Kui sattuda nüüdiskunstinäitustele New Yorgis või Pariisis või Jakartas või São Paulos või Pekingis, iseäranis kui tegemist on suurte rahvusvaheliste projektide, biennaalide või triennaalidega, kipuvad need ühelaadsed välja nägema: oma paikkonna kunstnikke on küll veidi rohkem, kuid väljenduskeel (žanrid, lähenemisnurk, kujundid) ja tihtipeale ka temaatika on ikka sama.
Maailm on globaliseerunud, me ei saa ega tohigi rääkida ainult endast ja oma probleemidest, sest nende probleemid on pahatihti juba homme meie omad. Kunst kui (nihestatud) kommunikeerimisvahend käib maailmaga üht sammu, tõesti väärt kaasaegne kunst osutab elu nõrkadele kohtadele veel enne, kui need on jõudnud rahva teadvusse. Enam ei räägita mitte niivõrd selle või teise paikkonna või rahvuse kunstnikest, vaid kunstnikest kui isiksustest, suurtest nimedest. Suurte kunstnike kõrval aga järjest enam suurtest kuraatoritest, lavastajatest, tähtteoste kõrval (ka asemel) -näitustest. Nagu suured kunstnikud, nii rändavad ka suured kuraatorid ühest linnast, riigist, maailmajaost teise. Tipptegijad ei ole mitte ainult kõrgesti haritud, vaid ka empaatilised ja vastutustundlikud, kuid midagi pole teha – maitse- ja väärtushinnangud käivad kaasas. Kui tsiteerida Tanel Randeri vene noore kunsti käsitlust (Sirp 7. IV), siis kuigi kriitilise mõtlemisega kunstnikke ootab kuskil punane vaip, oodatakse neilt eksootilise materjali üha juurde tootmist ja nad on uues lõksus.
Euroopaliku väärtussüsteemi pealesurumine näiteks Hiina kunstile tekitas 2000ndate alguses hiina kuraatorite ja kunstnike seas tugeva vastuseisu, kuid hiina kunstnikud olid uhkelt esindatud 1999. ja 2001. aasta Veneetsia biennaalil, suuri näitusi korraldati kõikjal üle maailma, ilmusid põhjalikud käsitlused. Nad olid (ja on) pildil. Sama kehtib ka Aafrika kunsti kohta. Seda olukorda on teravalt kritiseerinud näiteks Nigeeriast pärit Okwui Enwezor, kes elab ammuilma Euroopas ja USAs ning oli 2015. aasta Veneetsia biennaali kuraator.
Moodne (avangardne, kaasaegne) kunst on XIX sajandi lõpust püüdnud välja murda euroopalikust mudelist: Jaapani kunsti mõjuta poleks impressionismi või Aafrika kunsti mõjuta kubismi kui sellist. Impressionism või kubism ei tekkinud aga ainult väliskunsti nähtuste mõjul, selleks oli vaja ka palju teisi, eelkõige oma sootsiumist tingitud tegureid.
Milliseid väärtusi kannab kunstnikel-isiksustel (ja kuraatoritel-isiksustel) põhinev nüüdiskunst, mis vähemalt suurüritustel mõjub üheülbalisena? Kas üldinimlikke väärtusi käsitlev kunst järgib euroopalikke väärtusi? Kas kaasaegses kunstis saab rääkida euroopalikest väärtustest?
Andreas Kalkun, folklorist: Kaasaegne kunst on ajalooliselt selgelt läänelik või kitsamalt euroopalik nähtus. Kaasaegse kunsti superstaare on ka Indias, Hiinas ja Lõuna-Ameerikas, kuid see diskursus, mida nad esindavad, tõukub lääne kunstist ja on dialoogis eelkõige sellega. Isegi kui sealsed kunstnikud püüavad vastanduda euroopalikule kunstile või koloniaalpärandile, on nende kunst rohkem seotud euroopaliku kui oma põlise kunstiga. Euroopa kunstile on teiste vanade kultuuride kunstid ja esteetikad olnud aeg-ajalt moekad ja laenamiseks kõlblikud, kuid nende asend on eksotiseeritud ja naiivsete kunstidega võrdne. Euroopalikud väärtused ja Euroopa pärand on hegemoonilisel positsioonil sisse kirjutatud. Et kunst on oma loomult alati poliitiline, pole ime, et selles peegelduvad ühiskonna misogüünsed ja ksenofoobsed suundumused, ka hirm ja ebakindlus.
Peeter Laurits, kunstnik: Kaasaegne kunst on euroopalike väärtuste kvintessents. Juba kunsti mõiste ise, teistest ühiskondlikest kudedest eraldiseisev nähtus ning ühiskonna väärtushinnangutega diskuteeriv, on Euroopa romantismi saadus. Praeguses olukorras, kus mis tahes väärtusvaakumit täidab varmalt usuline fanatism, paleokonservatiivne hullus ja muu „alternatiivsetel faktidel“ põhinev hübriidne praktika, on väärtuste hoidmine otstarbekas. Aga et euroopalike väärtuste saadusteks on muu hulgas ka maailma koloniseerimine, pidurdamatu kasvu ideoloogia ja ökoloogiline kollaps, tuleb nende väärtuste osas säilitada kriitiline positsioon.
