele plejaadile kvääriteoreetikutele, kes ei jäta heteronormatiivsuse rollimudelitest kivi kivi peale. Ja ei jäeta üles võtmata ka vana asja, lesbilise Anna Freudi n-ö ravimist hüsteeria ja lapsepõlve salatud seksuaaltraumade juhtumina, millest tervenemine pidi kaasa tooma naasmise „eluterve peenisekadeduse“ rüppe.

Mõne jaoks tuleb seksuaalne liberaliseerimine hilja, hilinenud akadeemilise lohutusena. Üheks pääsukeseks, kes tõi kevade, ent ei elanud suveni, on Anna-Stina Treumund (1982–2017), kunstnik, aktivist, Eesti LGBTQ-kogukondade koondaja, netifoorumite, lugemisgruppide, Pride-paraadide ja -festivalide eestvedaja, kelle mälestusnäitus „Kuidas ära tunda lesbit?“ avati Kumus septembrikuu esimesel reedel. Tagasivaade tuleb Eestis ajal, mil sooline esindatus valitsusasutustes on jätkuvalt kiivas ning keskmine sooline palgalõhe püsib kindlalt umbes 13 protsendi juures. Parem küll kui kunagine 20 protsenti, ent paraku siiski veel piisav, et kõnelda soopõhisest kastiühiskonnast, milles mõned (tegelikult arvuline enamus!) on justkui vähemväärtuslikud ja -vajalikud, nende juurdepääs ühiskondlikele hüvedele ja teenustele on piiratum, nende sotsiaalset mobiilsust kammitsevad klaaslaed ja vanapoiste kinnised klubid. Nende hääl ei kaja, nad ei paista välja.

… topeltnähtamatuses

Otsides lühiduse huvides Treumundi loomingule ühisnimetajat tuleb peatuda võimalusel, et selleks on võitlus nähtavuse ja kuuldavuse eest. Näitust saatvas raamatu mõõtu kataloogis⁶ kerkib see eri autorite sulest pinnale kõige pakilisema agendana, kunst tõugatakse siin kõrvale kui pooljuhuslik kõrvalsaadus, pelgalt ühe võimalusena end artikuleerida, võimestada.

Ühiskonnas, kus avalik nähtavus on võimaldatud eeskätt heteronormatiivse peremudeli osalistele, tuli temal võidelda topeltnähtamatusega. Esmalt kollektiivsete stigmadega, mis mehe pilguheidus vormivad kogu naissugu ahtalt kui sotsiaalselt aktsepteeritud soorollide summat. Teiseks kollektiivsete stigmadega, mis takistavad juurdepääsu avalikule ruumile ning tunnustusele kõikidele LGBTQ kogukonna rühmitustele ja omavahelistele allianssidele. Et Treumund võttis tegutseda mõlemal rindel, leiab ta mäletamist feminismikoolkondade ja kvääriaktivismi sildajana. Mahuvad ju emantsipatsiooni vihmavarju alla mitmed vikerkaarevärvilised lipukirjad: õigus seksuaalsele enesemääramisele, soovoolavuse mõiste, seksuaalsed mitmikidentiteedid, liminaalsed kehakontseptsioonid ja samasoolised ning BDSMi kooselumudelid. Ning mõistagi poliitilisema programmina kooseluseaduse vastuvõtmine, mis nüüdseks juba kõigis Baltimaades on andnud seksuaalsele liberalismile ja kooseluvormide pluralismile õigusliku aluse. Ja ei jäeta meenutamast, et sellisest laiapõhjalisest pühendumisest sündis poliitilise perekonna mõiste Treumundi eneseesitlustes, solidaarsus kõigi liikumistega, mis vastustasid traditsioonilise peremudeli norme.

Kogu see problemaatika avaldub näitusel arvukate, tihtipeale lavastuslike autoportreede seeriatena, mille modell heitleb tõsiasjaga, et teda pole olemas, vähemalt mitte piisaval määral või siis oleleb ta ühiskonnale ebasobival kujul. Modellil puudub vari, ühiskondlik peegelpilt, mis võimaldaks samastuda ja rõõmsalt hüüatada: see olen ju mina! Puudub ühiskondlik ulatus, tema keha pole sotsialiseeritud, sellel pole kohta kultuurilistes narratiivides, sellele ei pakuta kokkukuulumise kogemust kooliaabitsates ja salongikõlblikes muinasjuttudes. Neid viimaseid, muinas- ja unejutte, on tulnud endale käigult leiutada, selgub kataloogis elukaaslase pihtimustest, aimub ka näitusel, mis sekkub indiaanijuttude, sentimentaalsete romaanide ning „väikeste printside“ arengulugudesse, et tempida neisse lesbilise armastuse maitset. Sellest heitlemisest kultuurilise olematuse äärel on sündinud hapra, väreleva kontuuriga autoportreed fotos ja videos: põgusad hetkejäädvustused, milles katkenud sidemetest toetavate lähikondsetega on raske mööda vaadata.