Teet Veispak, ajaloolane ja kuraator: Euroopalikud väärtused on vundament, millel püsib meie ühiskond; need on meie kultuuri, sh ka kunsti alus. Humanistlik mõttelaad, mille keskmeks on inimene, mitte jumal; mõtteviis, mis tugineb mõistusel, mitte usul; ilmalikkus, kus riik on kirikust lahutatud ning kus usuküsimused kuuluvad vaid inimese eraellu, on kujunenud aja jooksul. Eelöeldu oli Prantsuse revolutsiooni lipukirja alus ja toob euroopalike väärtuste hulka õigusriigi, demokraatia ning inimõiguste mõisted. Nendele tugineb kaasaegne kunst ehk rohkemgi kui kirjandus, mis on rohkem keeles kinni. Kaasaegne kunst on muutunud globaliseerumise tõttu mingis mõttes kodumaatuks, kunstnikud esitavad autoripositsiooni.
Rebeka Põldsam, kriitik ja kuraator: ELi põhiõiguste hartas sõnastatud euroopalikest väärtustest on meil kõige rohkem leidnud kõlapinda inimõigusi ja -väärikust kaitsvad põhimõtted ja direktiivid. Kunstis, kus loominguline vabadus ja kapitali ebavõrdus on ajast aega käinud käsikäes, tegeletakse ikka nende hetkeseisu visualiseerimisega. Paradoksaalselt asuvad aga kõige suuremad mitmekesise demokraatia lipulaevad ja poliitilisi seisukohti võtvad kunstiülikoolid ja muuseumid USAs. Euroopa püüab järele teha, et ka euroopalikku väärikust säilitada, aga välja tuleb nagu alati. Demokraatlikke väärtusi tuleb säilitada vabaduse pideva mõtestamise abil.
Kirke Kangro, kunstnik: Kaasaegne kunst on globaalne ja kõikehõlmav, nii et kunstis eneses on raske rääkida eraldiseisvatest euroopalikest väärtustest. See on universaalseks saanud väärtuste absurdne kaaperdamine Euroopale, kui peame silmas avatust, mitmekesisust, analüütilisust, irooniat ja kõike muud ilusat. Kui aga pidada euroopalikeks väärtusteks sotsiaalseid tugistruktuure, tasakaalustavaid ja võrdseid võimalusi soodustavaid mehhanisme, siis võib sellistest väärtustest rääkida kunstipoliitikas ja -elu korraldamises. Riiklikud toetusprogrammid on spetsiifiliselt euroopalikud ja neid vajab kaasaegne kunst hädasti.
Kristel Schwede, galerist ja toimetaja: Praeguses piirideta maailmas, kui ükskõik millise riigi nüüdiskunstnikud tegelevad globaalsete probleemidega, tundub mõiste „euroopalikud väärtused nüüdiskunstis“ punnitatud ja tolmukorraga kaetud. Pigem võiks rääkida looja eetikast ja vastutusest: kas ta aitab maailma mõtestada või tõmbab vaataja egomülkasse? Praegune sotsiaalselt tundlik nüüdiskunstnik on kui kõigi poolt hinnatud kuningakoja narr, kes oskab edastada kriitilisi teemasid köielkõndija osavusega ja kellel on luba öelda asju ning maailma mõtestada viisil, mida teised ei oska või ei ole neile lubatud.
Mare Tralla, kunstnik: Kui rääkida kaasaegsest visuaalsest kunstist, siis see, mida eksponeeritakse galeriide ja muuseumide valgete seinte vahel, kasutab üle maailma väga sarnast visuaalset kunstikeelt. Euroopa väärtustest rääkides ei saa kuidagi eirata, et need, mida tunnetuslikult euroopalikuks peame, on seotud kolonialismiga, oma väärtuste pealesurumisega teistele. Euroopa ei ole ühtne kogum: see, mida hinnatakse Kreekas, erineb suuresti sellest, mida hindavad rootslased. Kaasaegses kunstis on absurdne rääkida ühesugustest euroopalikest väärtustest.
Heie Treier, kunstiteadlane: Kui käsitleda euroopalikke väärtusi millegi suhtes või taustal või millestki erinevana, siis ilmselgelt on teine pool ameerikalikud väärtused, mis on küll kasvanud euroopalikest väärtustest, kuid ometi arenenud iseteadvalt teise suunda.
Kaasaegsele kunstile tekkisid ameerikalike väärtuste juured XX sajandil, need olid seotud USA mõjuvõimu kasvuga poliitikas ja majanduses. Niipea kui kunstiväline mõjuvõim hakkas nõrgenema (pärast kaksiktorne 2001. aastal), hakkasid kuidagi iseenesest nõrgenema ka ameerikalikud väärtused kujutavas kunstis. Väärtused kunstis on seega seotud laiemate poliitiliste protsesside ja alusmõttevooludega. Aga üldiselt peaksid euroopalikud väärtused olema kasvanud välja ikkagi antiigist ja kristlikust taustast, islam siia ei kuulu.
Harry Liivrand, kunstiteadlane: Euroopalikud väärtused on nagunii olnud kaunis retooriline diplomaatiline kujund, vähese sisuga poliittehnoloogiline termin (umbes nagu vanameistri näitust iseloomustatakse sõnadega „tuntud tasemel“). Sõnavabadus kui eetiline kategooria on kunstis küll veel säilinud (ainsaks tabuks vist pedofiilsed teemad), kuid reeglitest saab järjest vähem rääkida. Kui uuteks euroopalikeks väärtusteks pidada kunstimaailmas jõudsalt levivat põlvkonnakesksust, diletandi eelistamist spetsialistile ja nepotismi, siis on euroopalike väärtustega meil ka riigi tasandil korras.
Kadri Mälk, kunstnik: Kõikuvate väärtustega Euroopa (ja mõistagi kogu maailma) kunstis, kus ajatute väärtuste tahtlikku või tahtmatut devalveerumist kohtab ju igal sammul, on märgata kergemat teed minemise tendentsi: kiiresti, palju, odavalt ja kohe. Isikupära on küllap see väärtus, millele üha ühetaolisemaks/samakarvalisemaks muutuvas maailmas midagi märkimisväärset ehitada annab. Euroopalikud, kristlikud väärtused jäävad meile alles ka segastel aegadel, nad on meil niivõrd veres. Kui me vaid turbulentsi tõmbetuultes neid aknast välja ei lase tõmmata. Tegelikkust mõjutada saame siiski ikka ise.
Paul Rodgers, kunstnik: Inimlikud väärtused on fundamentaalsed, ükski rahvus, usk või inimgrupp ei saa neid omistada. Võib küll rääkida kristlikest või islami väärtustest, kuid tegelikud väärtused ei allu neile kategooriatele. Ühtegi normi, mille järgi alandatakse inimeste õigusi või püüdlusi, ei saa nimetada väärtuseks. Kõigis kultuurides on aga alati selliseid suundumusi olnud. Asjaolu, et midagi on aastasadu nii tehtud, ei saa veel pidada inimlikuks väärtuseks. Kunstil on vaieldamatult oma koht ühiskonna- ja eluväärtuste käsitlemisel, seda iseäranis muudatuste ja kriisiajal, kuigi kunst ise ole kunagi veel probleemide lahendus.
Evi Pärn, kunstnik ja kuraator: Kaasaegses kunstis saab euroopalikest väärtustest rääkida vaid siis, kui käsitletakse inimest, mitte kunsti oma küsimusi. Kunst, kus vaadeldakse Euroopa eksistentsi olulisi küsimusi, on paljuski poliitiline kunst ja siis on euroopalikud väärtused eelkõige poliitilised väärtused. Kõige olulisemad väärtused on võrdõiguslikkus, sõna- ja valimisvabadus. Kuigi Euroopas on need praegu tagatud, ei tähenda, et kunstnik ei peaks neid oma vahenditega pidevalt meelde tuletama.
Kaido Ole, kunstnik: Kõige all on siiski üldinimlikud väärtused ning lokaalne, samuti nagu valdkondlikki eripära on vaid garneering. Üldinimlikke on kindlasti vaja hoida, sest sellest sõltub meie säilimine tervel maakeral või vähemalt meie elu kvaliteet siin. Tunnistan, et ma pole kohalikke väärtusi ja nende olemasolu vajalikkust lõpuni selgeks mõelnud, kuid mind kummitab tunne, et need on tugevamad ja kestvamad, kui me arvame. Peaaegu nagu gravitatsioon.
Jaan Elken, kunstnik: Kunstnik on oma personaalsete väärtushinnangutega ühiskonna liige ja ei ole selle väärtusnormidest sõltumatu. Kui kunstnik võtab õiguse asetada end ühiskonnas kokku lepitud väärtushinnangutest kõrgemale ja neid kritiseerida, siis peab ta olema isiksus ja tal peavad olema äärmiselt mõjuvad argumendid. Ja need argumendid peavad tulenema ta enese sisemisest veendumusest, mida ta oskuslikult ja mõjusa visuaaliga esitab. Muidu ei jõua sõnum kohale, vaatajad lahkuvad kunstisaalidest ja kunsti kommunikeerimisülesanne ei toimi.
Igasugune kunst sõltub ühiskondlikest väärtushinnangutest, ükskõik millise kontinendiga see on siis seotud.
Marje Taska, kunstnik: Demokraatia häll asub Euroopas, seega põhineb kaasaegne kunst euroopalikel väärtustel. Nüüdiskunst põhineb paljuski siiski euroopa kunsti traditsioonil. See algab tavadest, mentaliteedist, eetilistest ja esteetilistest tõekspidamistest, kuigi mõnedki Euroopa kultuuri algtalad on devalveerunud.
Säilitada tuleb eelkõige seda, millesse kunstnik ise usub, ta ei tohi kaasa minna tunnustatud ja moes oleva lainega. Tark on vaadata üle põhiväärtuste süsteem, panna see küsimärgi alla ja kui tundub õige olevat, siis ka ümber hinnata.