Ehkki see ja teine autor hoiatab, et teatav morbiidsus ning järjekindel püsimine pilkaste varjude veerel peidab endas muhedaid siseringi nalju ja tögamisi, tuleb nõustuda kataloogi lõpupaatosega Kaisa Eichelt – tüüne melanhoolia helistikus püsib kogu Treumundi pildipärand. Autoportreed, argise moega magamistoastseenid, perefotod, videodokid, isiklikud hommage’id teistele kunstnikele, muinasjuttude ja fiktiivsete esiemade taaslavastused, moefoto ja pornograafia valitud motiivid ning kehastumine iseenda vaenlasteks – nende kõikide maitseaineks on aimdus kaotusest, mis võib-olla seisab alles ees, on parajasti tabamas portreteeritut või on kohe kohumas üles alateadvusest äratundmisena sellest, mis just äsja juhtus. Nõndanimetatud puue on tõesti kohal, aga suutmatusena kanda legitiimseid binaarseid sootunnuseid, kena nisuvärvi punupatsi näiteks; palmitse kuidas tahad, pikkusmõõt ei anna välja, ka vanemlike manitsuste obsessiivne kordamine ei avita, kordamine polegi tarkuse ema („Printsessi päevik. Punupats“, 2008). Sellest siis enesekuvandi äärejoonte ärev värelus, haihtumine ja nihkumine mitmeski topeltprojektsiooniga videos, ümbritsev tühiruum imeb hinge, keha düsmorfia võtab võimust.

… ja Ida-Euroopa kõhus

Peatuda tuleb isa kõhul. Ei mäleta kus ja millal nägin esimest korda fotoseeriat „Perekond pimeduses“ (2006), ent tean, kus ma seda hiljem korduvalt nägin – unes. Eriti just ülesvõtet isast („Perekond pimeduses. Isa“, 2006), milles vaatajat tömbi koonuna nuhutab pimedusest perepea valendav kõht, kas nüüd just häirivalt, aga kergelt pealetükkivalt kindlasti.

Kolme tütre isana jagan kogemust, olen aastate kestel korduvalt seisnud mõlemal pool sellist kõhtu, kord omanikuna lastele vanemlikku õpetust jagades ja siis parematel hetkedel hoopis nende kingadesse astununa end peeglist tunnistades. Vaata kuidas tahad, unes või ilmsi, peeglist või silmist, igal juhul on kõhu kujul tegemist fallilise liiglihaga, võltsautoriteedi hüperbooliga, mis justnagu lisab kõhuomaniku sõnadele kaalu, näiliselt isegi vaieldamatut resoluutsust – nii suure kõhuga mees ei saa ju ometi eksida! Ühest sellisest kõhu­unenäost ärkasin ühel ööl järgmisse, aga uue, isiklikuks kehadüsmorfiaks selginud veendumusega – mida väiksem mu kõht, seda parem isa olen, seda suurem šanss on aasta isa tiitlile. Paraku olid lapsed selles unes juba täiskasvanud ja ebamugava emotsionaalse pagasiga minema kõmpinud. Tõsilugu.

Hilja, liiga hilja adusin, et olin nende jaoks valaskala kõht, mingi Ida-Euroopa, totaalne institutsioon, mille vastu võitlesid kõik eelnimetatud autorid, kõht kui koht (kõhtkoht!), kust on vaja esmavõimalusel pageda, parema puudusel varjuda vähemalt siseemigratsiooni ja põranda alla nagu katlakütjast dissident Nõukogude Eestis. Treumundi enesekuvandit raamistab ka sarkastiline torge regiooni pihta, mis on igaveseks mõistetud ümbersündide lõputule teekonnale Venemaa provintsist Euroopa omaks. Teatav fear and loathing suhtedraama imbub välja teosepealkirjast „Printsessi päevikud II. Kes ei tahaks olla queer-feministlik kunstnik postsovetlikul maal?“ (2014) videole, kus lühikeses baleriinipatškas ja sinises parukas nurka­surutu saab kaadri tagant piitsa. Ilmselgelt ei meeldi vangile trellid, liberaalile nagu Treumund ei meeldi karistusel püsiv peavoolu võim. Tema loomingus personifitseerub võim vaenlase kujudeks, Soomet ehitavaks „kalevipojaks“, ülikoolilinna vabameelset mainet rassismiga määrinud skin’iks, nahkpükstes kõvameheks, sõnaga, veikodeks, laurideks ja peetriteks sarjas „Luuser 2011“ (2011), kes on eelnimetatud teekonnal märgistanud Ida-Euroopat „puuduva lülina“ ahvi ja inimese vahel. Üleskasvamine sellises evolutsioonilises vahepealsuses kujundab inimest, on kriimustanud ka Treumundi ja määras vist mingil määral ka ta elusaatust. Ei ole üllatav, et juba eluajal solidariseerus ta teatud kunstnikega, piiripealsete köielkõndijatega eneseiroonia ja sotsiaalkriitika rannajoonel.

On ootuspärane, et praegune mälestusnäitus võõrustab Kai Kaljo krestomaatilist enesesalvestist Ida-Euroopa luuserkunstnikuna videos „Luuser“ (1997), millest sai inspiratsiooni Treumundi hilisem „luuser-peeter“. Oodata oli ka Marju Mutsu mõningate graafiliste lehtede taasilmumist rahvale, sest oma pühendusteose jõudis Treumund pakkuda ka neile töödele. Kuraatorite kutsel gastroleerib näitusel teisigi külaliskunstnikke, kellel elulemine Ida-Euroopa seedekulglas on vallandanud kroonilise allergia siirdeühiskonna maomahlade suhtes. Suurejoonelise lõpuakordina jääb näitusel siiski kõlama Anna-Stina Treumundi omailm, mis ei lase end söövitada juurdunud stereotüüpide ja stigmade happejärves. Ise­päisele kunstnikule väärilise julgusega on kuraatorid avanud näituse viimases saalis tema intiimelu pooluseid, shibari ja BDSMi kooseluvorme ja eetikat, eksponeerinud selle rekvisiite, akendele kirja pannud respekti ja kaastunde vankumatud põhireeglid ning alles siis lasknud saali voolama ekstaasi kehamahlad. Seksuaalsuse vabameelsuse suvi on kohal, ent kaotuse hinnaga.